Põnevik on mõnus: mõned mõnusad
Väike ülevaade viimasel ajal maakeeli avaldatud paremast krimikirjandusest

Kriminullidega on lihtne ja ühene lugu – nad kas on põnevad või ei ole. Ühest taskust võib võtta näiteks Simenoni, Georgese. Enamasti pole ta põnev ühtigi, ja tihtigi on ta suisa jama. Võtke või see “Peeter Lätlane”. No pask. Ja teinekord jätab ta jällegi põnevuse kõrvale ning mängib hoopis mingite muude keelte pääl. Mitmedki Maigret’-lood tulevad siinkohal meelde. Meelde tuleb ka tarvidus tuvastada korraliku kriminulli alused. (Muidu juhtub nii, et hakkan lammutama meelelahutust Kalle Käsperi kombel. Kes tõi siira naeratusega võrdlusmaile ooperilaulja ja rokimehe, unustades, et rokimees võib vabalt olla loominguline isik, ooperilaulja aga kõigest elav magnetofon. No iga Dylan või Gillan on igakordse iseloojana enam väärt kui suvaline pavarott, kelle eluülesandeks on sadade aastate eest valmistet helindite võimalikult kvaliteetne taasesitus. Alati eelistan loojat grammofonile, olgu nii tasemelisele kui tahes.) Korraliku kriminulli alused on teises taskus ja kirja pani nad juba G. K. Chesterton. Lühidalt – kogu töö on mõttetu, kui põnevuse ja puändiga lood nirud.
Meil on mitu kriminulli lugeda antud. Nõuka-ajal ilmus üks kahe-kolme aasta kohta. (Jälle virisen isand Käsperi kallal väheke: miks Sa, kallis Kalle, seda aega nii koletult kultuurisõbralikuks arvad? Krimijurakad on ju samuti osake kultuurist ning nondest ilmus meil väga väikene valik tol ajal.) Need suursündmused on igavesti meeles. Tänapäeval ilmub kõiksugu kraami ja tõsihea toote otsa komistamine on ikka üpris haruldane. Kujutan õudusega ette päeva, kui kõik head põnevikud loetud on. Siis on vist ka päevad loetud.
Võtan esimeseks ette Caroline Grahami. Sarjanimeks on “Midsomeri mõrvalood” ja raamat kannab päälkirja “Mõrvad Badger’s Driftis”. Jumal tänatud, et mul nimelt see, esimene eesti keeli ilmunu, telesarjatükina nägemata jäi. Muidu äkki ütleksin, et näh, polnud teps mitte intriigjas. Aga ei. Kiidan kohe ette, et oli vägagi ja seda kohe kuni viimasema (tegelikult vist küll eelviimasema) leheküljeni välja. Kuramuse klassikaline ja samas tärisevalt tänapäevane lugu. Hästi tehtud krimiraamatu austajale absoluutne ja kohustuslik teos, tegelikult tõesti üks paremaid päris mitme aasta jooksul. Ja uus autor – vahepeal kirjastajad kurtsid, et pääle Stouti ja Christie’ ei tasu kedagi välja anda, inimkond ei osta. Graham tuleb küll vanade olijate sekka arvata. Ja tark on teatada, et sari tuleb õiges järgnevuses: esimesele raamatule saabub takka teine ja nõnda õiglaselt edasi.
Sest näiteks Patricia Cornwelli “Süttimiskoht” paneb esilehekümnetel ajusid ragistama. Nii palju seoseid tehakse varasema(te) raamatu(te)ga, et justnagu ei mõistakski midagi. Roni või riiuli juurde. Aga kui eelmised raamatud on sõpradele välja laenatud? No siis tuleb sadakond lehekülge ära kannatada – pea neljandik teosest –, kuni raja pääle saab. Annan au oma üheteistaastasele tütrele, kes hakkas Cornwelli lugema järjest ja see tähendab, et tal tohukest totakat probleemi tekkida ei saa. Muidu: Cornwell on ikka super. Jah, tänapäeva naiskrimikirjanikule kohaselt on enamvähem iga teine sõna “mina” ja suuris piires iga (teine) emotsioon selle “mina” meeletu kannatamine mitmesuguste jõledate maailma-asjade käes. Aga endiselt jääb “mina” üle mõtlemisest aega ka töö pääle mõtlemiseks ning seekäigus lahendub keedetava inimese saladus. Mispääle sedastub taas “mina”. Üldiselt aga tuleb naisinimestel krimikirjutamine juba Agatha-tädi aegadest edukalt välja. See-on-see aastatuhanded nuhistamist ja tagarääkimist, ma ütlen.
Dorothy L. Sayers tõestab äsja väidetut, ent on memm varasemast ajakihistusest. Jätab oma minakese ja enesekese sinna, kus paslik ning serveerib lugejale suurepärase lordi nimega Peter Wimsey. Seda lordi serveeritakse kolmesaja viiekümnel leheküljel ja tõesti – oleks palunud veidi vähemaga hakkama saada. Mu mäletamist mööda on see kolmas Sayers eesti keeles ja Peter Wimsey esmamainimine toimus hoopis Astrid Lindgreni Blomkvisti-lugudes, austet Beekmani tõlkes. “Parv kahtlusaluseid” on igatahes sõnarohke ja massiivne kirjatükk, britiliku aristokraadi-seikluka tõhus näide. Sayers jahmerdab lugejaga täitsa kinnihoidvalt ja kohati lausa lahedalt, aga mis liig, see liig. Vähemasti jätab ta raamat meile ühe maailma klassikasse kuuluva detektiivi korralikult kulmuvahesse. Sama vajalik raamat kui, ütleme, mõni Dostojevski uustõlge. Võibolla vajalikum.
Elmore Leonard ei ole mulle kunagi eriti meeldinud. Võibolla just seepärast “Tishomingo bluus” täitsa sobis. Leonardit fännavad need sellid, kelle arust on “Pulp Fiction” igavesti vahva film. Aga kes enam kui tõenäoliselt ei ole viitsinud Raymond Chandlerit lugeda. Parimal juhul Jack Higgins annab neile kõvakeedu-kaliforniat. Ma muidugi võin siinkohal eksida. Arvan, et Leonardi-sõpradele ei too Tishomingo-raamat erilist sära silmadesse. Aga noile muile, nagu näiteks minule, kostab see kaunis kereka kärakana ameer-krullide hulgas. Võiks võtta pihku ajalooraamatu ning püüda natukene Ühendriikide hullkaklejalikku elulugu mõistmiseks tirida. Äkki saaks natuke tollele kummalisele rahvakillule mõtet pidi pihta? Mine tea. Mõista rahvast, kes käib võpsikus vanu lahinguid järgi mängimas? Tundub võimatu, aga siis meenuvad Kaitseliit, Erna retk ja huulile kerkib kodumaine ohe. Võimalusi vähemalt püüda ameeriklasest aru saada pakub “Tishomingo bluus” kindlasti. Päälegi näen siin üht üle aegade ilmatasemel raamatukujundamist.
Ameerika kombel edasi minnes teatan kurbusega, et John Grisham on luusimas grippi. Ehk siis “Kohtukutse” võiks sobida inimesele, kes teeb esimest tutvust Grishamiga. Aga kindlasti mitte neile, kes juba niiütelda fännkonda kuuluvad. Tobedat amer-elu leiab siit raamatust kindlapihta, ja leiab ka tavapõnevust, ses mõttes on täitsa okei kirjatükk. Ent terasilmset jamalahkamist ei ole. Nõmedat poliitkorrektsust pole ka. Igapidi lahjem sai see raamat, kas ka honorarid? Ei tea. Varasemad Grishami teosed kannatasid korrektsuse käes, aga olid tipptasemel põnevad. See siin on teemati kütkestav, aga tervikuna leebevõitu. Asi võib olla selles, et Grisham on lahkunud oma sõiduveest, juristide jagelemised on tal alati paremad välja tulnud. Liiga kaua kirjanik oldud, ei mäleta vanu ega tea uuemaid nõkse? Mingu vahepeal tootvale tööle, rahva sekka...
Ei julge nüüd eestlast parimaks kuulutada, ei saa ega ole ka säherdust võimalust. Kuigi kiusatus on. Aarne Biini “Armastuseta Venemaalt” mängib ju pigem paranoiatrillerite kui detekate radadel. Aga ta mängib hästi! Ning ega kodumaist põneka-konkurenti niisama lihtsalt ei leia. Detekad, krimikad, spioonikad ja seiklukad tuleb aegajalt vähemasti Eesti kontekstis ühte patta lüüa. Kui me ei taha mängida samas klassis Indrek Harglaga, kes tegelikult määrab ennast ühte sootumaks teise rubriiki. Ja võidab. Ma ei tahtnud seda Biini raamatut üldse siia seltskonda võtta. Ja valesti tegin. Raamatul on sama viga, mida olen ette heitnud nii Kenderile kui Harglale: liiga lühike! Biin on andnud meile parimat elusat Venemaad, on paari reaga ära kirjeldanud just need tegelased, kelletaoliste pärast on hea olla Venemaast eraldi. (Jah, ta teeb paar totakat viga. Ta annab väga täpsed toimumiskuupäevad oma tegevusele. Vaatasin interneti ilmaarhiivist järele, Peterburis oli 20 soojakraadi päeval, mil Biin saadab oma tegelased lõdisedes kaubamajja kasuka järele. Ja kaks päeva hiljem pakub Biin meile Murmanski kandis lumepihku, kuigi sel kenal augustipäeval oli sääl kaheksa kraadi üle nulli. Vastik ilm küll, aga kindlasti mitte lumine.) Eesti põneka juures kehtib sama reegel, mis eesti filmi juures – kui piinlik lugeda/vaadata pole, siis on juba hea. Selle mõõdu järgi on “Armastuseta Venemaalt” kohe väga hea. Paluks veel.
Niisiis: mõne kuu jooksul on ilmunud mitu pandavat kriminulli. Paraku jätkub ühest kriminullist umbes täpselt üheks õhtuks. Seega peaks ilmuma raamat päevas. Aga niimoodi saaksid head tükid varsti otsa. Mis teha? Aidake!

KARL MARTIN SINIJÄRV