Vanaisa pealkirjad

pilt

Jaan Kross, Kallid kaasteelised.
Eesti Keele Sihtasutus, 2003. 720 lk.

Kalev Kesküla on öelnud (vt. Areen 2. XII), et Jaan Kross on rahvuse vanaisa. See on efektne metafoor ja küllap laiemalt, kogu Krossi loomingu suhtes arvestataval määral ka kehtiv. Aga kui süveneda kõnealusesse mälestusteraamatusse, siis ehk vähem või igal juhul mitte igas oma lõimes. Põhjus on lihtne. Kesküla peab silmas eestlase ajalooteadlikkuse kujundamist, sündmustest põhjapaneva versiooni esitamist (“Kross on loonud meie ajaloo mõistmise viisi, eestluse paradigma”). Aga see tähendab implitsiitselt, et rõhk peaks olema n.-ö. suurel ajalool. Ja kuigi K. K. lisab, et lugeja viiakse kohe pöördeliste sündmuste keskele, siis pole ju sedalaadi sündmused an sich raamatu dominandiks. Vähemati mitte alati. Üsna sageli on need kulissideks, mille foonil avanevad igavikulisteks peetavad inimsuhted. Krossi pealkiri on ses suhtes väga täpne. “Kallid kaasteelisid”. See kuulub traditsiooniliselt nn. väikeste ajalugude kilda, kus pearõhk sõprusel ja armastusel, kommetel, tavadel jne. “Kallid kaasteelised” on eeskätt kogum pisiportreid, mille originaalidega autor suhtles eesti rahva jaoks murrangulistel aegadel. Ja nende aegade tuuled lõõtsuvad endastmõista ka meieni. Aga kas on mingit tähtsust või vajadustki, et rahvas saaks oma vanaisalt kindla versiooni, kuidas kulgesid näiteks tema suhted kahe Helgaga? Sel pole ju asja Eesti riigi, väe ja auga. Need on ikkagi ühe sureliku maise matka vahejaamad, ja las need rahus olla.
Raamat on veidi heterogeenne, sest siin on koos väga mitmesugust ainet. Portreed autoris ja ta ümber, isegi teiste ümber, näiteks kelleltki kuuldud lood mitmesugustes kambrites. Viimaste teksti inkorporeerimise suhtes oleks toimetaja ehk võinud norivam olla, sest tegemist pole enam otseselt kaasteeliste endi, vaid omakorda nonde kaasteelistega.

Edasi vt trükiversioonis.