Maire-Helve Männik 1. IV 1922 – 5. IX 2003
5. septembril suri Pariisis oma ateljees 54 Rue du
Montparnasse eesti skulptor Maire Männik, üks mitmekülgsemaid
sõjajärgsetel aastakümnetel välismaal töötanud eesti skulptoreid.
Temast jäi maha arvukas portreelooming ning figuratiivne plastika,
abstraktsed kompositsioonid ning avalike skulptuuride projektid,
bareljeefid ja medalid. Oma monumendiprojektides ühendas ta loodusmotiividest
lähtunud naturalistlikud detailid 1950. aastate kunstist välja kasvanud
abstraktsete vormielementidega, luues eesti skulptuuritraditsioonis
harukordseid õhulisi kompositsioone. Oluline osa tema loomingus on
pühendatud eesti kultuuritegelaste jäädvustamisele: ta on loonud
portreid, kavandanud M. Underi, A. H. Tammsaare ja J. Kuke
mälestusmedali ning teostanud E. Viiralti hauamonumendi Pariisi Pére
Lachaise’i kalmistule.
Tartus haritlasperekonnas sündinud Maire Männik alustas kunstihariduse
omandamisega 1940 – 41 Tartu Naisühingu kutsekooli keraamikaosakonnas
ja Martin Saksa skulptuurikursustel, õppis 1942 Tallinna Kujutava ja
Rakenduskunsti Koolis Voldemar Melliku ning 1942 – 44 “Pallases”
Anton Starkopfi juures. 1944. aastal asus ta Münchenisse, et õppida
sealses Kunstide Akadeemias, ning 1945 saabus põgenikuna Rootsi. Ta
suutis sõjajärgsetes rasketes oludes omandada mitmekülgse hariduse:
õppis 1947 – 52 Stockholmi Kõrgema Rakenduskunsti õhtukursustel
skulptuuri ning lõpetas aastail 1949 – 53 pedagoogikat, kunstiajalugu
ja psühholoogiat õppinuna Stockholmi ülikooli. 1950. aastate algul
külastas Maire Männik korduvalt Pariisi, kuhu asus lõplikult 1953.
aastal. 1953 – 56 täiendas ta end Académie de la Grande Chaumiere’is
Ossip Zadkine ateljees skulptuuri alal ning 1954 École des
Beaux-Arts’is kiviskulptuuri alal.
Maire Männik tegutses Pariisis kunstnikuna üle neljakümne aasta. Ta on
Prantsusmaa Skulptorite Liidu ja Rahvusvahelise Medalikunstnike Liidu (FIDEM)
liige. Juba enne Pariisi perioodi esines ta Rootsis peamiselt
portreeskulptuuriga, alustades näitusetegevust 1946. a. eesti ja läti
kunsti ühisnäitusel Stockholmi Liljevalchsi kunstihallis. Alates 1955
esines ta pidevalt rahvusvahelistel kunstinäitustel Pariisis ja mujal
Euroopas. Eestis on Maire Männiku teoseid eksponeeritud 1994. a. Eesti
Kunstimuuseumis korraldatud näitusel “50 aastat Eesti kunsti eksiilis”
ning 1997 Eesti Rahvusraamatukogus korraldatud näitusel “Maire Männik.
Medalid ja ideekavandid”. Oktoobris 2002 toimus tema teoste näitus
Pariisis Eesti saatkonna ruumides.
Tema töid on Prantsuse ja Rootsi muuseumides, Helsingi Soome
Rahvusmuuseumis, Londoni Eesti Majas, Pariisi Rootsi kirikus, Tartu
ülikoolis, A. H. Tammsaare muuseumis, Eesti Kunstimuuseumis, Tartu
Kunstimuuseumis ja paljudes erakogudes Euroopas, Austraalias ning Ameerika
Ühendriikides. Ta on pälvinud oma teoste eest mitmeid auhindu, sh. Paul
Ricard’i Fondi auhinna (1973) ja Vichy linna auhinna (1972). 2002. a.
määras president Arnold Rüütel Maire Männikule tema elutöö eest
Valgetähe V klassi ordeni.
Läbi aastakümnete on Maire Männiku ateljees peatunud paljud Pariisi
külastanud eesti vaimuinimesed. Paljudele eestlastele on skulptor ja tema
looming tuntud tänu Rein Raamatu 2000. a. loodud kunstidokumentaalile “Maire
Männik. 54 Rue du Montparnasse”.
Maire Männikut mälestavad
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium, Eesti Kunstnike Liit,
Eesti Kunstimuuseum, Tartu Kunstimuuseum,
Eesti Kujurite Ühendus
|