|
|
|
Öö ja päev
Jean Rhys, Suur meri Sargasso. Tõlkinud Udo Uibo. “Suur meri Sargasso” on erakordselt masendav raamat ja ma ei soovitaks seda mitte kellelgi mitte kunagi lugeda. Mitte sellepärast, et see halb on, vaid see on teos, mille tegelastel lihtsalt puuduvad positiivsed emotsioonid. Kui nad enda ümber korraks midagi ilusat näevadki, siis näevad nad seda igal juhul läbi väga sünge loori. See kaunidus ei ole aga sünge ilu, külmavärinaid tekitav erutav õudus, vaid üsna labane tusk ja piin. Siinsed tegelased arutlevad peamiselt probleemi kallal: “Miks küll minul elus ei vea?” kuid nad väga ei viitsi ka pingutada selle nimel, et paremini läheks, nad lepivad olukorraga ja harjuvad. Aeg voolab mööda ja seda on palju ja see on kõik ühtviisi seisev ja roiskunud. Jean Rhys on viie romaani autor, kõik tema teosed on raskemeelsed. Kuulsaim töö ongi “Suur meri Sargasso,” mis ilmus esmakordselt 1966. aastal ja pälvis ehk enim tähelepanu just seepärast, et peategelaseks on Brontë “Jane Eyre’i” mrs. Rochester, hull naine, keda pööningul kinni hoitakse. Rhys avab lugejale tema eluloo lapsepõlvest peale, matkides samal ajal Brontë stiili. Rhys on autor, kes on oma raamatutesse väga palju iseennast sisse kirjutanud. Ta sündis Dominica saarel 1890, veetis imekaunil saarel raske lapsepõlve ning kolis 17aastasena Inglismaale. Oli mitu korda abielus, kirjutas novelle ja romaane, mis jäid suurema tähelepanuta, mattis oma ema ja alkohoolikust abikaasa ning kadus pärast neljanda menuta romaani avaldamist nii, et teda arvati surnuks. Siis aga tahtis üks raadiojaam Rhysi viimase romaani teemal saadet teha ning kadunud kirjanik leiti lehekuulutuse abil siiski elavana üles. Tänu sellele sai ta kirjastuselt pakkumise uue romaani avaldamiseks. Rhys nõustus. Ta kirjutas oma luigelaulu seitse aastat. Tema viimase romaani ilmumisest kuni “Suure mere Sargasso” sünnini kulus 27 aastat. See teos peegeldab tema enda läbielatud tundeid, eriti mis puudutab kohalike suhtumist valgetesse ja lapse suhet vana teenijannaga. Kui ma peaksin seda raamatut iseloomustama vaid ühe lausega, siis selleks oleks: “Suur meri Sargasso” on hästi kirjeldatud rusuv painaja. Udo Uibo tõlge on viis pluss. Rohkem ei taha ma sellele süngele klassikale aga ridagi pühendada. Õnneks lugesin ma Provance’i raamatut teisena. See õige magus maiuspala tõi mulle tõenäoliselt juurde paar lisakilo, sest tegemist on raamatuga, mida ei saa lugeda näljasena või niru kuivikut näksides. Mina istusin seda raamatut lugedes köögis, lugemispauside ajal keetsin kokaraamatu abiga nii mõnegi kulinaarse hõrgutise. Ma hakkasin isegi oliive sööma. Mayle kirjutabki konkreetselt oma elust. Tegemist on positiivse ellusuhtumisega inimesega ja nii on lõpptulemuseks helge raamat, mille lugejad aeg-ajalt valju häälega naerma turtsatavad (inimeste peal katsetatud). Olen täiesti veendunud, et kui samade tegelaste, koha ja sündmustikuga raamatu oleks kirjutanud paadunud depressiivik, loeksime siit hoopis nuttu ja hala, võimalik, et julma moraalitsemist: inimene ei saa olla oma kõhu ori, maailmas on muudki tähtsamat teha. Aga õnneks on Mayle muhe ja mahlane. Lühidalt on lugu selline, et inglane kolis Prantsusmaale elama, otsides mõnusamat äraolemist. Inglased ja prantslased ei saa aga omavahel kuigi hästi läbi nagu naabrid ikka. Mõlemad on arvamusel, et teise rahvuse esindajad on hullud veidrikud. Nüüd on Mayle Provance’is elanud pea kümme aastat ja ta saab juba peaaegu prantsuse keele rääkimisega hakkama ning on vaikselt muutumas kohalikuks. Küll aga on veel asju, mida tema juures kummaliseks peetakse ning mis paneb teda kohalike puhul imestama. Siin on kaante vahele kogutud väga elujaatava lähenemisega kujutatud lühikesed külalood, millest lõviosa keskendub gurmaanlusele meie mõistes, tavatoitumisele keskmise prantslase mõistes. “Elu Provance’is” on raamat, mida tahaks lugeda mitu korda. Paremat kiitust imalaks muutumata ma jagada ei oska ja las see siis sellega jääb, sest mul on köögis ootamas rõõsk roosa lõhekala, mis januneb väikese valge veini, ürtide ja vahukoorekastme järele. Mmm. FAGIRA D. MORTI
|
