Kultuuris on tekkinud vajadus terviklikkuse järele
Intervjuu Peeter Toropiga 

pilt

Peeter Torop näeb Lotmani jätkuvas populaarsuses märki sellest, et postmodernne fragmenteerituse aeg hakkab ümber saama.

Inimeste huvi Juri Lotmani raamatu “Vestlusi vene kultuurist” vastu on olnud suur nagu ka tema teleesinemiste vastu, olgu 80. aastatel või praegu. Kuid ka David Vseviovi “Müstilise Venemaa” saated on olnud populaarsed. Kas need nähtused annavad tunnistust meie huvist Venemaa vastu või peitub siin taga midagi muud?
Antud juhul tuleks rääkida mitte niivõrd huvist Venemaa vastu kui just isiksustest, kes sedasorti saadete autoriteks on. Vseviov nagu Lotmangi lummab oma isiksusega. Ta on oma teemast üle ning suudab selle teha inimesele arusaadavaks, mis ei tähenda sugugi lihtsustamist. Mõlemad mehed näitavad, kuidas professionaalsus saab olla arusaadav. Ning muidugi mängib mõlema mehe puhul rolli see, et enne raamatu ilmumist ollakse lugejale tuttavad oma hääle kaudu. Ka Lotmani raamatu tõlkija Kajar Pruul rääkis esitlusel, et tema jaoks oli eriti oluline just Lotmani hääle, mitte teksti tõlkimine. Suulise teksti vaimsus on kahtlemata teistsugune kui kirjaliku teksti oma ja Lotmani raamat asub nende kahe piiril, sest tegemist on siiski raamatu, mitte translitereeritud telesaatega. Samas pole aga vestluse vaim kuskile kadunud.
Kuid teiselt poolt, kui vaadata neid nähtusi kultuuriruumis laiemalt, siis mulle tundub, et nii Vseviov kui Lotman otsivad tervikut. Kui nad räägivad üksikasjadest, lähtuvad nad suuremast tervikust, mis on hoomatav ka kuulajale või lugejale. Tervikutaotlus, tervikuga arvestamine on väga hea märk pärast meil viimasel ajal valitsenud fragmenteerumise ja killustumise ajastut, kus meieni jõuavad igalt poolt ainult pudemed. On hea tendents, kui nüüd hakkab ilmuma raamatuid, mis püüavad üldistada.
Nii et selles mõttes pole siis vahet, kas üldistada eesti või mõnd kaugemat kultuuri?
Jah, see ei mängi rolli. Omal ajal, kui Vene impeeriumi tingimustes vaieldi nii klassikalise kui reaalgümnaasiumi tugevate ja nõrkade külgede üle, kaaluti ka võimalust klassikaline gümnaasium üldse ära kaotada, sest paljude arvates polnud tarvis surnud keelte ja kultuuride õpetamist. Üks argumente ladina ja vanakreeka keele õpetamise jätkamise kasuks oli aga just see, et klassikaline keel, kultuur ja neid kandnud rahvaste ajalugu on midagi kindlat, jäävat. Nende tundmisel võib saavutada absoluutse teadmise. Inimene, kes omab selliseid lõplikke teadmisi, saab endale väga tugeva vundamendi, sest lõpliku kaudu on alati ka protsessuaalselt kergem õpetada. Ka Lotmani huvi just XVIII sajandi Venemaa, aga mitte nt. vanavene kirjanduse vastu on seotud sellega, et hilisema Venemaa vundament pärineb olulisel määral just Peeter Esimese aegadest. Just tema lõi euroopastunud Venemaa ning Moskva ja Peterburi binaarsuse, tema tekitas need probleemid, mis kangastuvad tänini Venemaa, kuid ka Euroopa ja maailma ajaloos. XVIII sajandi Venemaad võib nimetada valmis etapiks Venemaa ajaloos, mida on võimalik omaette etapina juba ka analüüsida. See annab väga olulise kindlustunde.
Ma tooksin siia kõrvale ühe teise nähtuse viimase aja Eesti kultuuriruumist – Vikerkaare postkolonialismi erinumbri. See on huvitav katse luua väga erinevatel tasemetel pilti ühest uurimissuunast. Taoline väljaanne on ühelt poolt muidugi häbiväärselt hiljaks jäänud, kuid teisalt, kuna ta ilmus sellise massiivse rünnakuna, mitte pudemetena, on väga hea, et ühtede kaante vahel on võtmenimed, isegi sõnastik, seega võtmemõisted ja mõned võtmetekstid. Ka Akadeemia on rakendanud sellist erinumbri tüüpi. Selles mõttes sattus ka Lotmani raamat väga heasse, terviklike ülevaadete ja käsitluste tekkimise aega ja ma arvan, et ta inspireerib taoliste käsitluste edasist tekkimist veel ka omalt poolt.
Kas sellist terviklikkust oli siis lähiminevikus vähem?
Mulle tundub küll. Terviklikkusetaotlus on minu arvates ülemaailmne tendents. Palju on tekkinud “metametakirjandust”, püütakse klassifitseerida, liigitada. Humanitaar- ja sotsiaalteadustes on olnud perioode, kus teadlikult hajutakse, kui on väärtuslik iga üksik mõtteavaldus, iga fragment omaette võetuna. On tekkinud üldistamisvajadus. Postmodernism oma filosoofiaga, oma risoomsusega, paljudominantsusega, detsentreeritusega on kogu aeg õpetanud, et üldist ei olegi vaja, et see on totaliseerimine, globaliseerimine, ahendamine ja sel moel tendentslikuks muutmine. Kuid äkki selgub, et on ikkagi vaja mingit üldist pilti, sest kultuur, sealhulgas ka teadus, kunst ja kõik teised valdkonnad, toimivad ühiskonna jaoks ka kollektiivse mäluna, mnemoonilise mehhanismina, ja mälu vajab ju korrastamist, süstematiseerimist.
Terviku loomine on kahtlemata väga raske ja ei saa öelda, et selles plaanis oleks mingisugune järsk pööre toimunud, kuid ilmnenud on märgid, et sünteetilisemaks maailmamõistmiseks otsitakse võimalust. Millestki mingit osa märgates või kogedes tajub inimene vajadust osata selle osa sisse minna, näha selles tervikut ning selles tervikus omakorda osa mingist suuremast tervikust. Liikumine osa ja terviku teljel, mis on Juri Lotmani semiosfäärikontseptsiooni, semiosfäärilise maailmamõistmise aluseks, on minu arvates väga tähtis printsiip, mis hakkab aina enam ja enam teadvustuma. Just süsteemijanu ajendas Lotmanit selliseid tekste kirjutama, nagu võib lugeda vene kultuurivestluste raamatust. Ühelt poolt viib see raamat inimese kaugesse aega ja teeb selle aja talle aktuaalseks, lähedaseks, kuid teiselt poolt ei kirjutanud Lotman oma “Vestlusi” ¯anris “Huvitavad inimesed, faktid ja sündmused”, vaid ta kirjutas neist huvitavatest faktidest läbi süsteemi, mille ta lõi. Isegi kui ta paneb peatüki pealkirjaks “Täna räägime naistest”. Ka sel juhul tuleb tegelikult juttu vene naise kohast vene ühiskonnas.
Kas postmodernne fragmenteerituseaeg hakkab siis ümber saama?
Arvan küll. Ka postmodernismi enda sees on väga levinud vaatepunkt, et postmodernism ei ole mingisugune ühe ajastu nähtus, vaid igal ajastul on oma postmodernismifaas. Ja on selge, et see on ainult faas, millele järgneb järgmine faas. Kultuuriloos eristatakse tihti Aristotelese ja Platoni faasi vaheldumist, mis avaldub üldise lainetuse näol. On perioode, kus kõik tundub olevat äraseletatav, süstematiseeritav, lahterdatav, ja see on väga tähtis periood. Kultuur otsib iseenda jaoks selgitusi, kommunikeerub iseendaga. Ja siis äkki tuleb ette piir, millest alates ei saa kõike ära seletada, sest kultuur muutub ja areneb, ning tekib müstiline faas, kus oluliseks võivad muutuda intuitsioon ja ekstaas. Väärtustub fragmenteeritus ja tervikut ei otsitagi, selle asemel hinnatakse üksikuid sähvatusi ja tõepoolest osutuvad olulisemaks pigem huvitavad faktid kui süsteem. Sest süsteemi olemus kuulutatakse transtsendentaalseks. Kuid teatava faktide hulga juures tekib vajadus neid fakte mõtestada ja taas algab uus selguse- ja klassifitseerimiseperiood.
Te rääkisite Vseviovist ja Lotmanist kui isiksustest. Kas võiks olla vajadust kellegi sama laiahaardelise persooni järele, kes suudaks nii hästi ja populaarselt ka eesti kultuuri üldistada?
Kindlasti oleks vajadust. Loodetavasti Lotmani raamat ka inspireerib selles suunas. Kuid siinkohal on tähtis kultuuri valmidus teatavateks asjadeks. Ka Lotman ei saanud tekkida vene kultuuris tühjale kohale. Üldisem kultuurikäsitlus oli siiski juba historiosoofilises variandis olemas Pjotr T?aadajevi näol, kes pani paika nii-öelda “vene mudeli”. See käsitlus oli olemas ka Nikolai Danilevski näol, tema Venemaa ja Euroopa võrdluse näol, mis ilmus XIX sajandi teisel poolel. Me võime siia kõrvale võtta veel ka Humboldti või Herderi, jõuda välja kasvõi “Õhtumaa allakäiguni”.
Kuid Eesti tingimustes on meil olemas vähemalt üks kapitaalne eeltöö, mida võib samuti nimetada historiosoofiliseks: see on muidugi Loorits ja tema “Eestluse elujõud”. Sellele vaatepunktile saab projitseerida juba teist tüüpi lähenemise, mis tegelikult seda vaatepunkti rõhutab. Mis on Looritsa metsarahva mõiste? See on ju tegelikult eesti kollektivismi mudel, eesti ühiskonna koosolemise, koospüsimise mudel, ehk teisisõnu – see põhiline, millest peaks lähtuma ajaloolane. Põhjus, miks me üldse eksisteerime, on niimoodi seletatav läbi aja. Muidugi on siin oluline enda võrdlemine teistega ja oma identiteedi mõtestamine oma-võõra puutepunktis. Ka Looritsa metsarahvas eeldab võrdlust venelaste kui stepirahvaga, millega T?aadajev omal ajal välja tuli. Madis Kõiv on näidanud ärkamisaegse identiteedi tekkimist saksa keele ja kultuuri taustal, omariikluse ajal aga on oluliseks faktoriks olnud meie mõtlejate enamiku väljakasvamine venestusaegsest koolist.
Teisalt, meenutagem Lennart Mere põhipaatost: “Me oleme kogu aeg selle paiga peal olnud...” Paigasuhe ei saa tekkida niisama, meie juured on väga sügaval. Paik kui pinnas, positsioneerumine siin maa ja vee piiril. Sellest järgmine aste ongi juba mets, millest tuleneb teistmoodi rahvuse ja rahvusriigi mõtestamine. Sellele astmele saab nüüd toetuda mingil määral ka klassikaline ajalugu, kuigi ta eitab historiosoofiat. Kuid seoses “Eesti ajaloo” neljanda köite ilmumisega jätkub nüüd uhkelt ka meie ajalookirjutamine ning see loob eelduse ka lihtsamaks, üldistatud käsitluseks. Vastukaaluks pisematele lihtsustatud käsitlustele, mis olid üheks meie viimase kümnendi ajalookirjutamise tunnuseks. Historiosoofia ja historismi ühendamise poole liikus kahtlemata mõnedes oma töödes ka Uku Masing. Ka näiteks Toomas Paul on seda mingil määral teinud. Seega on ajalookirjutamises olulised ka inimesed, keda ei saa otseselt ajaloolasteks nimetada.
Need ja veel mõned teised on inimesed, kes on püüdnud väga erinevate Eestit puudutavate teemade ja valupunktide raames pidada kogu aeg silmas mingisugust nende jaoks teadaolevat arusaama Eestist kui tervikust. See tervik ei ole tihti sõnastatud. Ja taolisi sõnastamatuid tervik-Eesti mudeleid on meil praegu kultuuris päris palju. Olekski vajadus meie kultuuri uurimist just metatasandil aktiviseerida. See nõuab ka kultuuri endapoolset aktiivsust, et sedasorti kultuuri kirjutamist tagant õhutada. Tuleb luua selleks soodus keskkond, sest kui väike kultuur tahab püsima jääda, peab ta endaga väga palju tegelema. Aga muidugi mitte isoleeritult, vaid võrreldes end kogu aeg ka ümbritseva maailmaga, uurides oma kohta maailmas ja ennast selles omaette olevana. Dialoog iseendaga ja dialoog muu maailmaga – need kaks määravad selle, kes me oleme ja kuidas me püsima saame jääda.

SVEN VABAR
Eesti Raadio “Kultuurikajale”tehtud intervjuu täispikk variant