1962. aastal ilmus Chicagos Thomas S. Kuhni teadusfilosoofiline esseekogumik “Teaduslike revolutsioonide struktuur”. 1966. aastal aga Pariisis Michel Foucault’ ajaloofilosoofiline üllitis “Asjade olukord”. Esimene tõi meie kõnepruuki “paradigma “termini, teine aga “episteemi” ja “diskursuse” nende praeguses tähenduses. Asjad läksid aga kohe käest, sest uutest terminitest said kohe mõlemal pool Suurt Lompi moekad märksõnad, mida põrgatati ühest valdkonnast teise kui trendikaupa. Kujutage ette: “Katrin Kuldma tänavune sügiskollektsioon on julgelt värskendanud olemasolevat paradigmat ning aktsentueerinud seda särtsakate epistemoloogiliste ja diskursiivsete sisselõigetega taljepiirkonnas.” Ega Derrida “dekonstruktsiooni” käsi paremini käinud, see eksis peagi New Yorgi riidepoodnike igapäevastesse lubadustesse kõik vargad kohapeal “ära dekonstrueerida”. Kuhni ehmatas pähesadanud populaarsus. Ka Foucault’d. Esimene loobus peagi populaarseks osutunud “paradigma” terminist oma arvutute jüngrite kasuks (“ma olen kaotanud kontrolli selle sõna üle”), kuna teine jahutas oma fännide kuuma pead 1969. aastal krüptilise teosega “Teadmiste arheoloogia”, mis hülgas eelkäija belletristliku sõnapruugi, millest oli olnud nii vahva õhulisi lendlauseid välja rebida. Kumbki epistemoloog ei tahtnud olla popp.
Aastal 2003 on Kuhni raamat eesti lugeja laual, Foucault’ oma mitte. Kas jälle ameeriklane ees? Kuuekümnendail osutus see pärimine ootamatult delikaatseks, kui selgus, et meeste mõttekäigud ajavad üsna ühte vagu. Kuhn kõrgesti haritud täppisteadlasena vaoshoitumalt ja kuivemalt argumenteerides nagu vagur künnihobune, ajaloolane Foucault aga visionääri pika sammuga üle formaalse arutlusloogika hüpates, ühendades kõikjal kõnekaid detaile julgete üldistustega. Teisiti ei saanudki see olla. Füüsik Kuhni vastas seisis ju kogu Põhja-Ameerika kognitivistlik sotsiaalpsühholoogia traditsioon ning loogiline empirism, mis nõudis, et väitluses vastataks “teoreemile teoreemiga” ja “fakte nopitaks sealt, kust teisedki”, kuna ajaloofilosoof Foucault’d innustas tagant kogu Prantsuse filosoofiatraditsioon, mille erinevus ilukirjandusest tihti õhkõrn.
 
Milles on siis uba?
Uba selles, et igasugused oa, iva, tera kujundid meie kõnekeeles, rääkimata nõeltest heinakuhjas, ajendavad meid mõtlema väikselt; ajavad mõtlema tõsikindlast teadmisest, kui eelkõige mingist kombatavast konkreetsest, pisikesest, kuid vaieldamatust faktikimbust, mis on kombatav, näidatav, vaadeldav ja lokaliseeritav (kuskil ta seal heinakuhjas on) ning mille ümber saab induktiivselt tiba abstraktsema maailmapildi rajada. See on objektiivse realismi põhitees, mille kriteeriumiks on, üllatus-üllatus, praktika. Praktikat on aga ajaloos olnud mitmesugust nagu ka sellest sündinud teadmisi, lisab ajalooline materialism. Siingi pole midagi uut, ajaloolane Foucault’ möönab seda ning teoreetilise füüsika ekspert Kuhn samuti. Mõlemad aga keelduvad otsustavalt nägemast mineviku teaduslikus praktikas ebatäiuslikke ja algelisi versioone tänasest moodsast teadusest. Ja vastupidi, tänane teadus pole eelnenud arengu otstarve, eesmärk ja täitumine. Just sellega ?okeeris omal ajal Darwin. Mitte oma oletustega ahvide kohta, vaid eelkõige väitega, et inimene pole kõrgeim eluvorm, hoopis tugevaim. Seega – igal ajastul oma uba.
 
Pardi paradigmast jänese omasse
Tsivilisatsioon on küpsenud erinevates ajaloolistes paradigmades, mille omavahelisi suhteid iseloomustab ühismõõdutus (incommensurability – Kuhn) või siis erinevates ajaloolistes episteemedes, mida lahutab üksteisest totaalne epistemoloogiline katkestus (epistemological break – Foucault). Einstein ei ole Newtoni täiustatud versioon, Mitterrand ei ole Pippin Lühikese reinkarnatsioon. Nende venitamine ühele universaalsele arenguteljele on vaid venitaja kummardus endale kui ajaloolise arengu tipule.
Ajaloolane Foucault kaevab teatava sadistliku mõnuga Prantsuse XVIII sajandi ühiskondlikus praktikas demonstreerimaks, kuidas toona toideti kollektiivseid kujutelmi nõidadest, kuidas piinamisel hangitud ülestunnistused tõsteti tükkhaaval tõsikindlaks teadmiseks ja kuidas kellegi tuleriidale saatmise fakt iseenesest tõendas hukatava süüd. Sotsiaalne seik ülendati ontoloogiliseks. Rahvast sugereeriti alati nägema tuld seal, kust vähegi suitsu tõusis, ning paadunud varast iga põleva mütsi all. Selle loogika helgemat poolust demonstreerib kõnekäänd “ei õige hõlma hakka keegi”. Neist muinastarkuse teradest ja ubadest sünnibki Foucault’ episteem ja mingil tasemel ka Kuhni teadusparadigma – fatalistlik leppimine asjadega nii, nagu üldsus/teadlaskond arvab. “Nõiad” vihuvad suitsukoonaldes hullu tantsu Blocksbergi mäel, “õiged” istuvad, plekita pintsakuhõlmad vaheliti, raesaalides ja “hiired sünnivad niiskusest ja kaltsudest” (Louis Pasteuri eelne arusaam). Foucault’ osutab, et nõiaprotsesside lõppemine modernismi künnisel lõpetas nagu noaga ka nõidade eksistentsi ja seda mitte sellepärast, et nõiad oleksid otsa saanud, vaid seepärast, et muutus kollektiivne maailmapilt. Teatavat laadi käitumist hakati nägema hoopis osana millestki muust, näiteks hullumeelsuse, hiljem ka geniaalsuse tõestusena. Käitumine ei muutunud, küll aga seda hindav teoreetiline pilk. Umbes nii nagu tuntud Gestalt-psühholoogia eksperimendis paistab sama joonistus ühele jänesena, teisele pardina.
 
Füüsik supi sees
Kuhni algne eriala oli teoreetiline füüsika, seepärast pole ime, et teda võlus eelkõige Newtoni mehaanika ja kvantmehaanika ühismõõdutus. Ja siis vana ja uue kvantmehaanika ühismõõdutus. Ja alkeemiku ja keemiku ühiskondliku positsiooni üllatav võrreldavus. Viiekümnendate alul sai ta maha esimese loengusarjaga fundamentaalsetest kahtlustest ühe, nn. teadusliku ja ainuõige ja universaalse tunnetusviisi olemasolu kohta. Edasine kulges kui täppisteadlase retk reaalainete vankumatute ja kõvade veendumuste juurest sotsiaalteaduste sültjasse sohu. Alguses tulid väiksed tagasivaated oma eriala lähiminevikku, siis laiem huvi kunagise teadusmõtte vastu, siis aga kleepus külge ajalooline taust ja selle sabas õnnetuseks ka filosoofilised ja sotsioloogilised tüsistused.
Aastal 1989. leiame ta väitluslaua tagant teise tuntud Ameerika teadusfilosoofi Charles Tayloriga, kellele ta üritab tõestada, et piir looduse ja kultuuri vahelt jooksis Vana-Kreekas teisiti kui jookseb täna ja – mis Taylorile täiesti vastuvõtmatu – loodusseadused ei ole kultuurist sõltumatud, universaalsed ja üldkehtivad. Ka neid suudab muuta ja suunata pilk, mis neid hindab, väidab ta. “Jah, ma tõepoolest usun enamikku sellest absurdist, mida mulle aastate kestel on omistatud”, peab ta oma esinemises korduvalt kinnitama. Mitte, et kehade vaba langemine alluks siis teistele seadustele, kui keegi seda jälgib (nagu vigur naerupall ühes toredas multikas). Pigem suudavad humanitaarteadused ja kultuur otsustavalt mõjutada üldist arvamust sellest, milles üldse tasub loodusseadust märgata ja kust neid otsida. Humanitaarial on ajalooliselt olnud monopol jagada või keelata tähendusi looduses toimuvale. See määratleb tajukategooriate piirid ja “mõistlikud” otsingusuunad. Neist üldistest teooriatest, kontseptsioonidest, hüpoteesidest ja “vaikivatest teadmistest”, mida ei vaevuta enam tõestama, sünnivad Kuhni paradigmad: ”üldtunnustatud teadussaavutused, mis teatud ajaks annavad eriteadlaste kogukonnale eeskuju probleemide püstitamisel ja lahendamisel”.
Siit pole kaugel anekdoot joodikust, kes otsib kaotsiläinud koduvõtit tänavalaterna valgussõõrist ainuüksi seepärast, et seal on valgem. Loogika, mis teda selleks sunnib, pole joodikuparadigmas “huvipakkuv teaduslik teema”, küll aga argumendid võtme tõenäolise asukoha kasuks lambi all. Samamoodi võib valitsev paradigma (ld. k. näide, näidete hulk) esitada hulga näitlikke tõestusviise, et mingi joonistuse peal on jänes ja mitte part. Viimane pole mingi tõsiseltvõetav teaduslik teema, see puudub isegi aktsepteeritud probleemipüstitamisviiside hulgast. Ega Eestiski pole keegi vist tõsiselt kaalunud näiteks liitumisläbirääkimisi Hiina Rahvavabariigiga; see kuulub liiga julgete mõtete maailma.
Terve mõistuse (common sense) diktaat ja teadlaskogukond (scientific community) pole seega ainult sõel sõkalde eraldamiseks teradest, vaid ka kosmiline kustukumm, mis laseb võtit teadmiste varakambrisse otsida vaid sealt, kus valgem, puhtam ja asfalteeritud. Siis Euroopast. Ptolemaiose geotsentriline kosmoloogia suutis heliotsentristlikele ketseritele ainult seetõttu niikaua vastu panna, et eksisteeris sajanditepikkune komme tõlgendada teatud vaatlusandmeid tõendina Maa kesksest asukohast päikesesüsteemis. Tehtud töö hulk ise oli argumendiks. Valgussõõr heitis valgust ainult ühele kindlale kohale ja kindlast rakursist. Pimeduses kobav Kopernik, kes ses valguses paistis kahtlemata hullu, ketseri, jumalasalgaja, luuletaja ja joodikuna, osutus ometi, nagu me hiljem teada saime, oma ajastu ainukeseks purukaineks täppisteadlaseks, kelle järel siiani jooksevad geeniuse särast joobunud jüngrid. Humanitaaria sai reaalaineks, luule tõeluseks… kuni järgmise teadusrevolutsioonini.

JOHANNES SAAR