Ajaloo hääl

Mõni aasta tagasi andis üks tsunftikaaslane mulle kriitika kirjutamise asjus nõu: “Peaksid arvestama, et sinu kirjatükkide põhjal kirjutatakse hiljem ajalugu.” Tohoh, mõtlesin, jälle nõuab ajalugu oma? Alles ju astusime välja ajaloost, mis meile nõudmisi esitas. Möödunud suvel oli midagi sellesarnast: keegi kirjandusteadlane ei olnud rahul lehearvustuste “optimeeritud” mahtude ja sisuga, mis tõepoolest ei sobi kokku kirjanduse teatava aluslooga. Mõnedki ei oska elada ilma suure loota.
Aga asi on üldisem. Ju vist puhtalt viisakusest räägitakse meil ajuti veel ka kõikide lugude tinglikkusest, võrdsusest ja dialoogist. Tegelikult jälgitakse üha pingelisemalt inimeste lojaalsust mingile pühale või suurele loole. Selge, et lugudest ei ole pääsu. Kui ajuti näibki, et räägid mingit oma, kordumatut lugu, selgub tihti, et tegu on vana pajatusega. Nagu muiste, nõuab ajalugu tänagi nii üksikisikult kui ka riikidelt üha karmimalt “poole” ehk konkreetse suure loo valimist, liigitab ja mõõdab asjakohaste mõõdupuudega. Tänagi ilmutab ajalugu end inimestele “lihaks saades” – ajalooks kehastunud persoonide ehk tarkade vanameeste kujul. Ja taas püüavad surelikud ajalooga kooskõlastuda, ajaloo “sees” olla, sest väljas on ohtlik.
Vormiliselt on kõik nagu peab: “poole” valimine on demokraatia lihtsaim, ka vaimult väetimale jõukohane alustoiming. Ja tulemus on meeldiv, parimal juhul isegi nagu, kilekott peas, liimi nuusutada: kotti juba ei ulatu mingi ebameeldiv, destruktiivne informatsioon. Samas paljudele inimestele keemia põhimõtteliselt ei meeldi. Seega ei ole kunagi täielist garantiid, et üksikisik ja suur lugu kokku klapivad. Nii teevadki keemiat põlgav inimene ja lugu vastastikku alatasa igasugu põgenemise ja allutamise trikke.
Katsed parajasti populaarsest loost välja astuda, et seda eemalt hinnata, on ammu teada võimalus loo vettpidavust läbi katsuda. Soositud ei ole see kunagi, reeglina pannakse katsetajad vande alla. Nagu ka eurohääletusest nägime, ei ole väga suure looga nalja – see jagab inimesed hoobilt tarkadeks ja lollideks, headeks ja pahadeks. Kuidas olla, kui nuusutamise rituaalist ei pääse, aga pohmelli saada ei tahaks? Asi on lihtne: ära sisse hinga, väldi andumust. Andumuse vältimise võtted on hästi näha meedias, mis väsimatult õpetab tõsiseid asju lustlikult käsitlema. Nagu selgus ühest TV-ülevaatest, on saatejuhi hinnatuim omadus lahedus, artistlik, cool olek, sisuliselt andumuse puudumine. Andumuse puudumine on rohkem kui meediavorming – see on tõhus elamismudel, mis võimaldab ühtaegu olla nii “sees” (lojaalne) kui ka “väljas” (uhkelt eristuda). Asja puudus on vaid, et kavaldamise käigus saavad enesekaitsenipid ja artistlik pale nii tähtsaks, et tõrjuvad peale andumuse välja ka sisu ja sõnumi. Alles jäävad vaid keep smiling ja koreograafia – nagu cookie’d, mis ummistavad arvuti. See on tüütu.
Tehakse teisigi trikke. Ajaloo suure hääle ja liimihõngu eest lähevad mõned vaikusesse peitu. Seal on õhku ja ruumi. Vaikimist ja eraldumist demokraatia suur lugu muidugi ei tunnusta. On see ju nende kohustuste eest kõrvalehiilimine, mida ajalooks kehastunud meile esitavad. Ometi on vaikimine mõnikord rohkem tegu kui valimine. Ei nõua ju erilist vaprust, et tunnustada parajasti võimukat ajaloo “suunda” ja jõuprintsiipi kui sellist. Kui ajalugu kaotab juba igasuguse hea tooni ja sisukuse ning õhutab hüsteeriat ning jõhkrust, siis tähendab vaikimine, “poole” valimata jätmine, jõhkruse jõuahela katkestamist. Vaikimine on võimalus takistada sõna äralörtsimist, see hoiab alles teadmise, et maailm on keerukam kui üks lihtne valikusituatsioon. Muidugi on vaikijad alati “väljas” parajasti kehtivatest võidukatest lugudest. Vaikijat võib paljuski süüdistada. Kui aga juba liigpaljud on “väljas”, räägib see üht-teist ka valikusituatsioonist ja -mehhanismidest.
On märgatud, et mida valjuhäälsem on ajalugu, seda rohkem vaikust on selle ümber. Omajagu oli seda ka eurohääletuse ümber – umbes 36%. “Jah” ütles siis tegelikult vaid 44% hääleõiguslikest. Võttes arvesse ka arvukad teated, et mõnigi “jah” tähendas sisuliselt “s...a kah!”, igatsust hea tsaari järele, kes kohalikke pahasid nuhtleks, või lootust paradiisile pärast surma, saamegi pildi teadlikust, vastutavast, konstruktiivsest, ühtsest ja ülekaalukast “jah”-sõnast.
Lihtne on teadmist vaikuse tsoonist ja ühiskonna lootuste ja hoiakute tegelikust struktuurist mõne sõimusõna või jutlusega tõrjuda. Tülikam on küsida – miks? Et aktiivne tõrjumine toimub, on teatud mõttes isegi positiivne märk, näitab muret demokraatia fassaadi pärast. Enesekindlust saab tõrjumistaktika ammutada vaid küünilisest teadmisest, et tänapäeval on olemas täiuslikud vahendid ka väga suure vaikiva enamuse ohutuks manipuleerimiseks.

EVI ARUJÄRV