“Avatud eesti raamat” – kui kaua veel?
Eestikeelne raamatulett võib keerulistest tekstidest peagi taas prii olla

Filosoofia tõlkimise ja kirjastamise vajalikkuse põhjendamine on üsna narr ettevõtmine. Lähiminevikust tuntud debatid filosoofia võimust ja võimutusest, kasust ja kasutusest on siin vaevalt abiks. Vahetult mõjuvad need sageli põhjendamatult õelad kraaklemised pigem vastupidiselt. Vaenlane pole ju mitte see, kellega sul midagi ühist pole, vaid sinust mõne nüansi poolest eristuv sugulashing – nähtus, mida üks AER-sarja raamatuid esitab “väikeste erinevuste nartsissismi” sildi all.
Mõeldes meie erinevate mõtlejakoolkondade kohatisele vastastikusele kõrkusele ja kiivusele, näib isegi uskumatu, et AER-sari, mida võiks liialdamata nimetada ka meie uhkeimaks ja mõjukaimaks filosoofiainstitutsiooniks, on sisuliselt sedavõrd mitmetahuline ja pluralistlik. Elementaarne baas, millele saab toetuda mitte ainult filosoofiast, vaid ka sotsioloogiast, politoloogiast, semiootikast, ajaloost, antropoloogiast, teoloogiast, psühholoogiast, klassikalisest filoloogiast ja kultuuridest jpt. humanitaarsetest distsipliinidest huvituv tudeng, on kümne aasta taguse ajaga võrreldamatult teisenenud. On astutud hulganisti samme ni??ides, mis varasema eestikeelse kirjasõna poolt puutumata olid, ja nii mõneski suunas on käidud lühikese ajaga pikem tee kui kogu arenguloo vältel kokku.
 
Soros on sarja
finantseerimise lõpetanud
Ometi on tänane asjade seis selline, et kui sarja rahastamise ja edasiste toimimisprintsiipide osas lähiajal mingi konkreetsuseni ei jõuta, saab sarja huviliste jaoks harjumuspäraseks saanud tihedusega jätkumine tuleva aastaga otsa. Läinud sajandi lõpuaastail lõpetas Soros sarja finantseerimise ja seni on sari Sorosi lõppeva pärandi kõrval elanud vaid juhuslikest toetustest. Kindlasti ei jõuta praeguseks rahaliselt kaetud ja erinevas tööjärgus mõneteistkümne kirjastamisprojektiga 100 raamatu väljaandmiseni, mis oli sarja kavandajate esialgne lootus, kuigi lõviosa sellest plaanist saab ilmselt täidetud. Tänaseks on sarjas ilmunud 66 raamatut.
Vaevalt et leidub kedagi, kes alahindab AER-sarja mõju meie haridusele ja teadusele, kultuuri- ja ühiskonnaelule. Vaieldamatult on tegemist olnud meie vaimuelu ühe eeskujulikumalt toiminud ettevõtmisega, millest on võitnud kõige erinevamatel elualadel ja valdkondades tegutsevad inimesed. Ometi ei ole “keeruliste tekstide” väljaandmise eest seismine otseselt kellegi asi. Kultuurkapital, kui üks võimalik rahastaja, on üksikuid projekte toetanud, kuid püsivamale alusele pole koostöö kulkaga seni jõudnud.
Kui ka mõni valdkondlik kapital (seega kirjanduse sihtkapital, kellele seni suurimaid lootusi on pandud) asjale õla alla paneks, tuleks see ilmsesti rohkem või vähem kapitali põhilisimate eesmärkide arvelt (kuigi nn. parema puudusel tehtud nadide taotluste rahuldamist on kulka kõikides sihtkapitalides siinkirjutaja hinnangul küllaga). Kultuurkapitali inimestega läbi rääkides on küll üritatud püsivama tulemuseni jõuda, kuid seni edutult. AERi näol ei ole ju tegemist kellegi isikliku projektiga, et selle nimel igakuiselt vaibal käia ja pabereid täita ning kedagi veenda, et kogu vohava kultuurielu juurde võiks kuuluda ka emakeelne Platon, ning emorpollide telefoniloenduste kõrval võiks ühiskonnaelus kaasalööjad vahelduseks ka Bourdieu’st huvituda. Loomulikult ei ole Kultuurkapital ainus mõeldav rahastamisallikas ja otseselt, nagu öeldud, AERi probleeme kellegi kapsaaeda justkui visata ei olegi.
 
Milline on ülikoolide
kirjastuste ja teadusfondide roll?
Ometi on tegemist nii sisuliselt kui vormiliselt hästi toiminud ja laia ühiskondlik-kultuurilise tähendusega projektiga. On vastutustundetu praegusele vaakumile sarja rahastamises ja toimimises mitte tähelepanu pöörata. On see aga kulka valdkondadevahelise sihtkapitali asi või kuulub kultuuri- või haridusministeeriumi halduse alla või tuleks koputada mõne ülikooli kirjastustegevuse või teadusfondi uksele ja südametunnistusele? Aga kõigil neil on juba küllap hulgaliselt olulisemaid asju töös, ja kui mitte seda, siis vähemasti juurdunud rutiin. Arusaadav, et kulkal on omad reeglid ja kutsutus ja seatus, kuid kui miski asi on 10 aastat silmanähtavalt hästi toiminud, on selle eestvedajalt iga sammu bürokraatlikku põhjendamist ka justkui tänamatu nõuda. AERile võiks toetust küsida ju kasvõi Euroopa Liidu programmi “Kultuur 2000” raames, mis kuuldavasti tõlkimisele üsna heldelt toetust jagab. Ometi nõuaks sarja jätkumine nimetatud viisid heale õnnele lisaks senisest mahukamat vormilist asjaajamist ja teistsugust institutsionaalset alust. Jällegi kerkib küsimus, kes nende asjadega tegelema peaks?
Võib muidugi üritada ka toetuseta jätkata ja “keerulisi tekste” ka ilma sarjata välja anda püüda. Fukuyamat ju ostetakse kirju-mirju kujunduseta ja täishinna eest. Sisuliselt tähendaks see siiski seda, et üritus sumbub õige lähedases tulevikus kas üldse või hakkab sari kiiresti ja tuntavalt alla käima oma süvatõsiduse mõttes. Mõtlemise tuumakama osa ilmutamisel on aastatepikkuse traditsiooniga sari kirjastaja seisukohalt üks paremaid võimalikkusi. Ühele või teisele asjaomasele tekstile õnnestub sarja kaudu huviliste hulgas vaieldamatult paremini tähelepanu tõmmata kui iseseisvalt. On raske uskuda, et puhtalt kirjastuste omainitsiatiivil ja üksikettevõtmistena säilib õhtumaise ühiskonna ja filosoofia võtmetekstide avaldamisel mingigi märkimisväärne tase ja sagedus.
 
Kuidas jätkata
nõudlike tekstide tõlketraditsiooni?
Sarja senise koordinaatori Märt Väljataga arvates on esmatähtis, et filosoofiatekstide tõlkimine ühes või teises regulaarselt stimuleeritud vormis jätkuks, st. et tõlkijaile oleks tagatud võimalus pühenduda nõudlikule tekstile. Tõsise filosoofiateksti tõlkimine nõuab vähemalt poolteist aastat pühendumist ja seda ei saa teha kirjastuste tavahonorari eest. Kui korralikult tõlgitud käsikiri juba olemas, siis kirjastamata see tõenäoliselt ei jää. Ka ei ole päris loogiline, et ühes sarjas ilmuvad kirjanduslikud esseed (Gombrowicz, Orwell, Paz), filosoofia baastekstid (Aristoteles, Platon), erialaline analüütiline filosoofia (Dummett, Russell, Kripke, von Wright), populaarteadus (Dawkins), sissejuhatused filosoofiasse (Danto), sotsioloogia (Bourdieu), filosoofilise kallakuga aja- ja kultuurilugu (Toynbee, Burckhardt), psühhoanalüüs (Freud), kultuuriteooria õpikud (Strinati) jne. Ka uute, sisuliselt täpsemini fokuseeritud sarjade käivitamine oleks täiesti kaalumist väärt variant.
Näiteks leedulased alustasidki kohe kahe sarjaga. Samuti arvab Väljataga, et sarja algusaastatel oli küll raha ja administratiivne struktuur, aga polnud piisavalt intellektuaalseid ressursse (asjatundlikud tõlkijad ja toimetajad) sisuliseks tööks. Nüüd, kus intellektuaalseid ressursse on kergem leida, peaks filosoofia tõlkimisel mõtlema võibolla laiemale pinnale kui senine ainuisikuline koordineerimine. Uute koordineerijate ja organisatoorse mudeliga jääb esiotsa ent kindlasti õhku küsimus, kas valikuprintsiipides suudetakse säilitada seni märkimisväärne pluralism ja tolerants. Ning loomulikult ei ole vastust küsimusele, kelle asi on seda kunagi eesti kultuuriruumi välise tõuke toel sündinud ettevõtmist edasi ajada?
Lõpuks tuleb öelda, et tegemist ei ole ju mingisuguse luksusettevõtmisega, mis küll ilus ja oluline, aga mida väike kultuur lihtsalt ei saa endale lubada. Sarja senises tempos ja mahus tööshoidmine nõuaks keskeltläbi pool miljonit krooni aastas (ühe raamatu toetuseks kulub ca 30 000 – 70 000 krooni). Inetu on osundada millegi vajalikkusele millegi arvelt, kuid kõik vähegi kultuuri rahastamisega kursis inimesed peaksid mõistma, et sisulise tähenduse ja kandvuse ning hinna suhet silmas pidades on AER-sarja hinguselemineku näol tegemist kahetsusväärse ja ülekohtuse arenguga.
Võibolla sarja eest seismine ei too poliitikule ja ametnikule just ülearu palju tunnustust juurde, kuid ka summa on isegi meie väikeses kultuuris sedavõrd tühine, et sarja saatuse suhtes oleks lihtsam lahendus, kui mõni kultuuripoliitik või teadus- ja haridusametnik AERi elusprojektide kaardile tagasitoomise enda mureks võtaks. Sisuliselt on ju ikkagi eelnimetatud asjaomaste probleemidega tegelema seatud. Muidu on varsti käes olukord, et sari sureb välja lihtsalt selle pärast, et ei ole kedagi, kes piisavalt valjuhäälselt lokku lööks. Asja olulisuses ei pruugitagi ju kahelda, kuid kuna projekti käivitas ja toetas Soros, siis tundub, et need raamatud on justkui iseenesest või taevasest armust käes ja kultuuristruktuuris ei olegi kedagi, kes vastupidisest teada annaks ja vajalikud sammud astuks.

VALLE-STEN MAISTE

“Avatud Eesti raamatu” sarja ilmunud ja ilmuvate raamatute kohta vaata ka Sirbi filosoofia eri lk. 11 – 13.