Tere tulemast tagasi poliitika argipäeva

Sügis on käes. Edukalt on üle saadud viimasest tõsisest tõkkest Euroopaga (taas)ühinemise pikal teel. Kogu suve viibis meie poliitiline elu otsekui moratooriumis. Sõnatul kokkuleppel tunnistas riigikogu ühiskonna huviks paati mitte kõigutada. See kaunis vaheaeg lõppes sügise saabumisega. Niisiis, tere tulemast tagasi poliitika argipäeva!
Nädala algul avaldas Emor järjekordse pingerea, mis saadud erakondade populaarsuse kraadimisel. Inimeste arvamust küsiti mitmel puhul septembrikuus ja loomulikult mõjutas toetusprotsente kõige otsesemalt tolle kuu tähtsündmus ehk rahvaküsitlus. Emor kinnitas, mida oli arvata. Riigikogu märtsivalimiste järel moodustunud koalitsioon oskas referendumist märgatavalt suuremat kasu lõigata kui opositsioon. Tänu aktiivsele ja agressiivsele kampaaniale ning referendumi võidule, mida oli kerge oma teeneks kuulutada, naudib Juhan Partsi valitsus ka pool aastat pärast kokkuistumist toetuse keskväärtust (10 palli skaalal 5,57), mis on ligilähedane aprillikuu omale ja jäi kättesaamatuks nii Siim Kallase kui ka Mart Laari kabinetile.
Opositsiooni etteaste osutus silmatorkavalt mannetuks. Olukord oli erakorraline, aga kui valitsemisvastutusest priidest erakondadest kaotab üks (Keskerakond) poole aastaga kolmandiku oma valimisaegsest toetusest ja kaks (Isamaaliit ning Mõõdukad) kõigub endiselt viie protsendi künnise kandis, saab seletus olla valesti valitud taktikas ning saamatus eneseesitluses. Kaks viimati mainitut näikse jätkuvalt põdevat oma ?okeerivat, teovõimet halvanud lüüasaamist märtsis.
Keskerakond läks suurt kala püüdma, kuid tulistas, nagu ütlevad ameeriklased, endale ise jalga. Tõsi, erakond kääris juba mõnda aega varem ja mitmed sisemise rahulolematuse lahvatused paistsid väljapoolegi. Referendumieelsed lahknevused suhtumises Euroopa Liitu tõid mõrad dramaatiliselt esile. Igatahes spekuleeritakse järgmistel kuudel korduvalt teemal, mida võtavad (või ei võta) pärast “võitu” ette erakonna ELi pooldajad ja mis viisil ning määral taastab Edgar Savisaar oma autoriteedi Tartu kongressil selgelt eristunud kolme leeri üle.
Ilus oleks, kui inimese tervise pendeldusi ei käsitataks tegurina, mis mõjutab poliitilist kliimat, aga paraku ei saa me liidri haigestumise järel rohkem loota, kui et Keskerakonna enesepuhastuslik ümberhinnang, millest neil pääsu pole, lükkub vaid mõneks ajaks edasi. Suurima erakonna populaarsuse järsk langus on tõsiasi ja mossitav vaikimine pööret ei too. Kindlasti saab lähiaastate suundumuse üheks näitajaks see, mis mängu hakkab Keskerakond mängima Euroopa Parlamendi valimistel. Kes on need konkreetsed isikud, keda pakutakse oma 12 kandidaadiks. Kes on 12st need kaks-kolm, keda partei asub tõsimeeli promoma. Ja – tuleviku suhtes võib-olla kõige määravam – kas KE toetajad eelistavad oma esindaja(te)na Strasbourg’is näha eitajaid või jaatajaid.
Mõõdukate loidus üllatas. Ei ole maailmas teist suurpiirkonda, kus tavainimese sotsiaalsetele vajadustele ning heaolule pöörataks nii palju hoolivat tähelepanu kui ELis. Samas pakkus meie europropaganda ühisturgu valdavalt välja majandusliku liberalismi musternäitena ja lubas vaestele olukorra paranemist tänu tõsiasjale, et järjest rikkamaks minevate rikaste söögilaualt hakkab neile järjest rohkem palukesi pudenema. Miks, jah, miks ei kasutanud sotsiaaldemokraatlikud Mõõdukad ära soodsat juhust, et moonutusi õiendada ja ennast reklaamida euroopaliku sotsiaalse võrdsuse ning õigluse eestvõitlejatena?! Isamaaliit oma madala profiiliga kipub meenutama põõnutavat kassi, kes ootab, et ehk vudib hiir ise kohale. Alanud sügise sünged pilved mõlema erakonna kohal sunnivad esitama eksistentsiaalseid küsimusi, ilma et silmapiirilt head vastust paistaks.
Res Publica oskas see-eest referendumi enda kasuks tööle panna. Peaministri ja riigikogu esinaise ennastsalgav rakendumine vankrivedajaks etendas olulist rolli. Juhan Parts on loomas kujutlust tugevast ja otsustavast peaministrist, kellel on nii missioonitunnetust kui ka vastutusvõimet. Tõnis Paltsi loobumine rahandusministri kohast ja Hannes Võrno ning Hirvo Surva lahkumine riigikogust annavad lisasignaali, et Res Publica juhtimine hoitakse ohjes. Kuidas mõjuvad need sammud kolmikliidu kestvusele, on iseküsimus, sest nii palju kui Eestis on olnud koalitsioone, ei ole ükski neist armastanud kõva kätt. Aga mõistagi saab ka teisiti väita. Peaministrite enesekindlusest vajakajäämine oli põhjus, miks ei leia me minevikust valitsusliitu, mis oleks valimistest valimisteni vastu pidanud.
Vabariiklastel on meri seni veel põlvini. Ent neidki ootab ees argipäev. Kolmest isemeelsest partnerist koosneva koalitsiooni kooshoidmine pärast referendumit saab olema pingutav, hoolimata sellest, et Keskerakond on ennast asenduskompanjonina (ajutiselt) auti mänginud. Teisalt ei tohi Res Publica hetkekski unustada, et nende toetajaskond koosneb valijatest, kes üle-eelmistel valimistel andsid oma hääle Isamaaliidule ning Mõõdukatele, vähemal määral Reformi- ja Keskerakonnale. Usalduse petmise korral ei ole tagasimarss välistatud.
Reformierakond ei pingutanud eriti, kuid mõistis referendumi (nagu eelmised valimisedki) üle elada ilma vapustusteta. Nende toetajaid ei ole üleliia palju, aga nad on lojaalsed ja neile istuvad nähtavasti poliitilised mängud (kuni “õigeaegse” poolevahetuseni), mis jätavad oravad pukki. Huvitav on olnud jälgida, kuidas üks partei on mõistnud oma programmilist hoiakut serveerida rahvusliku hüvena. Üllatavalt suurele hulgale eestlastele on hakanud peale minema väide, et Eestist saab Euroopa Liidus olema asja ainult juhul, kui jätkame (või meid lastakse jätkata) lausliberaalse majanduspoliitika ning madalate maksudega.
Nii või teisiti on Reformierakond ainukene kuuest, kellel põhjust käsi hõõruda. Nad on märtsi mahajäämuse kahe parema ees tasa teinud ja toetusprotsendi Res Publica ning Keskerakonna omaga enam-vähem võrdseks tõstnud. Mis saab edasi? Eesti läheb Euroopasse, aga samal ajal tuleb Euroopa oma mängureeglitega ka Eestisse. Liberaalide fraktsioon Euroopa Parlamendis ei kuulu suurtegijate hulka. Et Brüsselis hoobade lähedusse jõuda, selleks tuleks oravatel ümber leerituda. Sedasinast sammu saab aga astuda ainult Tallinnas.
Rahvaliit on arvamusküsitluste järgi pooldajaid minetanud. Nende toetajaskonna konservatiivses tiivas on algusest peale hoidnud jämedat otsa enda käes ELi kahtlejad ja eitajad. Emori uuring heiastab nurinaid juhtkonna kompromissitu “jah”-propaganda üle. Muide, ka president Rüütli jäägitu ning tõhus Euroopa Liidu meelsus on ta populaarsust langetanud. Siiski ei pruugi Villu Reiljan muretseda, sest ta teab, et tibusid loetakse sügisel. Kui põllumajanduse otsetoetused ja ääremaade järeleaitamisrahad kohale jõuavad, peavad maarahva kõhklejad tahes-tahtmata tunnistama, et EL oli õige valik.
Enne aasta lõppu on riigikogul tarvis vastu võtta eelarve, mis tundub mõnelegi – rääkimata opositsioonist – liiga riskantselt üle paisutatud. Kui taevas jääb Eesti kohal sinetama, on asi kombes. Aga kui sukeldumine kogenematusse olukorda, mille kõiki võimalikke keeriseid ei oska me praegu ette näha, peaks andma ootamatuid tagasilööke, võib eelarve kärssama minna. Soovitatavalt enne uut aastat peaks selgeks saama kandidaat, kelle Eesti pakub eurovolinikuks. Mis viisil ja tingimustel too isik leitakse, sellest ripub olulisel määral ära valitsusliidu edasine käekäik.
Arukat kompromisslahendust vajab nn. sõjaväereform, sest meie riigi kaitsevõime ei tohi sõltuda sellest, kuidas “õigesti” lahterdada või kulutada mõnikümmend või mõnisada miljonit krooni. Kiireks läheb presidendi otsevalimise seaduse ettevalmistamisega, kui põhiseaduse vastavale parandusele ikka tahetakse 13. juunil rahva heakskiitu. Samas ei ole kaugel Euroopa Parlamendi valimised. Need mõjutavad järgmise aasta esimesel poolel paljusid sisepoliitilisi arenguid. Eesti 2004. aasta sügisel saab märgatavalt erinema Eestist 2003. aasta sügisel.

ENN SOOSAAR
8. X 2003