Suri mõjukaim ingliskeelne filosoof

pilt

Donald Davidson 1917 – 2003

Donald Davidson sündis Springfieldis (Massachusettsi osariigis) 6. märtsil 1917. Järgnesid õpingud Harvardi ülikoolis, seejuures oli Davidsoni peaaineks algul inglise kirjandus, hiljem antiikkirjandus ja -filosoofia. N.-ö. päris filosoofiaga tegeles ta üliõpilasena suhteliselt vähe. Jätkates pärast ülikooli lõppu (1939) Harvardis doktorandina antiikfilosoofia alal, hakkas Davidson tegelema ka moodsa filosoofia ja loogikaga. Viimast õppis ta tollase noore õppejõu W. V. Quine’i juures, alguse sai nende eluaegne sõprus. Muuhulgas oli Davidsonil võimalus kokku puutuda tolle aja filosoofia tippude esindusliku rühmaga, kui õppeaastal 1940 – 41 olid korraga Harvardis Bertrand Russell, Rudolf Carnap ja Alfred Tarski, peale nende muidugi “kohalikud” C. I. Lewis, Quine, Nelson Goodman jt. Tolle aasta vaidlusist said alguse mitmed teemad, mis domineerisid järgmised paar aastakümmet (Ameerika) analüütilises filosoofias, keskseimana vahest analüütiliste ja sünteetiliste väidete eristatavuse probleem.
II maailmasõda katkestas Davidsoni õpingud, 1942 – 45 osales ta mereväe vabatahtlikuna sõjas, õpetades sõdureile vaenlase lennukite tuvastamist. Ta viibis ka otseses lahingutegevuses Vahemerel. Pärast sõja lõppu filosoofiasse tagasi tulnuna leidis ta töökoha Queen’s kolled¯is New Yorgis, selle kõrvalt kirjutas ta valmis (1949) oma doktoritöö, mille teemaks oli Platoni hiline dialoog “Philebos”. 1951 – 67 töötas Davidson Stanfordi ülikoolis, mis oli algul väike ja kõrvaline filosoofiaosakond, aga millest sai Davidsoni jõupingutuste tulemusena päris oluline keskus. Muu hulgas oli ta sunnitud õpetama kursusi kõigis põhilisis filosoofiavaldkondades. 1960 sai ta professoriks. Pärast Stanfordi oli Davidson professor Princetoni (1967 – 70), Rockefelleri (1970 – 76) ja Chicago ülikoolis (1976 – 81) ning lõpuks (alates 1981) Berkeleys.

30. augustil suri tõenäoliselt viimaste kümnendite olulisim anglo-ameerika filosoof Donald Herbert Davidson, California ülikooli (Berkeley) emeriitprofessor. Davidson, kuuludes küll kindlalt analüütilisse filosoofiatraditsiooni, tõuseb selles esile erandlikult süstemaatilisena. Ühelt poolt tegeles ta küll väga paljude eri teemadega keelefilosoofiast eetikani ja filosoofia ajaloost vaimufilosoofiani, teisalt aga on suurem osa tema tööst olnud kantud ühtsest programmist, mida võiks kutsuda ta ühe artikli pealkirja järgi: mõtlemise ja tegevuse ühendteooria.
Davidson pole avaldanud mitte ühtki monograafilist teost, kui mitte arvestada 50ndail Stanfordi kolleegi Patrick Suppesiga kahasse kirjutatud teost otsustusteooriast, mida ei saa lugeda päris filosoofiasse kuuluvaks (aga millega Davidson tollel kümnendil põhiliselt tegeles). Kogu Davidsoni mõju on ilmnenud artiklite kaudu, mis on tagantjärele koondatud kolme kogumikku: “Essays on Actions and Events” (“Kirjutised tegudest ja sündmustest”, 1980), “Inquiries into Truth and Interpretation” (“Uurimused tõest ja tõlgendusest”, 1984) ja “Subjective, Intersubjective, Objective” (“Subjektiivne, intersubjektiivne, objektiivne”, 2001). Välja on kuulutatud veel kaks kogumikku, ent need jäid Davidsoni eluajal ilmumata. Ka ta artiklid on võrdlemisi lühikesed: üheks Davidsoni kirjutiste tunnuseks oli kindlasti napisõnalisus.
Davidsoni esimene mõjukas artikkel (peaaegu esimene filosoofia-alane artikkel üldse), “Actions, Reasons, and Causes” (“Teod, alused ja põhjused”) ilmus 1963. aastal. Davidson oli tollal juba 46aastane. Oma sõnul olid tal paljude 60ndail ilmunud artiklite põhiideed välja kujunenud juba 50ndail ja ta oli neid korduvalt suuliselt ette kandnud. Esialgu ei tihanud ta aga oma mõtteid trükis avaldada. Ent kui algus juba tehtud, hakkas temalt ilmuma kirjutisi väga sageli. Ja seda kuni kõige viimase ajani. Kuue- ja seitsmekümnendail tegeles Davidson paralleelselt kahe (näivalt) eraldi projektiga: tegevuse ja sündmuste teooriaga ühelt poolt, tähendus- ja tõlgendusteooriaga teisalt. Eelmainitud artiklile lisaks kuuluvad esimese projekti kesksete tekstide hulka “The Logical Form of Action Sentences” (“Tegevuslausete loogiline vorm”, 1967), “The Individuation of Events” (“Sündmuste individueerimine”, 1969) ja “Mental Events” (“Vaimusündmused”, 1970). Teise projekti keskseim tekst (ja võib-olla Davidsoni mõjukaim artikkel üldse) on ka eesti keeles avaldet “Truth and Meaning” (“Tõde ja tähendus”, 1967), lisaks veel “Radical Interpretation” (“Radikaaltõlgendus”, 1973) ja “Thought and Talk” (“Mõtlemine ja kõne”, 1975) jt. 70ndate II poolest on hakanud üha selgemalt ilmnema, et need kaks projekti kuuluvad tegelikult kokku.
Davidson on näidanud, et meie tegude alused (reasons) võivad ühtlasi olla nende põhjused (causes), astudes sellega vastu senisele Wittgensteinist mõjutet arusaamale, nagu oleksid alused ja põhjused midagi fundamentaalselt erinevat: esimesed puutuvat inimese ratsionaalsusse, teised kuuluvat loodusse. Põhjuslikkus on Davidsoni järgi seos sündmuste vahel. Sündmused on samavõrd fundamentaalsed entiteedid nagu objektidki, neile saab anda selged ja ühesed identsuskriteeriumid. Me võime aga kirjeldada ühte ja sama sündmust mitut moodi, näiteks füüsikalise ja vaimsena. Pole olemas vaimseid sündmusi, kõik sündmused on füüsikalised. Aga me kirjeldame teatud sündmusi mentaalse terminoloogia abil. Tegu (nt. tiku süütamine) ongi selline sündmus, mille põhjuseks on mingi vaimusündmus (nt. kavatsus tikku süüdata). Vaimusündmus, mis on teo põhjus, pole aga midagi muud kui selle teo alus.
Tähenduse ja tõlgenduse küsimuses oli Davidson paljuski mõjutet oma sõbrast ja õpetajast Quine’ist, kes eitas tähenduste olemasolu ja väitis, et radikaalne tõlge (tõlge keelest, mille kohta pole mitte midagi teada) on põhimõtteliselt määramatu. Võttes need arusaamad lähtepunktiks, ei leppinud Davidson neis sisalduva mõningase negativismiga, vaid esitas oma positiivse programmi. Tõesti, tähendusi kui entiteete pole olemas, aga sellest hoolimata on võimalik luua süstemaatiline tähendusteooria mis tahes loomuliku keele tarvis. Aluseks ei tule võtta aga mitte tähenduse, vaid “tõe” mõiste. Tarski poolt kolmekümnendail välja töötatud semantiline tõeteooria on Davidsoni jaoks see pind, millele saab rajada loomuliku keele tähendusteooria. See idee osutus äärmiselt viljakaks, eriti just Inglismaal, kus seitsme- ja kaheksakümnendail noored Oxfordi filosoofid tähendusteooria arendamisega tegelesid ja sageli selle käigus Davidsonile olulisi vastuväiteid esitasid. See kriitika omakorda tingis Davidsoni oma programmi edasi arendama, sõnastades idee radikaaltõlgendusest. Radikaaltõlgenduse puhul on tegu olukorraga, kus on vaja interpreteerida tundmatu keele kõnelejat, ent ainus, mida me teame, on see, milliseid lauseid too isik tõeseks peab. Meil tuleb ta kõnet tõlgendades samaaegselt kindlaks teha, millised on selle isiku uskumused ja mida ta sõnad tähendavad. See on võimalik aga vaid siis, kui me võtame omaks ühe eelduse: see isik on ratsionaalne ja enamik ta uskumusi on tõesed. Seda eeldust kutsub Davidson heausksuse (või heatahtlikkuse, charity) printsiibiks. Järgmine samm siit ongi aga mõtlemise ja tegevuse ühendteooria, teisisõnu inimliku ratsionaalsuse teooria juurde.
Kaheksa- ja üheksakümnendail nihkus Davidsoni töö raskuspunkt epistemoloogiasse (tunnetusteooriasse) ja vaimufilosoofiasse, neisse valdkondadesse kuuluvad kirjutised on koondatud ta kolmandasse kogumikku. Siin on keskseimal kohal Davidsoni idee, et on olemas kolme liiki teadmisi, mis on võrdselt fundamentaalsed ega ole üksteisele taandatavad, enamgi veel: ükski neist ei saaks olemas olla, kui poleks teisi kaht. Need kolm liiki on subjektiivne teadmine ehk teadmine meie oma vaimu sisust; intersubjektiivne teadmine ehk teadmine teistest isikutest, mis on antud meile suuresti keele vahendusel; ja objektiivne teadmine ehk teadmine kõigist muudest välismaailma objektidest ja sündmusist. Seda eristust selgitab Davidson kõige põhjalikumalt artiklis “Three Varieties of Knowledge” (“Kolm teadmise liiki”, 1991). Nende kolme teadmiseliigi seotust väljendab Davidson triangulatsiooni metafoori abil: mõtlemise ja kommunikatsiooni olemasolu ning meie arusaam objektiivusest rajaneb kolmnurgal, mis koosneb kahest isikust ja neile ühisest maailmast. Tänu kommunikatsioonile nad teavad teineteise mõtteid ning seda, et see maailm on midagi väljaspool neid mõlemat. Suur osa epistemoloogia ja vaimufilosoofia probleeme on Davidsoni järgi saanud alguse sellest, et on ekslikult üritatud taandada neid teadmise liike üksteisele. Koos paljude kaasaja filosoofidega eitab Davidson seega ka kartesiaanlikku pilti, mille järgi ainult teadmine subjektiivsuse kohta on kindel, muud teadmise liigid aga ebakindlad.
Veel kaks teemat, mille arutelusse Davidson olulise panuse on andnud, tuleb kindlasti ära mainida. Need on relativism ja skeptitsism. Davidson eitab mõlemat ning teeb seda mõlemal juhul põhimõtteliselt samalt aluselt. Relativismivastase argumendi esitas ta esmakordselt artiklis “On the Very Idea of a Conceptual Scheme” (“Mõisteskeemi ideest enesest”, 1974), väites, et mõistelise relativismi aluseks on ekslik idee, nagu oleks võimalik teha vahet meie mõistesüsteemil (“mõisteskeemil”) ühelt poolt ja meile vahetult antul teisalt. Kui see vahetegu (Davidson kutsub seda “empirismi kolmandaks dogmaks”) hüljata, kaob ka pind relativismi jaoks – ei ole seda “antut” või sisu, mida eri mõisteskeemide abil erinevalt mõistestada. Skeptitsismi tagasilükkamise aluseks (nt. artiklis “A Coherence Theory of Truth and Knowledge”, “Tõe ja teadmise koherentsusteooria”, 1983, eesti k. 1995) on peale sellesama “skeemi ja sisu dualismi” tagasilükkamise ka heausksusprintsiip ja sellega seonduv idee, et paljud meie uskumused on tõesed pelgalt tänu sellele, et nad käivad selle kohta, mis on nad põhjustanud. Ülejäänud uskumused on tõesed siis, kui nad on kooskõlas enamiku teistega. Pole olemas mingit vahendajat, “ekraani” meie uskumuste ja maailma vahel – kui eeldada sellise vahendaja, nt. meelteandmete olemasolu, siis on skeptitsism välismaailma olemasolu suhtes kerge tekkima, sest kust me peaksime teadma, kas ekraan tõelust õigesti peegeldab, kas meelteandmete “taga” üldse midagi on. Davidsoni järgi aga on meie uskumustel maailmaga otsene, põhjuslik seos, puudub ent igasugune episteemiline, tõenduslik seos, st. meie meeled osalevad küll põhjuslikus ahelas välismaailma ja mõnede meie uskumuste vahel, ent nad ei saa pakkuda (ega peagi pakkuma) mingisugust tõendmaterjali selle kohta, kas meie uskumused on tõesed või mitte.
Nii vähe, kui selles lühikeses meenutuses ka õnnestus Davidsoni põhiideid puudutada, peaks olema ilmne, et tegemist oli ühe väga olulise mõtlejaga, kelletaolisi kaasajal nii vähe kohtab. Peale kõige muu ületab Davidsoni filosoofia kindlasti nn. analüütilise ja kontinentaalse filosoofia vahelise piiri (ja seab kindlasti küsimuse alla selle piiri tõmbamise mõttekuse tänapäeval). Ilmne on ka, et tõlgenduse teema ühendab Davidsoni mullu lahkunud Hans-Georg Gadameriga (muide, huvitav kokkusattumus: nende mõlema doktoritöö oli ühe ja sama Platoni dialoogi kohta, Davidson on enda ja Gadameri lähenemist ka ühes oma hilises kirjutises võrrelnud). Ent mis veelgi tähtsam: Davidsoni huvi keskpunktis oli alati inimene tegutseva, mõtleva ja kõneleva olendina, ja mitte niivõrd abstraktsed ja formaalsed küsimused, mis on analüütilist filosoofiat väga sageli iseloomustanud ja seda traditsiooni ühtlasi laiema publiku jaoks liiga arusaamatu ja esoteerilisena näidanud. Ehk lõpetuseks: Davidson demonstreeris, et ka tänapäeval on võimalik olla ühtaegu laiahaardeline, süstemaatiline, sügav ja selge mõtleja.*

JAAN KANGILASKI

*Tänan Bruno Mölderit märkuste eest.