Sisse kirjutatud

“Minu südames sa elad kenas päiksepoolses toas, minu südames sa elad suure armastuse loal. Minu südames sa elad, seda keelata ei saa, sest mu südamesse sisse oled kirjutatud sa.”
Niisugune oli tuntud veneaegse ?laagri (Arne Oit ja Heldur Karmo) tekst.
Näiliselt optimistlikest sõnadest kumab läbi tolleaegne olukord: sisse registreerimata ei tohtinud ju kuskil elada. Miilits võis isegi kontrollima tulla. Ühtlasi leidub laulus ka arglik vihje vabadusele – südant ei saa ju keelata, ega tookordki saanud, seega oli sümboolne sissekirjutus laulja pruudil siiski olemas, ehkki puudus ametlik, passi löödud tempel.
Kui sa ei olnud sisse kirjutatud, võis sind tabada hulkurluse karm paragrahv ja sind kirjutati sisse vangimajja. Kas ei juhtunud niiviisi Brodskiga?
Mäletan isegi oma lõputuid rändeid eri linnaosades asuvate kontorite vahel, majaraamat kaasas, igasugu allkirjade kogumist, tundidepikkust konutamist järjekordades. Kuni lõpuks sind kirjutati välja või sisse, võeti kuskil arvele. Sai oldud ka sõjaväearvel ‘’komissariaadis”, eks ole, hullumajas mina vist mitte, ega ka “tubdispanseris”. Küll aga olime kõik arvel valijatena ja valimisnimekirjast oli kohe näha, kes täitis oma “kodanikukohust” ja kes mitte. Peale selle olid muidugi veel “väljasõidutoimikud”, kus olid arvel su teod ja ütlused.
Muidugi meeldib riigile, et temale kuuluvad inimesed on arvele võetud, tembeldatud ja sisse kirjutatud. Põhjendusi leiab alati. Neid mõtleb kümnete kaupa välja. Et omavalitsustel on niiviisi kergem. Et siis teab, kui palju üldse on, ja kui palju on lapsi ja kui palju on midagi vaja.
Ja muidugi kõige tähtsam põhjus: inimene peab olema alati riigi ja tema ametnike poolt leitav ja seepärast peab ta olema õigel ajal õiges kohas või täpsemalt öeldes, kogu aja õiges kohas. Et kui öösel tullakse ja helistatakse, siis teeb ta ukse lahti ja näitab passi, kus õige sissekirjutus.
Kuid möödunud sajandi teisest poolest on hulkurlus omandanud ju täiesti uue tähenduse! Kui palju hulkusid ja hulguvad hipid! Dharma Bums! Kes kõik hulguvad Indias, Sri Lankas ja Tais! Loeme kasvõi üle Garlandi “Ranna” või Houellebecqi “Platvormi”. Väga paljud inimesed elavad telkides, koobastes, lageda tähistaeva all. Nad on igavesti teel! Nad pole kunagi sees ja neid ei saa ka sisse kirjutada. Ja see ei käi ainult alternatiivset elustiili harrastavate inimeste kohta. Ka tavakodanik tohib elada, kus pähe tuleb. Ma võin ju ühe kuu elada Haapsalus naise, teise kuu aga Kallastel armukesega ja siis jälle Haapsallu tagasi ja nii edasi. Kelle asi see on?
Ja uus Euroopa! Piirid on ju varsti lahti, inimesed on kord siin, kord seal! Mis sunnismaisust sa ikka enam harrastad!
Muidugi, paljud maad harrastavad sissekirjutust. Kuid paljud maad harrastavad ka genotsiidi! Kas me peame kõik järele tegema, mis teised ees? Olen mitu korda öelnud, et meil nullist alustanutena oleks olnud võimalus teha midagi uutmoodi, olla isegi vanadele kultuurmaadele mingis asjas eeskujuks. Kuid ei, me ei teinud seda ja üha rohkem sugeneb meie ellu eesthooldusriigi tunnuseid.
Need mõtted tekkisid seoses minister Õunapuu ideedega sissekirjutuse taastamisest. Loodetavasti oli ajakirjanik tast valesti aru saanud. Loodetavasti piirdub asi vaid rahvastikuregistriga, kuhu inimene võib siis anda näiteks oma meiliaadressi või telefoninumbri. Ja kui ise tahab, siis mingi aadressi, mida ta ise õigeks peab või kus ta arvab end kõige rohkem elavat.
Peaasi, et ta on maksud maksnud! Ja maksuametile annab ju kodanik andmed, kuidas teda leida! Mis riik siis veel inimesest tahab?
Ja üldse, ametnikud võiksid tegelda millegi olulisemaga. Mitte aga mõtelda välja igasugust jama.
Jüri Üdi on kirjutanud: “Psühhiaatrid, targad mehed, võtke linnud arvele!/ Ise pole külma tundnud, teavad mõelda talvele;/ käskige, et sanitarid järgi lendaks parvele./ Uurimiseks linnukesed toodagu ja loomad,/hiirtele ja rottidele üles seadke lõksud.” (Viimane rida võiks siis tähendada illegaalide ja asotsiaalide sundsissekirjutamist.)

MATI UNT