Kuldsete hipijalgade tants, hoi-hoi!

pilt

Liisi Ojamaa, Ärasaatmata kirjad. Varrak, 2002. Valikkogu.

Kui ma suvel 1997 vanalinnas ülal rippusin ja sain sääl tuttavaks inimestega, kellest nii mõnigi on musse sügava jälje jätnud, kellest nii mõnigi on praegu kirjanduses see, keda arvatakse 1997. aasta generatsiooni hulka, siis oli Liisi Ojamaa meie jaoks mingis erilises staatuses. Tal oli just selline elusa luuletaja aura: tüdruk tänavakividelt, kes elab oma luulet, selline, nagu meiegi tahtsime olla, mitte kirjanik kabinetisügavusest... kui taolisi üldse leidub. Igatahes kõlas Väikse Hipi nimi ikka ja jälle, tema päikseristiga ehitud “Lõputu juuli” oli nii mõnelgi kapsaks loetud.
Hiljem on mind korduvalt jahmatanud, kuidas suure jao veidi vanemate kirjanduses olijate jaoks Ojamaa luule ei näikski nagumidagi tähendavat, et tema hingus ja sõnad ei jõua neile kohale. Ma olen seda juba ütelnud ja ütlen veel: “Varjatud ilusa haiguse” suurim lünk oli Liisi Ojamaa, ilma temata pole see koguteos täiesti tõsiselt võetav, objektiivsust taotlev kajastus. Väike Hipi andis üheksakümnendatele mingi erilise mündi.
Põhjus, miks teda ei mõisteta, võib olla selles, et ta hääl kajab nagu hipilaulikul: oma põlvkonnale (loe: sõpruskonnale) ja noorematele, neile, kes õppisid elama vanalinna tänavail, kuulama viletsalt makilt head halba muusikat, armastama neid, keda nad tahtsid armastada. Oleme kuningad kaunid & kõigutamatud/ kõnnime nyydki reklaami neoonisel walgel/ maailma wäsimist jälgime paekiwist palgel/ oleme ikka weel neetud weel õnnistatud (“Weel ikka need ilusad waremed”, lk. 26, 1991/1992). Ta laulab ikka ja jälle hümni elule, mille südames ta asub. Selles peitub muidugi ka hirme, justnimelt üksi ja eraldijäämise ja mõistmata jäämise hirme. Tule: see tants on lõputa aga siia ei jää temast jälge/ Meie pisiwaled lapitaxe kokku ajaloox/ & meie lapsed ei saa me mälestustest aru (“Tule”, lk. 8, 1991/1992).
Teisalt on Ojamaa luule veel rohkem isiklik läbielamisluule kui põlvkondlik pilk (nt. “Mix inimesed ennast mõnikord maikuus ära tapawad & mix see tegelikult polegi nii kole”, lk. 21, ca 2000). Kõige valusamaks ja kibemagusa naudinguga loetavaks muutuvad need tekstid kuskil väga autori lähedal. “Poolwend pimedusest kõnelevad poeesid” (lk. 34 ja 35, vastavalt 1991 ja 1992) on ehk võimsaimad pildid, nende tunnetus haakub kujutlusega psühhedeeliamekisest hipirealismist, aga need pole stiilimatked, pasti??, vaid eriti täpselt tabatud maailm, Liisi Ojamaa oma keel ja selle keha.
Taolisel isiklikul läbielamisel, olu- ja tundekirjeldusel, mis mõnel juhul muutub ka veidi lorilaululikuks põrutuseks (Homme ma tulen siis joome end sigadeks/ nikume neljaks ja naerame ribadeks (“Young & dead already”, lk. 16, ca 1989; aga selletaolisi hetki esineb siin siiski harva), on alati oht muutuda plikalikuks salmikuluuletuseks. Ojamaa juures on küll selgesti ära tuntav miski, mida saab seostada naiselikkusega, aga samas ka bioloogilise, fataalse naine olemisega, ent ka kõige tundlikumad ja triviaalsemad tajud ja pajatused liiguvad põnevus- ja hirmutunnet tekitades mööda seda õrna piiri luule ja millegi muu vahel. Aga väga hea luule ongi pigem miski muu, niisiis on piiriületused lubatud. Võtke või “Katk” (lk. 28, 1995), enese tajumine armastava-hävitava jõuna, julge ekspressiivne tekst, mille lõpul autor lunib: …Palun, kallis, kes Sa ka polex,/ pea seekord natuke wastu –/ pea natuke wastu weel –.
Ojamaad on ikka nimetatud linnalaulikuks, sest see müüride ja munakivide lugu annab end kriitikule kõige kergemini kätte. Tegelikult on linnakujutus siin saanud nostalgilise, tuhmuva romantilise meki: sellist maailma pole enam, raske uskuda, et üldse kunagi oli. Laulda endale selgex selle wäsinud linna tänawad (“Linnamyyr ymber mu mälu”, lk. 5, ca 1990) tahab autor, aga ta mängib siin ja praegu meiega juba mälestuste-peitusemängu.
Tekstitehniliselt hämmastab mõnikord ta tuline intensiivsus: Tule: see tants käib yle kõige mis kaduw ja pyha /---/ läbi ainsa kewade mis meile yldse on antud/ mis antakse meile igal aastal kaswõi paarixki hetkex: tule (lk. 8); nii mõneski tekstis toimub ühel värsireal juba mitu sündmust mitmes ajas, aga see pole kujundite raskekahurvägi, vaid paljaste tüdrukujalgade jooks läbi paduvihma. Seda saaks kirjeldada ka teatava kumulatsioonina või teksti ajalise tihendamisena, aga pole tarvis. Loeb tuli ja hoog.
Selleks, et olla tõsiselt võetav luuletaja, võib Liisi Ojamaa osutuda liiga siiraks. Ta ütleb asjad otse välja, ka suured ja väga suured: Jumal lase mul elada/ taas mõnda ilusat valet (“Winter runaway”, lk. 44, ca 1991) või Kui ka Jumal ise mind keelax/ ma loodaxin ikka veel (“…ma elan need mured yle”, lk. 47, 1995, Riho Bauman on seda pidanud ta üheks võimsamaks tekstiks). Ja ei ole piisavalt irooniline, nagu suurel ja hääl moodsal luulel kombeks. Eksju.
Raamatu üks hilisemaid tekste jätab kogu selle helguse, siiruse ja hoo juures õhku ühe natuke hirmsa, aga väga rahuliku mõtte: anna mulle pilet pimedusse/ palun anna mulle/ haigettegemise & -saamise ainuke lunastus/ suur suutäis sygisemaitselist spermat/ nuga et lõigata luudelt tundetux muutunud nahk (“Laupäew, weebruar 2001”, lk. 57). See nõiahääl jääb kajama “Ärasaatmata kirjades”, Liisi Ojamaa kuldses jalajäljes meie ajal. Ma tean väga palju inimesi, kellel seda raamatut vaja on.

JÜRGEN ROOSTE