|
|
Tänane toimetus homse varnas
Eeva Pargi raamatule “Vaba langemine” on üsna raske kirjutavalt läheneda. Siia on kokku kogunenud niivõrd palju vastasmärgilist, et raske on leida toda balanssi, toimub pidev tõrkumine. Küll tunduvad sõnad temast kirjutades liig karmid, küll liig kiitvad, ei ole seda pinda, kus püsida ja paigalist rahu leida. Ja nii ei tuleks seda arvustust võtta siin kui maa sisse trampimist, sest tunne, mis valdab, on vägagi positiivne. Ainult et mööndustega. Tõrkuv iseloom Tõrkumine ongi sellele raamatule väga omane. Ja see tõrkumine ei seisne isegi mitte selles, et ta ei lase end puudutada ja püüab kuidagi väga kaugel seista, vastupidi – tekst annab end hää meelega kätte, kuid libiseb ikka kui angerjas peost. Kalana ei soovi elada vees, saab ka maal hakkama, kuigi mitte kaua. Miks siis ikka kala, või liha, või lihakala, kalaliha? Ma püüaksin, nii palju kui võimalik, vältida siin kirjutamist raamatu tekstide sisust ja keskenduda pigem tekstitehnilisele poolele, sest siinsed luuletused ei kanna tihtipeale minu jaoks piisavalt tähenduslikku laengut, kuid selles võib süüdistada vast ka luuletaja ja siinkirjutaja üsna erinevaid seisukohti, lähtepunkte. Teema tõusetub tihti autorile liig lähedalt, kuhu ma ei tunne endal asja olevat. Ja minu poolt oleks äärmiselt ebaõiglane kuulutada siinsed tekstid sisutühjadeks või mõttetuteks, sest kindlasti nad seda ei ole ja mõjuvad nii mõnegi teise lugeja jaoks kandvalt. Vaikus ja tõukumine Sõnad tekitavad Eeva Pargile piina, kuigi ka ülimat naudingut, millest ta ei näi kuidagi võimeline olema loobuma. “ennast tühjaks raputada/ kuivaks sõnadest nagu koer veest/ ma proovin/ aga” (lk. 54) ja sama sõnum veel nii mõnelgi muul leheküljel selles Kersti Tormise poolt äärmiselt ilusasti kujundatud raamatus. See “aga” omab selle raamatu juures aga lausa äärmist tähtsust. Eeva Park ei liigu sugugi mitte ihaldatu poole, ei saa mitte vilistajaks ja vaikuses hõljujaks, vaid laob sõnu täie jõuga, kahur ei lakka kahju tekitamast. Tihtipeale. Oleks see piin vaid tugevam, et too nauding ei saaks enam tulla kahju tekitama kirjutusele! Ehk siis, selles peitubki raamatu põhiline viga. Sõnu on liiga palju, nende koormus on liig suur ning tihtipeale ei suuda tekstid selle raskuse all seista ning löövad vankuma. Nii kui autor suudab end veidigi tagasi hoida, sünnib midagi hääd. Ja raamatus on nii mõnigi tõesti kaunis ja tehniliselt vägagi õnnestunud luuletus (lk. 33, lk. 40, lk. 52). Seda enam leidub veel häid lõike, kui luuletus ise ka (üle)sõnamise läbi kannatada saab. See raamat vajanuks toimetajatööd. Mitte sellise, kes parandab vaid grammatilised vead (milleks luules veel see?), vaid kes oskab hääd nõu anda ja sirgeldada häätahtliselt punase pastakaga. Aga toda tööd oleks vaja teha suurema jao luule kallal, mis ilmumist näeb. Nii sünniks ka tõeliselt nauditavaid tekste. Mitte tekste, mis on küll vägagi sütitavad, kuid taas ja taas – mööndustega. Mööndusi peab tegema ikka liiga ja liiga tihti. Ja see ei ole mingi luuletaja vabaduse piiramine, hää nõu on ikka abiks. Kõige suuremaks lämmatajaks on loomulikult toposed, mille kohta ei saa öelda vaid, et nad on kulunud, vaid lausa auguks muutunud. Nad on kohatud, aga mis on koht kohatuna? Eeva Park kasutab neid aga üsna tihti (ammuunustatud uned (lk. 37), tänavavalgutuse neoonkuma (lk.18), tihked tunnid (lk. 10), mustavad ööd (lk. 17) jne.), tekitades lugemisel tõrkeid. Kulunud kujundite kasutamine on õigustatud vaid mingitel väga erilistel juhtudel ja erilises kontekstis, kus suudavad omandada seeläbi mingi värskendavama hinguse. Siin raamatus ei ole aga midagi sellist. Ta paistab silma oma mitte-millegi-erilisega. Ja see ei ole sugugi mitte halb omadus. See ei takista teda olemast midagi väärt. Ruumi piiramine Kui nende tabu-toposte kasutamine on lihtsalt sõnaline ballast ja tihti faktor, mis tekitab lugejas tõrget, siis teist liiki sõnade liigtarvitus mõjub halvasti luuletuse ruumile. Selle vea all kannatavaid luuletusi ei ole raamatus küll palju, kuid siiski. Autor justkui kardaks neis suuremaid ruume, kardab avarust, kardab jätta lugejale suuremat tõlgendusvabadust ja hakkab luuletuses valmistatud ruumi lammutama. Tehes seda kas mingeid seletavaid lauseid lisades (nt. lk. 8, 34, 45) või luuletust tema algusreas säetud ruumi tagasi tõmmates (nt. lk. 38-39), kahandades seeläbi vahepeal saavutatut. Lugeja ei vaja tavaliselt selgitusi, kõik selgub ise, kui ülepea. Luuletus “kuhu jäi ta” (lk. 38-39) paistab silma veel teistsugusegi sõnade üleküllusega. Nüüd aga äärmiselt positiivses mõttes. Erinevalt teistest tekstidest, mis jäävad üsna rahulikeks, on see äärmiselt voolav, saavutab kohe meeletu tempo, sõnad liuglevad, lükkavad tähendust pidevalt endalt edasi, ilma igasuguse pretensioonita pidurdada ja hoida teda varjul enese juures, pretensioonita tõmmata enesele lugeja erilist tähelepanu. See meenutab kui hullumeelse sonimist, kus öelda on liiga palju, aga ei jõua kuidagi välja öelda. See ning luuletus “Keegi on käinud ja niitnud maha” (lk. 44) ongi kõige enam tähendust kandvad ning selles mõttes vast kogu kõige paremad luuletused. Muidugi võiks siin vigade osas rääkida veel mõningatest rütmilistest puudujääkidest (nt. lk. 5, 21, 44), mõttetutest riimidest, mis kannavad vaid kohatäite funktsiooni (nt. mantlid ja jakid – rasvased piknikupakid) jottennee. Aga see ei ole enam niivõrd oluline. Oluline on ikka ja ikka ära märkida see, et me saame rääkida luulest või Luulest, väikesest kirjandusest või suurest kirjandusest alles siis, kui ta on tekstitehniliselt hääl tasemel. Enne seda on tegemist lihtsalt harrastusluulega, mille funktsioon on veidi teine, mille koht ei ole mitte raamatukaante vahel. Siinsed veidi virilad sõnad on mõjutatud just sellest, et tegemist ei ole sugugi viletsa raamatuga. Ootus püsib kogu aeg väga kõrgel. Siin on sees nii mõndagi niivõrd hääd, mis oleks vaja aga korralikumalt välja tuua ja mitte lasta tal kannatada pidurdava ballasti all. Selle luule koht on kindlasti raamaturiiulis, ta oleks pidanud ilmuma lihtsalt veidi õhema ning redigeeritumana. Järgmisel korral võib aga Eeva Pargilt oodata midagi väga head, sest koht, kust tuleks, on olemas, väga võimsal kujul päälegi. LAURI EESMAA
|
