Otsus on meie eest langetatud

Eesti otsus. Väljaandja: riigikantselei EL teabekeskus. Eestikeelne tiraaz 410 000 eksemplari.

Midagi veidrat on teoksil Eesti riigis ja kogu maailmas. Kõikjal on turg, iga asi, idee, tunne on kaup. Igat kaupa saab müüa: dumpinguga, reklaamikampaaniaga, allahindlusega. Ka riik on äriühing – suured ninad veavad asju nii, nagu polekski see ühiskondlik kokkulepe, inimeste liit mingi kultuurkonna mälu kandmiseks; sest mälu ja kultuur ongi ju olemise alus, kuigi see võib mõnele tunduda kummaline. Suures plaanis vaadates selgub, et ilma kultuurkonnata, keeleta ja eripärata pole asjal suurt mõtet. Aga meil tegeldakse kõige muuga.
Nüüd on nad siis välja mõelnud: kuna vahepeal kummitas oht, et eestlased ei kipu Euroopa Liitu, ei anna oma häält selle poolt, siis hakkas poliitiline ja majanduslik eliit Euroopa ideed müüma. Seda on nad teinud oskuslikult, paremini kui midagi muud. Järjekordne samm sel teekonnal on läikpaberil välja antud ilus värviline pildirohke “Eesti otsus”, “ajakiri” liitumisläbirääkimistest Euroopa Liiduga, mis kuulutab kaanel: “Eesti lõpetas läbirääkimised Euroopa Liiduga”. Kuigi meie olukord nõuaks teadet: “Eesti peatas läbirääkimised Euroopa Liiduga, et kõigepealt lahendada pea katastroofiliseks muutunud sotsiaalsed probleemid, puhastada oma maine – seksturistid nimetavad Tallinna Põhjamaade Bangkokiks, sest siin on kõige odavamad (laps)prostituudid –, ehitada üles tugev haridus- ja majandus- ja kultuurivõrk. Läbirääkimised jätkuvad pärast seda.” Ei sinnapoolegi.
“Ajakiri” on mitmeti väga tendentslik. Paarikümnel leheküljel räägitakse ainult ja ainult majandusest ja rahast. Loetakse üles lõputul hulgal toetusi, mida Eesti Euroopast saab, räägitakse võitudest läbirääkimistel. Paistab, nagu ei juhtuks Euroopa Liiduta Eestis midagi, me peame olema väga tänulikud, et see on olemas. Muidu ei oleks meie poliitikud/majandusinimesed tõenäoliselt viimasel kümnel aastal midagi ära teha suutnud. Väga vähe (ehk paaris lauses/repliigis) on anonüümselt (seega nagu objektiivse häälena kajavalt) esitatud lugudes juttu haridusest, sotsiaalprobleemidest, sh. teravad majanduslikud lõhed, tänavalaste ja narkomaanidega ette võetav, igasugune kultuur ja kultuuripoliitika jääb täiesti mainimata. Me võime ainult arvata, et need ei ole siis euroläbirääkimistel olulised teemad, need ei puuduta kogu meie tulevikku, “Eesti otsust”. Kelle kuradi Eesti? Mitte minu oma.
Lisaks on veel teinegi tendents, mis annab selgelt mõista, et see Eesti otsus on juba langetatud. Ja selleks on valjuhäälne JAH. Kõik lood selgitavad kas seda, kui hädavajalik on Euroopa Liidu nõuete rakendamine Eestis ja palju sellest tulu sünnib; või räägitakse asjadest täiesti iseenesestmõistetavalt nii, nagu me juba peaaegu et oleksimegi Liidu rahvaste rõõmsas peres. Euroskeptikutele, kellele peaministri arvates ei peaks riigi raha eraldama, kuigi näiteks seegi trükis on tehtud ju maksumaksja raha eest, ka euroskeptikust maksumaksja raha eest, on eraldatud vaid eelviimane leheserv, seegi vaid tillukeste arvamuslõikudega. Lausa naeruväärne on see, et lehekülgedel 10-11 on Euroopa-meelse juustumeistri pilt esitatud suurelt ja Euroopa suhtes skeptilisema talumehe pilt väikselt.
Üks hea asi sellest koguteosest siiski sündis – nimelt leidis Karl Martin Sinijärv siit tollesama juustumeistri ja katsub teda nüüd kuskilt kätte saada, et terake juustu mekkida. Imetore! Muidu ei sünni väljaanne tulehakatusekski, paber selline, et põleb kehvasti ja tekitab palju tuhka.
Aga reklaam on ikkagi kõikvõimas. Mul on nüüd kuidagi palju parem ja rahulikum tunne. Ehk lähen isegi ja hääletan Euroopa Liidu poolt? Muidugi! Helbime seda suppi siis koos.

JÜRGEN ROOSTE