Isa kaarnakivi

pilt

Juhan Jaigi tütar Ilo Pariisis oma ema loodud vaiba ees.

“Ilo Pariisist”. Käsikiri ja teostus Peep Puks. Kaamera Arvo Vilu, Ago Ruus. Heli Arvo Vilu, Henn Liiva, Jüri Vaher. Muusikaline kujundus Merike Vaino. Off-line-montaaz Sirje Haagel, on-line-montaaz OÜ Triangle. Teksti luges Anu Lamp. Filmi direktor Maie Kerma. Pro-Film, 2002, 50 min.

Lühim iseloomustus, mis vaatajale kohe pärast Peep Puksi uue dokfilmi “Ilo Pariisist” vaatamist meenub, on: “ilu ilmum”. Hoopis täpsema iseloomustuse filmile saab aga siis, kui asendada esimeses sõnas “u” “o”-ga.
“Ilo ilmum” puudutab nii Ilot kui Pariisi. Ka Ilo isa. Pariis pole Ilo Jaik Riedbergile mitte ainult tema isa, kirjanik Juhan Jaigi, vaid ka tema enda lapsepõlve suur ilmum. Ehkki 1944. aastal Saksamaalt Austriasse ja sealt Pariisi põgenenud Juhan Jaik ja tema perekond viibisid Pariisis õige lühikest aega, põgenedes Prantsusmaalt kohemaid Rootsi, jättis Pariis neisse vaieldamatult oma jälje. Jälg jäi Ilossegi, kes meenutab filmi alguses Pariisi lunaparki ja kõverpeeglite saali, karusselli ning elu, mis kulges täpselt nagu karussellil. Jaigi elu ainsast tõelisest pikast ja põhjalikust reisist, mille üks sihtpunkt oli Pariis, on Jaigi 100. sünniaastapäeva puhul 1999. aasta Loomingus nr. 1 juttu teinud ka Madis Kõiv. “Et kaugel käia, peavad kaugused olema, imeasjad, mida kaugused loovad, mis meelest ei lähe, pigem tulevad juurde,” kirjutab Kõiv kauguste imest ja lisab Jaigi reisi noteerides – nagu ühest imest veel küll poleks! – teise: “Sellelgi teekonnal on kellelgi kaasas kaarnakivi, v õ i b – o l l a J a i g i l e n d a l.” Mingi lähtepunkti oleks sellest oletusest, lõunaeestilikust mõistuütlemisest oma filmile saanud justkui Peep Pukski, kelle film ei portreteeri mitte niivõrd linna ja inimest kui ilu ja salapära.
Ilot kohtas allakirjutanu esimest korda kolm aastat tagasi Juhan Jaigi 100. sünnipäeval kirjanike maja musta laega saalis. Ilo kõneles tookord isast, lapsepõlvest ja isa kirjutatud raamatutest. Vähem Pariisist. Giidiametist pea üldse mitte. Ilo oli eestlastele ennekõike isa esindaja, kirjaniku, suure Võrumaa müstiku tütar. Kokkutulnute pilgud otsisid tütres isa, omaenda lapsepõlve võlumaailma võtmehoidjat Juhan Jaiki. Ilo osutus nii tol konverentsil kui ka Eesti teadusraamatukogus vaadata olnud Jaigi mälestusnäitusel suurepäraseks jutustajaks.
Teine kohtumine Iloga toimus Peep Puksi ja kinomeeste vahendusel. Filmilinal, kus Ilo giidiks olemine omandas ühtäkki hoopis teise mõõtme. Ilo keset Pariisi, keset vanu lugusid ja legende lugude valdajana, samas aga ka XX sajandi eestlaste lugude jätkajana võõrsil. Ehkki isast, on selles filmis konkreetselt juttu vaid seoses põgenemise, paguluse ja tema “Võrumaa juttude” tõlkimisega prantsuse keelde, viib film vaataja Ilo loo kaudu ometi tagasi isa loo juurde.
Ent alustagem algusest. Pariisist, mis on Ilo saatus, nagu väidab filmi autor, kelle teksti loeb ette kaadritagune hääl (Anu Lamp), teritades vaataja tähelepanu veenvate väidetega linna saatusest ja karakterist (“Saatus tähendab alati karakterit. Pariisi saatus on olnud alati väljendada oma tahet,” öeldakse filmi algul), rahva hingest ja keelepiiridest, mis on maailmapiirid. Ei unustata märkimast sedagi, et Euroopa ühiskeel on kultuur. Kaader kaadri järel lummab film vaatajat linnapiltide sulni iluga. Öine Seine vaheldub tuledes särava Eiffeliga. Pariisi sillad, kirikud ja väljakud. Suurejoonelised monumendid. Triumfikaar jne. Vahele kõneldakse Jaikide Pariisi tuleku lugu ja näidatakse pilte toonasest Pariisist, 1940ndaist. Siis jõutakse ajateemani, mis on selle filmi olulisim teema. Näidatakse kuulsat “kellade torni” ja kõneldakse minevikust, mis määrab. Tulevik selles on kui võimalus.
 
Linna ja naise lugu
Ootuspäraselt saab sõna Ilo, keda näidatakse suures bussis eestlastele ekskursiooni tegemas. Film hõlmaks justkui kaht lugu: linna ja Ilo oma. Linna lugu, mis on alati ka inimeste lugu, põimub Ilo looga, omandades kohati aga hoopis kõrgemaid kaari, haakudes Ilo looga vaid pisteliselt.
Puksi eesmärk tundub olevat näidata Pariisi hinge ja vaimu, millesse kuulub Ilo lugugi. Linn annab inimesele oma näo (linn teeb inimesed) ja vastupidi, väidab film. (Ilo kohalolu on eeldus.) Linn toimib. Vaataja, kes Pariisis käinud, ekraanilt pilku enam lahti ei saa, sest kogetud võlu ihkab kordust ja uut äratundmist. Iseasi on ilmumiga, mille teekond on hoopis keerulisem.
Võiks arvata, et mida enam Pariisi-(lugu), seda väiksemaks jääb Ilo lugu. Seda aga ei juhtu, sest (ja siinkohal lisandub kaadritagusele häälele kaadritagune Jaik) Ilo-lugu sisaldab ka isa lugu. Ilo tundub olevat võtnud isa loo enda kanda. Et see, mis pooleli jäi, lõpetada. Pariisi giidi ametki kuulub selle juurde, kuivõrd Pariisi ajalugu on täis katoliiklikku müstikat ja müstilised lood, paigad ning salapärased seigad, mida Ilo linna saabunuile jutustab, mõjuvad nagu Juhan Jaigi müstiliste Võrumaa-juttude jätk.
Tasub vaid tähele panna Puksi filmis jäädvustatud Pariisi tüüpidegaleriid, kes pärit justkui hoopis teisest maailmast. Vaadatagu või sedasama turiste tantsitavat arlekiini, maski taha varjuvat kurbuse kehastust, ajastuid ühendavat tänavanäitlejat, Mozarti lokkidega akordionimängijat või kõiki neid tundmatuid kunstnikke Montmartre’il, kõnelemata salapärastest skulptuuridest, kirikute ja pühakute lugudest jne., jne. Lühidalt, Peep Puks, aldis müstikale ja suurte lugude jutustamisele, teab täpselt, mida teeb. Tema nägemus Pariisist, suurepärase kaameratöö ja muusikalise taustaga Pariisi-lugu, on ühtaegu ilus ja iseäralik, piltpostkaartlik ja jampslik, korrektne ja nõiduslik. Kokkuvõtvalt öeldes: jaigilik.
Igasuguse salapära edasiandmine ja selle kumuleerimine filmilindil on raske pähkel kõigile filmitegijaile. Üledoseerimine muudab parimadki kavatsused odavaks jandiks, aladoseerimine külvab segadust ning ajab haigutama. Puksi puhul on tegu vihjetega (vaataja olgu tähelepanelik!), võimenduste ja koloriidimängudega. Hea leid on peegel pargis (vihje Jaikide esmakordsele Pariisi-tulekule) ning peeglis ilmutuv kollakaspruunis valguses 1940ndate Pariis. Ime- või võlupeegel manab tagasi Ilo lapsepõlve kuulunud inimesed, olles samal ajal võtmeks vaatajaile: ikka igatseb inimene tagasi võluloo algusse ootuses, et ime sünnib! Mis või kes filmis veel kõnelevad salapärast? Jaikide perekonnavaip muidugi, seesama, mille keskel filmi autori tahtel pöörlema pandud päike (taas imelisust võimendav!) ning ümber päikese taluõue asetatud loomaring koos kassi, salapärase Kiusajaga.
Imesid kõrvale heites võib aga öelda, et ühtpidi võttes käib filmis ju jutt eestlastele igiomasest Pariisi-ihalusest, teisalt näidatakse Ilo ja Pariisi filmis prantslasi, kes huvitatud Eestist. Ega neid kuigi palju ole. Selle filmi “kuldintervjuude” hulka kuulub vestlus omaaegse Tartu ülikooli õppejõu Louis Villecount’i poja ja pojanaisega, kergitades taas esile “eestlased võõrsil” teema, mis antud juhul vääriks lähemat uurimist ning võimalik, et hoopis teist filmi.
 
Taustaks Eestit Pariisis
Kui esimene kõneleb oma ema eesti jonnist ja põikpäisusest ning isa prantslaslikust uudishimust, siis pojanaine on veendunud prantslaste enesekesksuses ja väheses huvis muu maailma vastu. Seda hinnatavam on kaader tõlkija Jean-Pascal Ollivryga ning tema vaimustus Jaigist. Põgusalt meenutatakse Viiraltit ja Tuglast ning nende kaudu toonast legendaarset “Mesipuud”. Veel tutvustatakse Eesti saadikut Pariisis Ruth Lausmad ja Sorbonne’i ülikooli eestlannast doktoranti. Muuseas käiakse ära ka Viiralti haual ja näidatakse taas üht vägagi müstilist paika, Père-Lachaise’i kalmistut.
Filmi vaatajat tabab korduvalt tunne, et Puksil on korda läinud tekitada efekt mineviku ja oleviku kulgemisest sünkroonis. Elu- ja saatuselood põimuvad Pariisis. Mitte just nii intensiivselt ja värvikalt nagu Balzaci raamatutes, kuid Puks on osanud Balzaci teemat võimendada, lisades salapära-annuse ka Balzaci muuseumikaadritesse.
Filmi autori mõtiskluste vaheldumine Ilo ekskursioonilugudega loob filmile teise tasandi. Ilo asetatakse suuremasse plaani, tema elu ja saatus projitseeritakse linna plaani või pilti või saatusse. Tema voogav-rahulik hääl seisaks justkui kõrgemal vanade lugude kohati suisa õudustäratavast sisust. Ilo kõneleb neid just nii, et Jaigi lugusid valdav vaataja adub Pariisi nähtava ilu kõrval, kohal ja taga midagi, mis tekitab mulje ei millestki muust kui Jaigi enda kohalolust. Et sellega kaasneb see miski, mis sunnib allakirjutanut võrdlema Ilot meediumiga ja tõstatama taas kord ilmumi teema, on paratamatu. Olgu Jaigi-ilmum antud loos märksõna, mis tähistab Puksi filmi müstikat ja salapära. Kas avaldub see Anu Lambi kaadritaguses tekstis, Pariisi puudutavate vanade legendide ja lugude rohkuses, Ilo avastatud ja turistidele näidatavas väikese rotilõksupoe loos, mida võimendab sujuv kaadrivahetus giljotiiniloolt vaateaknail troonivatele rotilõksudele, kiiludes end kohemaid üldisemasse giiditeksti, ent vihjates taas pariislaste mõttelaadile; või avaldab see end hoopis naervas päikeses omapärase saatusega “võluvaibal”, mis saatuse tahtel pärast 50aastast kaotsis olekut Eestist (Võrumaalt?) Pariisi “lendas”, maandudes Versaille’ maaliliste vaipadega täpselt ühte ja samasse restaureerimiskotta, ruumi, kust ta sama hoolikalt parandatuna ja terveks tehtuna kui kõik teised vanad ajaloolised vaibad (sic!) – omakorda Ilo koju, aga seega ka Jaikide perekonda tagasi saabus. Jaigi-ilmum avaldab end ka Puksi erilises tähelepanus Pariisi skulptuuride vastu, mis selles filmis pigem kivisse nõiutud tegelased kui kivist välja raiutud kunstiteosed on ning mille autorid tunduvad kuuluvat sellesse salamaailma, mida tänapäevainimene enam ei valda. Ehk olid nende loojadki nagu Jaik, kes kaarnakivi-imest ilmselt elu lõpuni ei vabanenud ning selle vahendamise – vanadesse lugudesse kätketud imede esilemanamisvõime tütrele edasi andis.
Puks on filmis enda kanda võtnud mõtestaja ja võimendaja, ent ka lugude liitja ja müstifitseerija rolli. Viimane tundub olevat alateadlik. Või on Puksil eesti dokfilmi meistrina lihtsalt seesugune võime – näha asju ka siis ebatraditsiooniliselt, kui reaalsusest kaugenemist üldse nõuks pole võetud? Vaevalt, et Puksi tasemel filmitegija nõu oli teha lihtsalt ilus film Pariisist ja Ilo ilusast elust.
Muidugi on ka kolmas võimalus. Aga see puudutab Jaiki ning seda, mida Kõiv Jaigi Euroopasse mineku ja kaarnakivi kohta ütles. Võib kindel olla, et kaarnakivi puhul on kõik võimalik. Ilmumid kaasa arvatud – nii elus kui filmis.

LIVIA VIITOL