|
|
Petersonide introvertne barokk
William Shakespeare, “Hamlet”, tõlkija Georg Meri, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskujundaja Kalle Karindi, helikujundajad Eva Eensaar, Marius Peterson, Lembit Peterson. Osades Roman Baskin, Marius Peterson, Aleksander Eelmaa, Lembit Peterson, Kaie Mihkelson, Maria Peterson, Mart Aas, Andri Luup, Kaido Rannik, Kristo Toots, Helvin Kaljula, Margo Mitt, Eva Eensaar, Erkki Penart, Tarmo Song. Theatrumi lavastuse esietendus 13. oktoobril Tallinna Püha Katariina kirikus. 10. oktoobri Sirp kuulutas kõlavalt, et Eestis on esietendumas selle sajandi esimene “Hamlet”. Tänu sõnadele “esimene” ja “sajand” tundub niigi ammu ikooniks kuulutatud või muutunud “näidendite näidend” veel suurema ja olulisemana. Aga ainult faktina ei tähenda see iseenesest midagi (selles mõttes, et “Hamletit” võib soovi korral lavastada igaüks kasvõi neli korda nädalas). Oluline on ikka see, kuidas selle ajatu näidendiga on ümber käidud, kuidas see meiega ümber käib praegu ja tulevikus ning millise märgi (kui üldse) jätab see meie (teatri)loosse. Aga nagu kirjutas tolles samas Sirbis Reet Neimar, “teatriajalugu täiuslikku “Hamleti” lavastust ei tunne, vähemalt esietendusjärgset sajaprotsendilist heakskiitu mitte” ning “selle kuulsa näidendi imago, teksti enda ambivalentsus ja kõigi vaatajate ootused ei kattu kunagi ühe lavastaja paratamatult kindlapiirilise valiku ja ühe näitetrupi mõtete/võimete/võimalustega”. Nii see paraku on ja ka pärast Theatrumi “Hamleti” vaatamist jääb maailm siinkirjutaja jaoks endiseks. Kui teatrihuvilise ja -teadja kõrvu imbub info, et “Hamlet” on mõne lavastaja meeles mõlkumas üha intensiivsemalt, siis on tunda meie teatrimaastikul mingit eksalteeritud aurat. Kes? Kontseptsioon?! Veel kord kes? Küsimusele “miks”? leiab vastuse vahest pärast etenduse vaatamist. Kuna igasugune klassikalisus on seotud kaanonitega, siis kerkib küsimus, kas tõstetakse ka mässu nende vastu. Nii “Hamleti” kui ka teiste klassikasse kuuluvate sadu ja tuhandeid kordi lavastatud tekstide puhul saab mu meelest tähtsaimaks see, kuidas need suudetakse kaasaja kontekstis tööle panna, seda nii sisus kui vormis. See ei pea olema meeleheitlik allusioonide ja näpuga näitamise kogum, aga mingid sisulised ja vormilised rõhud oleksid abiks ja kasuks. Kõne alla tulevad ka muidugi nn. “kontseptsioonita” “Hamletid”, aga siia sobib selle mõtte jätkuks kui rusikas silmaauku paar lauset Jaak Rähesoo kunagisest põhjalikust arvustavast ülevaatest “Shakespeare’i naasmine?” (rmt-s “Hecuba pärast”). Rähesoo kirjutas, et “kunagi oli kuulutanud lavastaja Rimma Kret?etova, et lavastab kontseptsioonita “Hamleti” (Ugalas, 1984 – R. A.). Tarbetu oleks hakata veelkord arutama sellise sihi teoreetilistki võimatust. Ilmselt mõtles Kret?etova ainuüksi eelnevalt detailideni välja nuputatud ja liig vägivaldse skeemi vältimist. Töö käigus tuli niikuinii panna rõhud, teha valikud. Tegelikkuses tähendas too “kontseptsioonita” lavastus rahulikku ja pikaldast, staatilist, välistelt vahenditelt nappi ja paraku ka igavavõitu “Hamletit”. Tal oli oma vorm – too väline askeetlus –, aga puudus seda õigustav eriomane sisu. Kui viimast loodeti välja võluda üksnes tekstist, siis pole eesti näitlejail värssdraama pikaajalise varjusurma tõttu selleks praegu kuigivõrd eeldusi: nad loevad värssi liig tuimalt või kramplikult, ise nii “ebasoliidset” väljendusvormi häbenedes ja toda piinlikkustki saali levitades. Ning üldse, mida napimad vahendid, seda meisterlikumaid näitlejaid nad nõuavad.” Siiski võib arvata, et kui mitte muud, siis on permanentselt koolide kohustusliku kirjanduse nimekirjas baseeruvale näidendile selletaolised “pretensioonitumad” lavavariandid heaks illustratsiooniks. Igasuguste “Hamletitega” on tajutav teatud kõhedus. Kas teadlikult või alateadlikult, aga mingisuguseid eksistentsiaalseid küsimusi ja hüüumärke, etappide lõppu või algust see va “Hamlet” vastavate teatrite/näitlejate kontekstis püstitab ja tähistab. Kuigi siinkirjutaja teab kõnealusest näidendist (poeesiat kõrvale jättes) mõnevõrra põnevamaidki näitemänge, on siiski hetkelises ja kaootilises huvis “Hamleti” vastu süüdi eelkõige Theatrum. Ma ei hakka siin jahuma Theatrumi vaimsusest, teistsugususest, mõningasest introvertsusest, religioossusest ja muust ammu teada asjadest, aga mõningad “Hamleti” lavastusega haakuvad mõtted kerkivad kiuste pinnale ja parafraseerin neid jõuga. “Hamleti” lavastaja ja Theatrumi juht Lembit Peterson on 1995. aastal ajakirjas Noorus Anneli Amtmanile rääkinud, et Theatrumil on sihiks olnud klassikalise ja tänapäevase väärtdramaturgia tundmaõppimine, tõlkimine ja etendamine; et kool ja professionaalne töö oleksid ühendatud. Stuudio üks põhimõtteid on olnud tunnetada, vastandina sellele, et ainult produtseerida. Kooli eesmärk ongi see, et näitleja suudaks lavastajale olla loomingupartneriks. Ideaaliks võib olla isegi see, et näitlejad võivad ka ilma lavastajata mängida, tajudes sedavõrd aega, ruumi ja partnerit, et mängivad loo ära ka ilma “dirigendita”. Otsida eelkõige elu põhiväärtusi, vahendada neid publikule, aga heas professionaalses esituses. On tähtis, et tehniline vorm ei kompromiteeriks sõnumit. Kas küll sajaprotsendiliselt, aga rõõm on kogeda, et sihid on jätkuvalt üsna samad, mis seatud. Luban veel ühe parafraasi nii Theatrumi kui ka nende “Hamleti” suunas, mis samuti värske ja kaasaegsena kõlab. Madis Kolk on “Teatrielus ‘98” viidanud Linnar Priimäe mõtetele, mis viitasid selle väiketeatri voorustele ja puudustele. Esiteks on see tegijate noorus, mis avaldub ühelt poolt rikkumatus eheduses, teisalt aga teatavas ebaprofessionaalsuses, mis lavastuse kunstilist pinget vähendab. Samuti kipub domineerima trupi religioosselt harras suhtumine lavastuse materjalisse, mistõttu lavastusse asetub pisut liiga palju usku ja pisut liiga vähe kunsti. Theatrumi “Hamlet” Väikeste teatrite suurte näidendite lavastustest võiks üldjoontes aimata midagi ebakonventsionaalset. (Samas ei või tänapäeval enam päris kindel olla, mida see konventsionaalsus tähendab.) Lavastaja Lembit Petersoni puhul langevad ära igasugustele poliitilistele, sotsiaalsetele ja muudele proosalistele kitsaskohtadele osutavad teatritööd. Ka “Hamlet” ei ole erand – esmapilgul ei erista ei kuuldavaid ega nähtavaid kontseptuaalseid haake ega naaskleid. Kuna Theatrum on kool-teater (et nagu ka publiku kool), siis sobib ka nende “Hamlet” lähiminevikus näidendit lugenule heaks illustratsiooniks. Lavastus on ilma “segavate” lisanditeta nagu intertekstuaalsus, ümberkirjutamine, postmodernism, Mati Unt jt. Samas on seal midagi, millest esimese hooga läbi ei närigi, ja võimalik, et see, millest vaataja läbi ei näri, jääbki ainult lavastaja (parimal juhul ka teatritrupi) teada. Lavastus on tekstitruu ja kuna välisele tegevusele ega ka näiteks rekvisiitidele pole suurt rõhku pandud, kujunebki lavastuse peamiseks dominandiks tekst. Ei ole selles midagi taunimisväärset, aga tahes või tahtmata tuleb viidata eespool tsiteeritud Rähesoo lausetele. Shake- speare’i näidenditele saakski nagu läheneda kahest üldisest otsast: kui vormiga ei taha jännata, siis on asja õnnestumiseks vaja värss kõlama panna. Teatriajalugu räägib, et Shake- speare’i ajal olid teatrites kõige kallimad kohad ka kõige halvemad: rikkad aristokraadid käisid just sõna – poeesiat – kuulamas. Need olid ideaalsed kuuldemängud, näidendi remargid sisaldusid kõik tekstis. On üsna loogiline, et Peterson ei lavastanud “Hamletit” sellepärast, et temal või Theatrumil polnud parasjagu midagi teha. Kui nüüd Theatrumi lavastuse “kohustuslikku” kontseptsiooni sõnastada, siis, nagu ka teistel sel teemal kirjutajatel, pole millegi eriti konstruktiivsega esineda. Siiski, kui hoomata kogu seda üritust – see teater, see näidend, selline esinemiskoht ja -aeg, siis tundub, et lavastaja on teinud seda, mida ta on Tahtnud ja mida ta Õigeks peab. Julgus olla taotletult konventsionaalne on tervitatav. Lavastus pakub võimaluse näha vaikset, projektijuhita, keskajahõngulist, puhast ja kokkuhoidlikku teatrit. Seda viimast igas mõttes. Pakub näidendi esitust, mitte tõlgendust. 1940ndatel oli Eesti teatrites levinud kontseptsioon, “mis käsitles Hamletit tahtejõulise ja teovõimeka humanistina, kelle käitumine on ajendatud konfliktist õukonna sotsiaaleetiliste normidega ja keda masendab tegelikkuse ning ideede ületamatu vahemaa”. Kõlab küll pisut õõnsalt, aga mingil määral peab see paika igasuguse “Hamleti” puhul. Mitte igapäevane ei ole teatri toomine tagasi kirikusse. Selles mõttes tundus Theatrumi kulg Püha Katariina kirikusse tähenduslik ja põnev. Siiski jäi kirik rohkem publiku teadvusse, kuna kiriku sisse ehitatud spetsiaalne teatriruum jättis nähtavaks vaid ühe seina, mis samal ajal oli ka lava tagumine sein. Alguses oli küll pisut kahju, et kiriku võlusid täielikult ei kasutatud. Pärast etendust oli aga selge, et teatritegevuse hajutamine suurde ruumi oleks olnud sellele lavastusele karuteene. Näitlejad oleksid sinna lihtsalt ära kadunud. Õnneks polnud ka halb nii näitlejate kui publiku kontsentreerumist soodustav black-box’i-laadne mängupaik. Esmalt torkabki silma must-valge, minimalistlikult stiilne lavakujundus (Lilja Blumenfeld), mis koos stiilsete aegumatute kostüümide ja muusikalise kujundusega moodustasid parima osa tehnilise poole pealt. Vahel kostus ka Shakespeare’i-aegse teatri “helikujundust”. Kuna pole suurt lava, kujundlikke misanstseene, efektseid valgus- ja lavatehnilisi võtteid, siis tõusevad paratamatult kõige tähtsamaks rääkivad näitlejad. Kuna Hamleti, Hamleti osatäitja Marius Petersoni ja siinkirjutaja vanus on peaaegu sama, siis on või võiksid olla nimikangelase heitlused üsna adutavad. On selge, et Hamlet sõltub selle esitajast. Selle sajandi esimene Hamlet on kuidagi ükskõikne. Hamleti siseelu sõltub ikka sellest, kui loogiliselt oli ta motiveeritud. Ega ma väga hästi nüüd aru saanudki, miks noormees hullus, või pigem – ära pööras, veiderdama hakkas. Kuidagi pealiskaudne ja õõnes-humanistlik oli see tegelane. Siiski oli Hamleti ja Marius Petersoni vaatamine ja kuulamine meeldiv. Kuigi üldiselt on Hamlet pidevalt morn, paistis siiski läbi näitleja rõõm mängust, näitlemisest. Hamlet suhtleb näitlejatega sel kombel, nagu ta käiks iga päev teatris – siin avalduv metatasand on ainult boonuseks. “Hamleti” ühe tugevamaid ehk näitlejameisterlikumaid esinemisi sooritas lavastaja ise. Kõige suuremat tähendust omaski minu jaoks Lembit Peterson isa vaimu ja esimese näitlejana. Lisaks sellele, et need pisirollid või tüübid (teatavasti kujutas Shakespeare rohkem tüüpe) olid selle lavastuse parimad sooritused, liikleb lavastaja neis tegelastes ka metamaastikul. Lembit Peterson isa vaimuna jääb alatiseks nii Hamletit kui selle osatäitjat ning Theatrumit saatma. Ja allusioonid esimese näitlejaga ei tohiks küsimusi tekitada. Samuti oli Aleksander Eelmaa tegevus ja olek Poloniuse ja 1. hauakaevajana kuidagi mõistetav, põnev ja selge. Muidugi jääb ka võimalus, et need kolm näitlejat tõusid esile selle tõttu, et ülejäänud seltskond oli üsna vesine. Meistrite Roman Baskini (Claudius) ja Kaie Mihkelsoni (Gertrud) kohalolek oli küll kogu aeg tuntav, aga nende tahtmistes polnud seda vajalikku pinget. Kas tulenevalt noorusest või kool-teatri määratlusest, aga kuidagi liigagi intensiivselt andis tunda ülejäänud osatäitjate lavaline ebaküpsus. Muidugi jääb ka võimalus, et episoodilise osa tõttu ei saanud vastav näitleja end täiel määral teostada. Ja see on ikka nii olnud, et statistide suhted jäävadki illustratiivseks. Märksa rohkem tekitasid nõutust Laertese (Andri Luup), Horatio (Mart Aas) ja Ophelia (Maria Peterson) osatäitjad. Tegelaste olulisus ja osatäitjate sooritused jäid üsna vastuolulisteks. Just sellistel puhkudel oleks seda “dirigenti”, isa vaimu hädasti vaja. Theatrum oma “Hamletiga” on sümpaatne. Aga üsna tabavad on siiski ka need Rähesoo ja Priimäe laused. RAIT AVESTIK
|
