Austusavaldus Uno Naissoole

pilt

Freddy Cole Quartet.

Festival “D¯ässVikerkaar” 22. X – 24. X Vanemuise kontserdimajas, kunstiline juht Lembit Saarsalu.
Oktoobrikuu eelviimane nädal oli jazzisõpradele tõsine väljakutse. Tartus toimus rahvusvaheline festival “D¯ässVikerkaar”, mille raamesse jäid Freddy Cole’i kvarteti kontserdid ka Pärnus ja Tallinnas ning juba traditsiooniline “Nõmme Jazz”, kus oli samuti esinejaid nii meilt kui mujalt. Kuna kõikjale poleks jõudnud parimagi tahtmise korral, keskendun eelkõige Tartu festivali ühele kontserdile, mis oli pühendatud Uno Naissoole – ja igati õigustatult, sest tema panus Eesti jazzi on hindamatu.
 
Pilk Uno Naissoo elutööle
Meenutagem kõigepealt selle varalahkunud muusiku (1928 – 1980) loomingulist haaret, millega kaasnes tohutu töövõime. Uno Naissoolt heliloojana võib vokaal¯anris leida palju köitvat rahvalikest naljalauludest harmooniliselt peenekoeliste estraadiromanssideni. Instrumentaalloomingu hulka kuuluvad seitse jazzisüiti, mis ootavad veel tervikuna salvestamist. Naissoo viis Eestis juba varem algatatud rahvusliku jazzi täiesti uuele tasemele, kuna uuris rahvalaulu laadilist olemust. Äratas sellega tähelepanu kogu N. Liidus (tema “Improvisatsioon eesti teemal” oli Üleliidulise Raadio jazzisaadete tunnusmeloodia) ja ka Läänes. Orkestrijuht Olli Häme, pianist Jan Johanssoni ja saksofonist Bruce Turneri kaudu jõudis Naissoo looming Soome, Rootsi ja isegi Inglismaale BBC raadiosse. Instrumentalistina mängis ta laitmatult klaverit, akordioni, kontrabassi ja althorni, olles võimeline neil kõigil huvitavalt improviseerima. Arran¯eerijana rakendas Naissoo edukalt west coasti stiili ansambleile, mis kõlasid nagu bigbänd (Stuudio 8).
Ent see pole veel kõik: Uno Naissoo oli mees, kes tahtis muusikast võimalikult palju teada saada ja neid teadmisi ka teistele jagada. Seepärast võib teda nimetada veel uurijaks, organisaatoriks, õpetajaks ja publitsistiks. Ta lõi Eestis esimese jazziorganisatsiooni (Swing Club), korraldas diskussioone ja ergutas kirjutama jazziuurimusi. Naissoo pani Eestis aluse jazzifestivalidele (tegelikult kogu N. Liidus, sest Tallinn oli omal ajal kahtlemata NSVLi jazzipealinn). Ka Tallinna Kammerkoori sünd on seotud Naissooga, tema idee oli luua eksperimentaalkoor jazzi laulmiseks. Ja nagu sellest kõigest oleks veel vähe, pidas ta maha raske võitluse selle nimel, et Tallinna G. Otsa nimelisse muusikakooli tuleks ka estraadiosakond (unistades tegelikult küll jazziosakonnast). Kui lisame siia veel neli tema kirjutatud õpikut, retsensioonid ajakirjanduses ja tänaseni lavastamata muusikali “Squirrel”, siis annab see kõik meile vaid napi ettekujutuse Uno Naissoo elutööst.
 
Noorte muusikute mõõduvõtmine
Praegu on iga-aastaste loominguvõistlustega hoidnud Uno Naissoo mälestust elus eelkõige Otsa-kool. Ka Tartu festivali eestvedajad Merle Kollom ja Lembit Saarsalu pidasid vajalikuks korraldada festivalieelsel päeval noorte muusikute mõõduvõtmine koos kohustusliku palaga Uno Naissoo sulest. Osalejaid oli rõõmustavalt palju ning peapreemiad läksid vokalistidest Sofia Rubinale, instrumentalistidest saksofonist Marko Mägile ja ansamblitest grupile Jazz Do It. Viimane tegutseb Viljandi kultuurikolled¯is ning seda juhendab Villu Veski, samasugune mõtlev muusik, pedagoog ja organiseerija kui Uno Naissoo. Eripreemia parima Naissoo pala esituse eest sai aga 4 Tune Quartet ja see oli “Hetk vaikust”.
 
Rahvusvaheline mõõduandmine
23. X toimunud festivalikontsert ei nõudnud mõistagi kõigilt Uno Naissoo loomingut, käis ju üle nelja tunni väldanud kontserdi ajal Vanemuise kontserdisaali laval 12 koosseisu ja paljud neist välisriikidest.
Festivali kunstilise juhi Lembit Saarsalu idee oli kutsuda kohale muusikuid eelkõige meie lähinaabruse igast ilmakaarest, pakkuda rohkesti esinemisvõimalusi ka Eesti lauljatele ning pillimeestele ja lisada üks tuntud nimi kaugemalt. Sellegipoolest oli Uno Naissoo positiivne aura õhus kogu kontserdi ajal – juba esimestest paladest, mil klaveri taha istus maestro poeg Tõnu Naissoo (kes on puusaoperatsioonist paranemas ja taas innukas mängima). Viimased esinemised on tõsist rõõmu teinud ning kui lavale tuli kaaslaseks ka vana sõber Lembit Saarsalu, võis nautida nii teineteisemõistmist kui Uno Naissoo muusika peenetundelist mõtestamist.
Kurskist pärit Leonid Vintskevit?it tunneme ammu briljantse pianistina – ja mitte ainult jazzis. Ta oli tavapäraselt kindel nii solisti kui lauljate saatja rollis. Tartus esines Leonid algul koos saksofonistist poja Nikolaiga, kes on pärast eelmist Eestis mängimist tublisti arenenud, saanud juurde mõttesügavust koos tehnilise kindlusega.
Sofia Rubina tuli lavale sellise talle omase vokaalturmtule kogupauguga, et ehmatas saalisviibijad algul päris ära. Paindlik saateansambel (Saarsalu, L. Vintskevit?, Taavo Remmel ja Tanel Ruben) ei kohkunud aga sugugi ja tüüris andeka ning ekspressiivse laulja ka mahedamate toonideni.
David Timm Saksamaalt ei mänginud esimest pala aga hoopiski mitte laval, vaid Vanemuise kontsertorelil, mistõttu side publikuga loodi suure videoekraani abil. Tema kaaslased Bernhard Sperrfechter oma kummalise “raamkitarriga” ja Hans Höhn esitasid vahelduseks ühe humoorika näite sellest, kuidas võib bluesi ka veidi kergemalt suhtuda.
Severi Pyysalo oli ilmselt meie publikule üks tuntumaid välisesinejaid. Muuseas, Sarah Vaughan ähvardas kunagi selle wunderkindi “Pori jazzi” festivalilt otse Ameerikasse viia. Õnneks jätkub Pyysalo tegevus juba küpsema, aga endiselt energilise ning kindlasti ühe Euroopa parima vibrafonistina Soomes, kust on ju lihtne ka Eestisse põigata. Tartus sõidutas ta oma instrumendi lavale korduvalt. Kõigepealt koos rahvusvahelise ansambliga Stekpanna (Mads Kjolby Olesen kitarril, Steve Kershaw bassil ja Petter Svard trummidel). Võib-olla oli see nii uus projekt, et helitehniliselt polnud päris kõike jõutudki veel paika panna; Kershaw bass käis igatahes Pyysalo vibrafonist otsekui teerulliga üle, kuigi head pillimehed olid kõik.
Head taset demonstreeriti uuesti kontserdi lõpu poole, kui sama koosseis esines koos Villu Veskiga. Siis oli kõik paigas, vibrafon samuti kuulda ning Villu Veski suutis järjekordselt tõestada, et ajab edukalt oma joont, pidades silme ees tänapäevaseid suundumusi ja põhjamaist etnojazzi. Kaks filmimuusika pala olid heas kontrastis: tormakas pinge sai vastuseks avara, karge looduspildi.
Nii silma- kui kõrvarõõmu pakkusid neli noort lätlannat, kes moodustasid üllatavalt kindla koosmänguga ansambli n[ex]t. Saksofonikvartett on ju viimasel ajal populaarne koosseis ja õrnema soo esindajad samuti kaasa löömas, kuid antud juhul polnud küll tegemist vaid seksapiilsusele apelleerimisega. Kuulda sai voolavat, kaunikõlalist muusikat, aga ka mängutehnilist professionaalsust, milleta polnuks võimalik esitada Charlie Parkeri muusikat. Koos on mängitud alles aasta – nii et hoidke alt, meessaksofonistid!
Leedust tulid Tartusse Valerijus Ramoska (trompet) ja Dainius Pulauskas (klahvpillid). Mõjusid väga veenvalt, juured võiksid olla vahest Miles Davise mõtisklustes, aga kopeerimisest oli asi kaugel. Sümpaatne oligi elektroonika kasutamine mitte ainult “huvitavate häälte” tegemiseks, vaid tõsiseks musitseerimiseks, avarate muusikamaastike maalimiseks.
Suurim üllataja ja ainus bigbänd
Kontserdi suurimaks üllatajaks võib aga vabalt pakkuda üht teist duot, Maksim Nekrassovit (suupill) ja Vadim Lebedevi (kitarr ja laul). Peterburi noormehed olid väidetavalt alles oma esimesel välisreisil. Muidugi tekkis võrdlus “Jazzkaarel” kuuldud Toots Thielemansiga, samas selgus ka erinevus: Nekrassovi vabad soolokadentsid ja rubato tõid meelde hoopis vene romansimeistrite kirgliku esituse. Mängutehnikast pole mõtet rääkidagi; see pani isegi mõtlema, et mis imepilli ta seal peopesade vahe hoiab ning kui palju siis ühel suupillil neid registreid küll olla võib. Kitarrist Vadim Lebedev üllatas omakorda väga stiilse portugalikeelse laulu ja bossakitarriga, mis mõjusid tõesti ehtsana, mitte odava ikoonivõltsinguna. Ja teineteist mõistsid nad poolelt noodilt kui mitte kuueteistkümnendikult.
Ainus bigbänd tol õhtul oli Wild Wind Wactory, kõik Eesti omad muusikud, kellega Ott Kask on teinud tublit tööd ja Lembit Saarsalu alati hea meelega nõus solistina esinema. Orkestri tutti kõlab igati korralikult, täiendavat lihvi vajaksid sektsioonid tasakaalu ja tooniühtsuse saavutamiseks. Ott Kaselt ka üks väga huvitav arran¯eering.
Helin-Mari Arder sai raske ülesande lõpetada üle nelja tunni kestnud mammutkontsert kahe Uno Naissoo kauni, aeglase lauluga. Targalt talitades paigutas ta sinna vahele ühe reipa samba ja purjetas lehviva lipuga sadamasse.
 
Peaesineja Freddy Cole
Mõni sõna ka Tartu festivali raames esinenud Freddy Cole’ist ja tema kvartetist, mis on tekitanud huvitavaid nii poolt- kui vastukajasid. Mina juhtusin kuulama Tallinna kontserti (25. X Estonias). See oli selge ülesehitusega professionaalse muusiku poolt, kes teab hästi, mis on tema trumbid ning suudab neid oskuslikult ka ära kasutada. Tihti on öeldud, et parim fraseerija jazzilauljate hulgas on Frank Sinatra ja sellega võib nõustuda. Sama kunsti valdab aga suurepäraselt ka Freddy Cole. Muljet avaldab elegantne lõtvus, millega ta helisid seob, nii klaveril kui lauldes. Ta mängib tempodega justkui muuseas, jõudes alati “õigeks ajaks õigesse kohta”. “Suitsusest” hääletämbrist on juba piisavalt räägitud, see meenutab Nat King Cole’i, kuid on samas piisavalt omapärane – igal juhul sobiv just seda laadi muusika esitamiseks.
Jah, võib küll öelda, et ta ei andnud partneritele ehk piisavalt mänguruumi ja viieminutilisi soolosid me tõesti ei kuulnud, aga neid ei mänginud ta ka ise. See on kontseptsiooni küsimus ja Freddy Cole’i sugune proff on aastatega töötanud välja sellise, mis toimib. Repertuaarist: tõepoolest, ta tahtis publikule vastu tulla, lauldes ära ka oma venna menulood, aga olgem ausad – seda ju kõik ka ootasid. Üllatused on muidugi alati teretulnud (kui nad on positiivsed), kuid iga kontserdi õnnestumisel on tähtis üks faktor: publik teab, mida ta kuulata tahab, ning artist peab oskama seda ka pakkuda. Ja kui keegi juhtub kogemata valele kontserdile, ei pruugi alati otsida viga esinejast.
Üldiselt paistab Eestis olevat rõõmustavalt palju huvi jazzmuusika vastu (nii lai kui see määratlus praeguseks pole). Järelikult kestab järjepidevus Victor Compe ja Kurt Strobeli ajast Uno Naissoo kaudu tänaseni ning arvan, et kõige tähtsam on koostöö erinevate ürituste organisaatorite, muusikute ja kõigi jazzihuviliste vahel. Uno Naissoo sealt pilvepiirilt soovib edu.

JAAK OJAKÄÄR