200 aastat eesti keele ülikooliõpet

200 aastat tagasi loodi Tartu ülikoolis eesti keele lektori ametikoht. Ühe lektoriga saadi hakkama kuni 1919. aastani, mil loodi kolm keeleteaduse professuuri: eesti keele professor, läänemeresoome keelte professor ja uurali keelte professor. Tänaseks on see arv kasvanud kuuele. Vestlusringis on Tartu ülikooli eesti keele professor Mati Erelt, eesti keele ajaloo ja murrete professor, praegu Helsingi ülikooli külalisprofessor Karl Pajusalu, eesti keele (võõrkeelena) professor ja filosoofiateaduskonna dekaan Birute Klaas, üldkeeleteaduse professor akadeemik Haldur Õim, läänemeresoome keelte professor Tiit-Rein Viitso ja uurali keelte professor Ago Künnap. Küsimusi esitas ja jutu kirjutas üles Reet Kasik.


Eesti keele ülikooliõpe 200 aastat tagasi kujutas endast õigupoolest praktilise keeleoskuse õpetamist sakslastest teoloogiaüliõpilastele, tulevastele kirikuõpetajatele. Mis ajast alates võiks rääkida teaduspõhisest, akadeemilisest eesti ja sugulaskeelte õpetamisest ja uurimisest Tartu ülikoolis?
Erelt:
Eks neid eesti keele lektoreid, kes ka teadlastena tuntuks said, oli juba XIX sajandil, näiteks Faehlmann ja loomulikult Mihkel Veske. Kuid eesti keele akadeemiline õpe, kui selle all mõista kõrgharidusega eesti keele asjatundjate ettevalmistust, sai loomulikult alguse 1919. aastal eesti keele professuuri loomisega. Esimene eesti keele professor Jaan Jõgever oli küll hariduselt slavist ja eesti keele uurijana ta väga kõrgele ei jõudnud. Hindamatud teened eesti keele õpetamisel, uurimisel ja eesti keelekorralduseski on aga ülikooli algusaastate läänemeresoome keelte professoril Lauri Kettunenil.
Pajusalu: Lingvistikadoktori kraadiga Mihkel Veskest (lektor 1874 – 1887) oleks võinud saada esimene Tartu ülikooli eesti keele professor, olude sunnil pidi ta aga oma teadustegevust jätkama hoopis Kaasani ülikoolis. Samas on selge, et kuni Eesti Vabariigi aegadeni olid TÜ eesti keele õppejõud kõigepealt kultuuritegelased ja siis alles keeleteadlased sõna rangemas tähenduses.
Viitso: Selle aja parima filoloogilise hariduse said just teoloogiaüliõpilased. Lektorid ja üliõpilased pidid nii või teisiti suhtestama eesti keele grammatikat oma saksa emakeele ning ladina, kreeka ja heebrea grammatikaga. Teadmiste laienemisega koos arenes teadus. Kirikuõpetaja Eduard Ahrens kirjutas oma aja kohta väga hea eesti keele grammatika.
 
Eesti Vabariigi ajal töötasid Tartu ülikoolis tuntud professorid Andrus Saareste, Julius Mägiste, Julius Mark. On palju räägitud nende meeste panusest eesti keeleteadusesse. Aga eesti keele ja sugulaskeelte õpetamine Teise maailmasõja eelses Tartu ülikoolis, milline see oli? Kas see oli võrreldav maailma teiste ülikoolidega või kui palju me üldse sellest teame?
Erelt:
Kes seda nii täpselt teab. Aga kui me räägime ülikooliõppest kui teaduspõhisest õppest ja peame Saarestet üksmeelselt rahvusvahelise tasemega teadlaseks, siis oleks lausa piinlik oletada, et ta õpetus lahja oli. Ja kui tema kõrval olid Veski ja Aavik, siis mida veel tahta.
Pajusalu: Dialektoloogiline uurimistöö, mida juhtis Andrus Saareste, oli küll rahvusvaheliselt täiesti tõsiselt võetav. Keelegeograafia meetodite juurutamisel oli Saareste teerajaja kogu soome-ugri keeleteaduse jaoks. Saareste armastas palju ringi sõita ja esineda, oli vähemalt Euroopas tuntud uurija.
Õim: Väärib äramärkimist, et just eesti keele professorid hakkasid ülikoolis lugema üldkeeleteaduse kursusi. Andrus Saareste artiklitest on näha, et ta oli hästi kursis Euroopa valitsevate üldkeeleteaduslike vooludega ja manitses, et neid tuleb hakata rakendama ka eesti keele uurimises ja kirjeldamises. Praktikas siiski vist eriti kaugele ei jõutud, arvesse tuleb ehk ainult Saareste enda poolt alustatud mõistelise sõnaraamatu projekt.
Viitso: Sugulaskeelte õpetamine toimus põhimõtteliselt samasugusel viisil kui Helsingi ülikoolis, kus fennougristika oli juba pikemat aega paremini välja arendatud kui kuskil mujal maailmas. Vaevalt oleks pärast Lauri Kettuneni Tartust lahkumist mõni teine importprofessor Tartu ülikoolile ja Eesti keeleteadusele rohkem kasu toonud kui eestlased.
Künnap: Oli ikka maailmatasemel, sest mis see tase siis tollal nii väga ära ei olnud. Erinevus oli vast selles, et ungarlastel ja soomlastel oli kasutada oma varasemate suurrändurite kirjapanekuid õige rohkesti, meil mitte.
 
Kas teadusest ja õpetamisest on üldse võimalik eraldi rääkida või käib see ühes korralikus ülikoolis lahutamatult käsikäes? Milline on sellest aspektist vaadatuna ülikooli ja Eesti keele Instituudi vahekord või milline see võiks olla?
Erelt:
Ülikool poleks ülikool, vaid lihtsalt kool, kui tema õppejõud ainult teiste loomingut vahendaksid. Tartu ülikooli eesti keele õppejõud, vähemalt professorid ja dotsendid, aga paljud teisedki, on ikka olnud ühtlasi ka nimekad eesti keele uurijad. Õppejõutöö ei võimalda aga eriti tegelda töömahukate kollektiivuurimustega. Nende tegemiseks loodi 1940. aastate lõpus Keele ja Kirjanduse Instituut, praegune EKI. Vene teaduste akadeemia eeskujul muidugi, aga ega iga vene mõju veel halb pole. Instituudis on koostatud sadu raamatuid, mida ülikoolis vaevalt teha oleks saadud. 1990. aastatel (õigupoolest pisut varemgi) said ka ülikoolid võimaluse moodustada teaduritest koosnevaid uurijarühmi ning erinevus ülikooliteaduse ja puht uurimisasutuse teaduse vahel hakkas vähenema. Eesti keele õppetooli juures on näiteks vana kirjakeele töörühm, kes koostab vana kirjakeele korpust ja teeb vana kirjakeele ühisuurimusi. Varem oleks niisugune tegevus olnud mõeldav ainult EKIs. Meil on isegi plaan kollektiivselt teha uus eesti keele teaduslik süntaks, mis varem olnuks samuti mõeldav vaid EKIs. Teiselt poolt on ka EKI lähenenud meile. EKI teadlased (kaasa arvatud direktor) peavad ülikoolis loenguid ja juhendavad töid.
Pajusalu: Teadusest ilma õpetamiseta saab rääkida, akadeemiliste teadmiste andmisest ilma teaduseta küll mitte. Eesti keele instituudi tegemine omal ajal Tartu ülikooli eesti keele arhiivi jm. ressursse anastades oli TÜ keeleuurimisele ränk hoop, millest pole ehk täiesti toibutud tänini. Ning ilma tiheda koostööta EKIga pole toibumine vähemalt murrete uurimise osas võimalikki. Ma ei näe EKIga koostöös praegu sisulisi probleeme, põhiprobleem on see, et EKI madalate palkade tõttu ei taha TÜ lõpetajad sinna tööle minna. Kui elu viib Tallinna, lähevad võimekamad pigem pedagoogikaülikooli.
Viitso: Keeleteadus üldse, eriti aga suurte keelerühmadega või terve keelkonnaga seotud keeleteadus nõuab uurija kestvat küpsemist. Olen veendunud, et rahulikumat ja killustamatut küpsemisaega lubavad just sellised n.-ö. puhtad teadusasutused nagu oli Keele ja Kirjanduse Instituut/Eesti Keele Instituut. Ei ole sugugi juhus, et mitmed Tartu ülikooli ja pedagoogikaülikooli eesti ja sugulaskeelte professorid on tulnud Eesti Keele Instituudist. On kahju, et Eesti Vabariik alates riigikogust ja valitsusest ei mõista, et Eesti Keele Instituut on maailmas ainulaadne nii uurimis- kui ka kõrgeima taseme kasvatusasutusena, ja on pannud instituudi kiratsema.
Klaas: Tartu ülikool on kahtlemata teaduspõhine ülikool, kuid arusaam, et meie õppejõud ainult õpetavad ja teevad teadust, on oma aja ära elanud. Tänapäeva professor peab väga palju tegelema administreerimise, korraldamise ja kõikvõimalike bürokraatlike nõudmiste täitmisega. Ja peale selle tuleb tal olla ka projektijuht ja “ärihai”, et hankida oma erialale arenguks vajalik rahaline kate. Suurim oht selle rabelemise juures on inimeste läbipõlemine.
Eestis on liiga vähe inimesi, et eriala piires üksteist ignoreerida. Kõigile tuleb kasuks koostöö, mitte konkurents. EKI ja TÜ suhted ideaalis: õpetustegevuses osaleksid ka EKI teadurid ja ülikooli korralised õppejõud saaksid aeg-ajalt õppetööst puhkust EKI teadusprojekte täites. Virtualiseeruvas tänapäevas ei ole meid lahutav paarsada kilomeetrit enam mingi vahemaa.
Künnap: EKI ja TÜ on tegusad ainult koos, selles pole kahtlust. Ja koostöö tiheneb praegu, loodetavasti sünnib kohe-kohe ka vastav koostööleping.
 
Kas nõukogude aeg oli suur tagasiminek eesti keele ja sugulaskeelte õpetamisel ja uurimisel või on sel ka mingeid tugevaid külgi, mida on hea ja kasulik meenutada?
Viitso:
Erinevalt mõlemast iseseisvusajast oli sugulaskeelte õpetamine Tartu ülikoolis ideaalselt integreeritud eesti filoloogiasse. Sugulaskeelte õpetamise parima osa moodustasid ekspeditsioonid keelekõnelejate juurde, mis andsid rohkem loengukursuste mõistmiseks kui kohusetundlikem õppimine. Midagi niisugust ei olnud ei Soomes ega Ungaris, mittesoomeugrimaadest rääkimata. Need tingimused ja Paul Ariste ning Paula Palmeos õpetajatena lõid eeldused Eesti fennougristika õitseajaks. Välitöödel kogutud ainestiku baasil sündinud üliõpilastöödel, üliõpilasest olenevalt, oli ja on teaduslik väärtus tänase päevani. Ja kuni Ariste ja Palmeos olid vormis, leidsid eeldustega lõpetanud töökohad Keele ja Kirjanduse Instituudis. Selle aja arvel elab sugulaskeelte õpetamine ja uurimine Eestis tänase päevani.
Künnap: Ühelt poolt oli vaid meil – erinevalt ungarlastest ja soomlastest – võimalus keeleuurimisreisidel Venemaal käia. Teiselt poolt olid majanduslikud võimalused taas kaduvväikesed, kontakt lääne kolleegidega halvatud, mingi ideoloogilisest survest tulenev üldine raskemeelsus litsus kah ligi maad.
Erelt: Mis eesti keelesse puutub, siis ei õpe ega uurimine polnud nõukogude ajal sugugi halvem kui varem. Kehvem oli ainult palk, mis selle töö eest saadi. Kursusesüsteem ei võimaldanud üliõpilastele küll suurt valikuvabadust, kuid samas said kõik tulevased eesti filoloogid küllaltki tugeva põhja eesti keele alal. Ka eesti keele uurimine on 1960. aastatest alates liikunud tõusuteed. Tänapäeva keeleteaduse moodsad suunad jõudsid siia üsna tagasihoidliku ajanihkega. Võtsime hiljuti põhjalikus ülevaates (Emakeele Seltsi aastaraamat 48, 2002) kokku eesti keele uurimise praeguse olukorra, kuid ühtlasi annab see hea pildi ka varasemail aastakümneil tehtud suurest tööst.
Õim: Üldkeeleteaduse seisukohalt ei saa küll tagasiminekust rääkida. Olid algusaastad mis nad olid, aga 60. aastatel toimus siin ju põhimõtteline pööre, kui Huno Rätsep hakkas lugema strukturaallingvistika ja teiste uute keeleteaduslike suundade alaseid loenguid, organiseeris generatiivse grammatika grupi jne. Ülikoolist läks välja ridamisi inimesi, kellel olid korralikud üldkeeleteaduse-alased teadmised. See arenguliin ei ole katkenud (nagu juhtus pärast Saareste lahkumist Eestist), vaid tuleb otse tänapäeva välja. Ja siit pungus ka selline keeleteaduse haru nagu arvutilingvistika, mis praegu samuti ei ole Eestis sugugi pahal järjel.
Klaas: Venekeelsete osakondade üliõpilastel oli eesti keel kohustuslik õppeaine. Iseküsimus oli muidugi õpimotivatsioon. Ka praegu me eeldame, et välisüliõpilased õpivad mingil määral eesti keelt, kuid otsest kohustust seda teha neil ei ole.
Pajusalu: Muidugi toimus edasiminek, sest aeg läks lihtsalt edasi. Aga ilmselt iseseisvuse jätkudes oleks võimalused olnud hoopis midagi muud, nagu Eesti jaoks üldiselt. Ilmekas on tõsiasi, et uue iseseisvusaja esimese kümnendiga on ilmunud rohkem uurimusi eesti keelest kui mitme eelneva aastakümne jooksul kokku. Seda hoolimata asjaolust, et paljud neist uurimustest olid enne valmis ja käsikirjana seisma jäänud. Nii olid nad ju ikkagi laiemast kasutusest väljas.
 
1990. aastatel mindi ülikoolis üle ainesüsteemile. Mis on selle viljad? Milliseid plusse ja miinuseid see kaasa tõi?
Künnap:
Ainesüsteemile üleminek TÜs oli hakatuses üleminek õigupoolest Soome süsteemile, mille head ja vead on laiemaltki teada ega tulene ainult TÜ kogemusest.
Pajusalu: Aega on möödunud liiga vähe, et päris objektiivset pilti saada. Pluss on kindlasti see, et erialaõpinguid on nüüd rohkem. Miinus, et paljudel jäävad õpingud venima või hoopis pooleli. Kõige suurem miinus on siiski see, et TÜ eesti filoloogia eriala väga kõrge prestii¯, mis sel oli nõukogude ajal, tundub olevat mõnevõrra langenud.
Erelt: Ainesüsteemi suur eelis üliõpilase jaoks on see, et üliõpilane saab tegelda sellega, mis teda tõeliselt huvitab, ühiskonna jaoks aga see, et tekib huvitavalt mitmekülgse ettevalmistusega inimesi. Ainesüsteemi puudus on see, et üliõpilane ei suuda või ei taha valida mõistlikku ainekombinatsiooni. Eesti filoloogias rakendatav ainesüsteem annab näiteks võimaluse vältida eesti keele õpinguid üle nelja kohustusliku ainepunkti. Ma ei tea, kas nii rumalaid eesti filoloogia üliõpilasi ka tegelikult olnud on, kes eesti keelest midagi teada pole tahtnud, aga ainesüsteem annab neilegi võimaluse ülikool eesti filoloogina lõpetada.
Viitso: Ainesüsteemile üleminek viis keeleteaduse ja kirjandusteaduse eri osakondadesse. Meenutaks, et Juri Lotman ning eesti kirjandusteaduses Jaak Põldmäe paistsid kirjandusteadlaste hulgas silma selle poolest, et nad oskasid suurepäraselt rakendada seda, mida olid õppinud keeleteadusest. Üliõpilaste tasandil hakkas aga ilmnema asjaolu, et soome-ugri keelte õppijal võib olla primitiivne kui mitte olematu ettekujutus rahvaluule või kirjandusteaduse alustest ning, paraku, ka viletsad teadmised eesti keele grammatikast.
 
Üks suur eesmärk eesti filoloogia õpetamisel on alati olnud eesti keele ja kirjanduse õpetajate ettevalmistamine. Seegi on viimase kümne aasta jooksul tublisti muutunud. Mis probleeme te siin näete?
Erelt:
Ma näen siin kerget vägikaikavedu filoloogide ja pedagoogide vahel. Filoloogid on seisukohal, et tähtsam on see, mida õpetada, pedagoogid aga seisukohal, kuidas seda teha. Mina mõistagi olen filoloog.
Viitso: Põhiprobleem on, et õpetajate ettevalmistamist juhitakse väljastpoolt eriala, see kestab liiga kaua. Võib-olla on asja nael selles, et õpetajakoolitus peab ennekõike toitma ülearu suureks paisunud üldharidusteadlaste kaadrit.
Künnap: Kiita pole õpetajate ettevalmistamisel praegu suurt midagi, aga see pole ainult eesti filoloogia häda või mingist õppesüsteemist ainuliselt johtuv – õpetajaamet pole ligitõmbav ja see pitser lasub kogu asjal – rõõmsam meel selles valdkonnas paneks ka õppesüsteemi ette suuremad nõudmised, üldse tekitaks nagu tõsise suhtumise tõsisesse asjasse – praegu ju läheb õpetajaiks ikkagi üsna vähe inimesi ja mis seal siis rääkidagi.
Pajusalu:
Praegu õpetatakse eesti keelt ja eesti kirjandust erinevates osakondades, aga õpetaja peab ikka neid mõlemaid õppima. Ning noori hakkajaid õpetajaid ikka tuleb. Probleem on hoopis see, et sageli ei leia noor pädev õpetaja kohta, kohad on vanade osalise koormusega õpetajatega täidetud.
 
Paar aastat tagasi algas üleminek uuele õppekavale. Mis probleemid sellega seostuvad? Mis õieti on uue bakalaureuse ja uue magistri väärtus?
Künnap:
Me ei saa rääkida BAst ja MAst nagu mingitest väärtustest iseeneses, liiatigi kui me kaldume kõike võrdlema varasemaga – vaat kus siis oli ikka tase jne. Mina näen neis muutustes vaid kohandumist Euroopa oludega ja pean seda kohandumist paratamatuseks – mingi jutt siin ei aita. (Natuke nagu kogu see Euroopa Liitu minek.)
Erelt: Kui me tahame, et meie tudengid saaksid mujal õppida, on vaja, et õppekavad poleks väga teistmoodi kui mujal. Kõige suurem põhimõtteline muutus on spetsialisti kaheastmeline koolitus. Bakalaureusekraadiga pole midagi muud peale hakata (see on nagu vene-aegne lõpetamata kõrgem) kui edasi õppida, valmis kõrgharidusega spetsialistiks loetakse alles magistrit. Mul pole sellise süsteemi vastu midagi, sest spetsialisti tase on ju parem kui varem. Mis võib-olla jätab soovida, on see, et juurde tuleb küll palju uusi aineid, eriti magistriõppesse, kuid samas väheneb umbes kaks korda uurimusliku õppe (seminari-, bakalaureuse- ja magistritöö) maht. Loomingulise töö osakaal kahaneb. Ja teine asi on see, et kuna uus magister pole teaduskraad, pole magistril edaspidi ilmselt õigust olla teadusteema põhitäitjaks. Selleks saab olla ainult doktor. Aga võib-olla see polegi probleem, kui doktoreid jõudsalt juurde tuleb.
 
Mida tänapäeva maailm akadeemiliselt eesti keele õppelt ootab? Missuguseid aineid või õppesuundi oleks vaja rõhutada ja arendada? Mis seisus me nende vajalike asjade õpetamisel oleme?
Erelt:
Ei tea, mis maailm ootab ja kas ta üldse midagi ootab. Meie endi jaoks on aga kõigepealt tähtis see, et kõik ainevaldkonnad oleksid kaetud. Teiseks, et eesti keel saaks ühiskonnas hästi toimida, on eriti vajalik keelekorralduse (sh. terminoloogia) ja keeletehnoloogia arendamine. Raha aga ei taheta anda ei üheks ega teiseks. Keelekorralduse järelkasvuga on raskusi.
Künnap: Eks me peaks ikka põhiliselt orienteeruma tulevaste töökohtade vajadustele, aga me ei teagi, millised need töökohad või vajadused on. Iseasi on teaduslik-teoreetiline hool teaduse homse pärast, mis on ju meie töös inimarvuliselt kaduvväike. Õpetajaõpe – aga me oleme loodetavasti väga lähedal hetkele, mil koolide õppekavad kardinaalselt muutuvad: kuidas, kuhu? – ei tea seda veel keegi.
Pajusalu: Meie üliõpilane ootab, et ta saaks maailma minekuks tarvilikud teadmised. Õpetajate ja toimetajate ettevalmistuseks praegune suunitlus sobib. Aga minu arust on liiga vähe formaalse lingvistika, foneetika jt. rakenduslikke õpinguid, mis praeguses infoühiskonnas on lingvistide ettevalmistuses hädavajalikud. Näiteks Stanfordi ülikooli lingvistika osakonna lõpetajatest enamik läheb tööle tarkvara- jts. tehnoloogiaarendusfirmadesse. Tartu Ülikoolis on minu arust praegu üldkeeleteadusel liiga tagasihoidlik roll. Tuleks luua omaette üldkeeleteaduse osakond ja asutada foneetika professuur. Sellest võidaksid kõik keeleerialad, aga eriti eesti keele üliõpilased.
Õim: Euroopa Liit otsustas juba kümmekond aastat tagasi, et mitmekeelne Euroopa Liit on võimalik vaid arvutitehnika aktiivse kasutamise teel: mitmekeelsed infootsingud, masintõlge jm. Järelikult tuleb eesti keel arvutile selgeks õpetada. Eesti keele arvutivariantide loomine eeldab ka akadeemiliselt uurimiselt ja õpetamiselt teistsuguseid, süsteemsemaid ja formaalsemaid käsitlusmeetodeid. Tartu ülikoolis õpetatakse arvutilingvistikat ja keeletehnoloogiat, kuid kogu valdkonna arendamine on üpris segases seisus, mis muidugi mõjutab ka üliõpilaste huvi selle vastu.

Me räägime koos eesti keele ja sugulaskeelte õpetamisest. Mis seos neil on või milline see võiks olla? Miks me õieti sugulaskeeli õpime?
Viitso:
Läänemeresoome keeleteadus hõlmab ühelt poolt kogu eesti keeleteaduse, teiselt poolt aga õpetab tundma ja uurima eesti keele lähimat tausta ja kujunemislugu. Soome keele õpetus on hädavajalik juba sellepärast, et lõviosa eesti keele uurimise seisukohalt olulisest kirjandusest on soomekeelne. Uurali keeleteadus on läänemeresoome keeleteaduse taustaine, ja sellena ka eesti keele kaugem, kuid ikkagi oluline taustaine. Et soome ja ungari keelt ja kultuuri õpetatakse ka peaainena, on loomulik ja kasulik. Peaküsimus ülikooli tasemel on see, kuidas see süsteem toimib. Minu meelest võiksid eesti keelt peaainena õppijad saada mõneti parema ettekujutuse sugulaskeeltest, ennekõike läänemeresoome keeltest. Nagu juba akad. prof. Huno Rätsep omal ajal, pean minagi liivi keelt just eesti keele õppijaile-uurijaile kõige õpetlikumaks sugulaskeeleks. Kaugematest sugulaskeeltest on eesti keeleteadlasel rohkem õppida lapi või mordva kui ungari keelest, kuigi suhtlemistasandil neist kasu ei ole.
Künnap: Selle sugulaskeelte õpetamisega ongi nii ja naa. Sel kombel, kuidas me seda praegu teeme, on see vaid mingi nina vee peal hoidmine muude võimaluste puududes. Aga vaja oleks mõista eesti keele ja nn. sugulaskeelte paiknemist laiema regiooni, kasvõi Põhja-Euraasia üldpildis. Suhted regiooni muude keeltega on tohutult ulatuslikud ja keerulised nii eesti keelel endal kui ka nn. sugulaskeeltel. Me oleme neid suhteid ainult veidi mõnest servast nuusutanud. Ja paljudel juhtudel on meie endi pilt asjadest iganenult vildakas ning seda kreenis pilti vahendame ka õppureile. See kõik polegi muide niivõrd raha taga, kuivõrd meie endi suhtumistega kinni kiilutud. Soome-ugri ikka veel oluliselt sissepoole küdev teadusahi peaks integreeruma keeletüpoloogia jt. tänapäevaste lingvistikasuundadega, õppijad peaksid nuusutama muu maailma teadustuuli, sealhulgas soovitavalt teistes ülikoolides mujal ilmas. Loomulikult säiliks selles uuenevas tegevuses konkreetsete keelte õppimine ja uurimine – see on kõige muu alus, et me tühiteoreetilisteks targutajateks ei muutuks. Kurb on, et TÜ-l pole olnud jaksu arendada mitmekülgsemalt germanistikat ja baltistikat (keeleõppe poole pealt – meil pole läti ja leedu keele lektoreidki!).
 
Viimastel aastatel räägitakse üha rohkem eesti keele õppimisest ja õpetamisest välismaa ülikoolides. Miks see tähtis on ja kas meil, eesti ülikoolidel ja haridussüsteemil, on põhjust seda enda asjaks pidada?
Klaas:
Kelle asi see siis peaks olema? Eesti riigi huvides on kindlasti Eesti/eesti-sõbralike inimeste rohkus Euroopas ja kogu maailmas. Ja sõber saab olla ikka sellega, keda tuntakse, ja hoolida saab sellest, kellega sõber ollakse. Mida rohkem on maailmas inimesi, kes õpivad eesti keelt ja tunnevad huvi Eesti vastu, seda rohkem võime ka loota välisüliõpilasi oma kõrgkoolidesse. Selleks et eesti keelt ja kultuuri õpetaksid välismaa ülikoolides pädevad inimesed, on vaja Eesti ülikoolide ja haridussüsteemi koostööd nendega ja heas mõttes akadeemilist järelevalvet. Praegu on ettevalmistusfaasis riiklik programm “Eesti keele ja kultuuri akadeemiline välisõpe”, mille abil on loodetavasti võimalik kümmekonna aasta jooksul katta Eesti jaoks olulised riigid ja ülikoolid meie riigi poolt saadetud lektoritega. Nii toimivad kõik oma keelt ja kultuuri väärtustavad riigid. Tegemist on ju teatud mõttes pehme välispoliitikaga. Esimesed lektorid on juba tööle asunud: Maarja Hein Peterburi ülikoolis, Tiina Kattel Vilniuse ülikoolis ja kohe-kohe alustab Malle Rüütli Pariisi INALCOs.
Pajusalu:
Eesti vastu tuntakse huvi, sest eesti ei ole küllalt tuntud. Aga seda huvi tuleb meil omalt poolt ka äratada. Eesti keele õpetamisel välismaal on oma kindel kultuuriline tähtsus, samas see on eesti keele õppejõudude jaoks ka osa loomulikust teaduslikust läbikäimisest. Eesti keele õppejõult välismaise ülikooli lingvistikaosakonnas oodatakse aga kõigepealt ikkagi pädevust lingvistina – suutlikkust osaleda kohapealses teaduselus, uurimisprojektides jne. Seda soovitaksin küll HMi välisõppe korraldajatel silmas pidada.
 
Mis on praegu eesti keele ja sugulaskeelte ülikooliõppe kõige olulisemad probleemid? Mis muret teeb? Kus oleks vaja abistavat kätt ja kes peaks selle ulatama?
Pajusalu:
Mured algavad kõrghariduse rahastamise ebatäpsustest riiklikul tasemel. Piiratud vastuvõtuga kultuurierialade ja riiklike lepingutega sätestatud ametikohtade rahastamist ei saa korraldada üldise riikliku tellimuse alusel. See puudutab konkreetselt ka TÜ eesti keele ja soome-ugri keeleteaduse osakonda. Kui näiteks Helsingi ülikooli soome-ugri keeleteaduse osakonna eelarvest moodustab riiklik otsetugi kolmandiku, siis meil on see null. Täpselt kavandatud tugedega hoiab tegelikult riik raha kokku, sest nende puudumine viib üliõpilaste vastuvõtu kunstliku paisutamiseni.
Klaas: Humanitaarteadused Eesti kõrgkoolides ja teadusasutustes vaevlevad tervikuna rahapuuduse käes. Riiklik tellimus selles valdkonnas on aasta-aastalt vähenenud ja ühe üliõpilaskoha maksumus ei kata kulutusi, mis väljaõppes oleks vaja teha. Kui raha on vähe, siis paratamatult peab millestki loobuma. Ja nii loobutaksegi valikkursustest, keelepraktikatest, püütakse vähendada kontaktõpetust, suurendada õpperühmi. Ja paratamatult muudab see kõik õppekavad vaesemaks ja õpetuse ühekülgsemaks.
Humanitaarteadused ja kindlasti eriti eesti keele ja sugulaskeelte õpetus-uurimine vajab riigi abistavat kätt. Humanitaarvaldkonna riikliku koolitustellimuse koefitsient 1,1 on selgelt liiga väike erialade puhul, mis eeldavad väikestes rühmades õpet. Eesti riik ei vaja ju igal aastal 20 udmurdi keele spetsialisti, isegi mitte selles suurusjärgus soome või ungari keele asjatundjaid. Neid kõiki on aga siiski vaja. Raha, mida vajatakse eriala ülalpidamiseks, kus on väga vähe õppijaid, ei ole aga oluliselt väiksem suure eriala ülalpidamiskuludest. Eks väikese riigi president, parlament ja ministrid tulevad maksumaksjale ka suhteliselt kallina kätte. Miks siis kvaliteetne haridus odav peaks olema?
Kuigi meil on olemas riiklik programm “Eesti keel ja rahvuskultuur”, mis toetab näiteks sõnaraamatute väljaandmist ja keeletehnoloogia arendamist, vajame kindlasti riiklikku sihtprogrammi eesti keele ja sugulaskeelte õppetegevuse toetamiseks.