Kuulsaks – ja kohe!
 
Selge see, et kirjanik vajab tunnustust. Veel parem – kuulsust. Kuid need mõlemad peaksid saabuma õigel ajal. Liig varane pjedestaalile tõus võib annet ja inimest rikkuda, liig hiline samuti. Arseni Tarkovski kirjutas oma autobiograafias, et mäletab end ainult luuletavana. Kuid esimene poeesiaraamat ilmus tal trükis alles siis, kui mees oli 55.
Poeet, kes oli kogu elu vene tõsimeelse intelligendi kombel pühendunult ja missiooniga luuletanud, jõudis otsesesse suhtesse lugejaga alles maise tee viimases kolmandikus. Enne ei olnud seda meest luuletajana avalikkuse, vene kirjanduse jaoks olemas. Isegi paljud ta sõpradest said Tarkovski luuletamisest teada aegamisi ja visalt. Tatjana Kudrjavt?eva on kirjutanud, et tutvus Arseniga viiekümnendate alul. Ta teadis, et too on suurepärane tõlkija, mehe enda küpsest ja pikaajalisest originaalluuletamisest sai ta jahmunult aimu aga sootuks hiljem, kui Tarkovski naine Tatjana talle selle uudise salamisi usaldas.
Niisiis, Tarkovski esimene luulekogu “Lume eel” pääses lugeja ette 1962. aastal tänu Hru?t?ovi “sulale” ja sellest sai kohemaid kirjandussündmus. Saabus tuntus, peaaegu kuulsus. Saatus justkui parandas oma näpuka, Tarkovskit pidanuks valdama meelerahu. Ent läks teisiti. Poeet vankus teljest välja ega suutnud stabiilselt säilitada talle olemuslikku aristokraatiat. Anna Ahmatova, Tarkovski üks suurtest eeskujudest, kellega Arseni toona suhtles, kinnitas Lidia T?ukovskajale, et Tarkovski esmaraamat ilmus liialt hilja: “Hiline kuulsus on ta rikkunud. Ta ei suuda olla enam viisakas.” Pool aastat hiljem tõdes Ahmatova taas: “Ta ei pidanud kuulsusele vastu. /---/ Hiline kuulsus on kohutav asi. Kuulsus peab tulema kahekümneaastaselt, ükskõik siis milline, hea või nurjatu, meeldiv või mitte, selles eas saab kuulsusega naljatleda, temaga võib riskida, mängelda, ent kui kuulsus tuleb kuuekümneselt ja siis ka mitte seesugune, kui oled kogu elu unistanud, siis…”
Tõepoolest, Tarkovski oli hakanud solvuma, ta pihtis haavunult Ahmatovale, et ühel hasartsel tudengite luuleõhtul ei soovinudki üliõpilased kuulata tema, Tarkovski luulet, vaid eelistasid sellele vaimustunult omaealiste algajate kohmakaid, ent kirglikult kaikuvaid värsse. Tarkovski ei tabanud, et tema elukogenud, tark, klassitsistlik, kammerlik, väärikas, kuivavõitu, intellektuaalne luule oli määratud kitsale auditooriumile. Tema ihkas aga üldrahvalikku tunnustust, iseäranis pidi teda aduma-armastama aga ärgas noorus, kuulutama teda kui guru.
Aastakümneid väldanud tunnustuse defitsiit, igasugune kontaktipuudus lugeja ning kriitikaga sulges Tarkovski kui inkubaatorisse. Ta loomingul puudub poeetiline biograafia, ta luule seisab kui muutumatu monoliit, selles pole kirkalt eristatavaid loomeperioode. Ta luulet ei mõjutanud kriitika ärritav või ärgitav ärplemine. Ta kirjutas kui vee all. Üks luuletus sadestus sahtlisse teise peale. Ikka oma suurte eeskujude, akmeistlike hõbeajameistrite vaimus, lisaks muidugi Tsvetajeva ja Pasternak, vältides visalt kirjanduslikku hüsteeriat, futurismi purustamishoogu, oberiuutide küünilist absurdi, proletaarset mõõgavihinat või tööorjuse pateetikat. Ta luulelaad formeerus kahekümnendate aastate teisel poolel, kui riigis valitses poliitiline üleminekuaeg, “nõukogude arengute kõige kahemõttelisem ja võltsim periood” (Pasternak). Ent just seesugusel segasel kihiseval foonil arendas Tarkovski oma konservatiivset laadi, milles domineeris “panteistlik orgaanika” (Juri Kublanovski), ajastu materialism segunes omapäraselt poeetilise kosmismi ja metafüüsikaga, ta fikseeris maailma olemuslikku ühtsust, kinnitades, et “ilmas kõigest kallimad on / Tähed, linnud ja rohi”. Ent nagu kirjandusteadlased märganud, olid talle kõige ülemad ikkagi kirjasõna ja luule.
On teada, et Tarkovski soontes voolas iidset temperamentset verd, seega on veidi seletamatu ta luuleline rangus ja tasakaalupüüdlus. Tarkovski isapoolne liin jooksis kuumalt ja pikalt Dagestani ajalukku, ta kumõkisoost ülikuist esivanemaid võib jälgida läbi seitsmesaja aasta. Kaspia äärde jõudnud Peeter Esimest kohtas seal kumõki vürst Tarkovski, sellest sündmusest on hiljem maalitud lõuend “?amhal Tarkovski kohtub Peeter Esimesega”. Kõiki, kes kiindunud Arseni poja Andrei Tarkovski filmidesse, peaks huvitama see iidne vereühendus mägilastega. Arseni isa, kõrgete vaimuomadustega mees, oli haaratud narodniklusest ja istus selle eest kinni. Luuletaja vend vaimustus bol?evismist, tormas poisikesena kodusõtta ja sai oma üheteistkümnendas lahingus 15aastasena hukka.
Arseni aga luuletas tasa, vahetas naisi ja ootas oma tähetundi, mis lõpuks saabudes ta tasakaalust viis. Moraal: ärge jätke kuulsakssaamist hiljapeale!

VAAPO VAHER