Uurime veel

Üha rohkem on tõendeid, et see, mida me ümberringi näeme, pole tegelikult üldsegi see. Tõelus on salalik, varjab end meie eest. Et ümbritsevast sotti saada, tuleb seda üha terasemalt uurida. Ja harimata lihtinimesel pole siin midagi teha, asi on jõukohane poliitikutele ja riigiametnikele, mõnikord õnnestub teadlastel elunäivuselt saladuseloori kergitada. Võtame kasvõi reha küsimuse. Kui tavaline inimene astub tollele riistapuule otsa, siis teadagi mis labasuse ta spontaanselt välja ütleb. Teadusliku mõtteviisiga inimesed sellele liimile ei lähe. Astudes rehale, moodustab teadusliku hoiakuga poliitik või riigiametnik komisjoni, mis uurib juhtunut rangelt ja erapooletult. Täna on meil võimalik reha küsimuses ka Portugali kiviselt mägismaalt pärit euroekspert palgata.
Just teadus suutis hiljuti välja uurida, et venelased loevad põhiliselt vene keeles ja eestlased eesti keeles, ja äsja, et naised tahavad tarku ja rahakaid mehi, aga mehed pigem juba välimist kui sisemist ilu. Seega tuleb vaid tervitada, et õiguskantsler on asunud välja uurima, kas Eesti kodanikule on tagatud kõik põhiseadusest tulenevad õigused, mis “filosoofilises plaanis on tagasiviidavad inimväärsele elule.” Esialgu on asi udune: “Õiguslik küsimus tekib alles siis, kui me leiame, et täidetud pole inimväärse elu miinimum. Seda ma praegu lõplikult öelda ei saa, sest pole selleks vastavaid uuringuid teinud. Meie kantselei tegeleb sellega (...)”.
Plaani kohaselt peavad filosoofid ütlema, “mida õieti tähendab inimväärne elu”, ja sotsiaalteadlased, “kas inimväärikuse kindlustamiseks piisab füüsilise eksistentsi tagamisest” ning “kas füüsilise eksistentsi tagamiseks omakorda piisab viiesajast kroonist kuus” (EPL 24. IX 2003). Mõneti järsus küsimises on ka ohte. Senine kontseptsioon on ju juba omaseks saanud: laisad, lollid ja põdurad alamad kuuluvad ajaloo prügikasti. Inimesed on asjaga harjunud, vastav moraal ja harjumused välja kujunenud, valehäbi kadunud. Olukorra dramatiseerimine võib ebaterveid kirgi õhutada. Seda enam, et ees seisev töö on keeruline, filosoofilisi ja sotsioloogilisi pähkleid sisaldav.
Missugused on tõe paljastamise võimalused? Autoriteetseim oleks kompleksne lähenemine. Küsides, kas inimeste põhiõigusi täidetakse, tuleks küsida, kes täidab. Kui minna kergema vastupanu teed ja oletada, et täitja on riik ning selle institutsioonid, siis tuleks välja selgitada kõik täitmise mehhanismid, kriteeriumid ja vastutusalad, aga ühtlasi ka täitmise kontrollimise mehhanismid ja karistused mittetäitmise eest. Karta on, et institutsioonide, pädevuste, mehhanismide ja vastutusalade segadikus lähevad kaotsi nii põhiõiguste probleem ise kui ka vastutus ja vastutajad. Nii nagu juhtubki tavaliselt suures masinavärgis väikeste õigustega ja võib nüüd juhtuda ka asja komplekssel uurimisel. Meetod on siiski viljakas, sest annab võimaluse rääkida palju ja kaua.
Meetod number kaks on lihtsam: tuleks üle lugeda ja ära sorteerida kaebavad kodanikud ja kaebused ning suhestada saadud arvud vastavalt rahulolevate kodanike arvuga ja mittekaebamise aktidega. Enamik kodanikest on arukad ega käi riigile riigi peale kaebamas. Seega võib loota, et rahulolu on ülekaalus. Kui mõni siiski käib, ei tõesta seegi põhiõiguste rikkumist, võib olla tegu ju lihtsalt väga pretensioonika ja harimatu tüübiga, kes ei ole kursis inimväärikuse filosoofiliste aspektidega. Loendamise meetod nõuabki tundlikku filosoofilist mõtestamist. Üks võimalus asja selgitada on ka loobuda abstraktsest humanismist ja filosoofiast ning haarata härjal sarvist. Inimestelt, kes väidavad, et neil jääb puudu väärikusest ja õigustest, tuleks küsida, miks, ja panna nad lihtsalt ebaväärika elustiili eest vastutama.
Puhtteoreetiliselt oleks põhiõigusliku olukorra küsimuses võimalik ka üks väga vanamoodne meetod, mis ühendaks elu ja uurimise ja oleks nagu autojuhtimine: et täidad kogu aeg reegleid ja jälgid ka ümbritsevat olukorda. See käiks nii, et kõik parteid, valitsused ja institutsioonid järgiksid järjekindlalt kõiki põhiseaduse pügalaid, allutades sellele igapäevase tegevuse ja alamad seadusepügalad. Pika aja jooksul vahetaksid ja korrastaksid vastutavad inimesed ja institutsioonid n.-ö. rohujuure tasandilt pärit informatsiooni ja tutvuksid eluga: külastaksid kauplusi, sõidaksid ühistranspordis, loeksid statistikat ja kasvõi ajalehti. Nii saaks üsna hõlpsasti teada, palju inimesi sureb haiglajärjekorras ja palju kangi all, palju lapsi ennast ära tapab ja palju inimesi “elab” elamispinnal, kus puuduvad vesi, küte ja elekter, ning veel väga palju huvitavat teavet, mida võiks filosoofide abita, üksnes terve mõistuse toel seostada nii väärikuse, kaitstuse kui ka põhiõigustega. Ja asja tasapisi parandada. Aga nagu öeldud, oleks see liiga lihtne. Asjad ei ole kunagi nii, nagu nad paistavad. Vaid uurimine selgitab tõe.

EVI ARUJÄRV