Rahvavägi või palgaarmee?
Miks me tahame tugineda pimesi poliitilisele idealismile?

Kui kerkis üles armee professionaalseks muutmise debatt, küsisin nõu ühelt kogenud kolonelilt. Mehelt, kes oma pika teenistusaja jooksul on vastutanud kogu ühe relvaliigi reservide eest ja kes on läbi teinud ajateenistuse ja kõik sõjalise haridustee astmed. Küsisin, miks nende riik ei ole analüüsinud väga põhjalikult võimalust üle minna puhtale palgaarmeele. Vastus oli lihtne: rahalisest analüüsist piisas. Küsisin siis: aga uued ohumudelid, revolutsioon “sõjateaduses”? Ta vastas: proovige minu riigi inimestele tõestada, et Karu on muutunud Jäneseks.
Hr. Mikser kutsus kõiki üles riigikaitsealasele diskussioonile (PM 2. IX 2003) ja esitas samas mitmeid huvitavaid järeldusi. Jääb segaseks, kus täpselt riigikaitse alusdokumentides ja muus riigikaitselises seadusandluses on see koht, kust oleks võimalik saada adekvaatset informatsiooni termini “rahvavägi” kohta. Huvitav oleks teada ka kriteeriume (nt. “hiiglaslik”), mille alusel antud rahvavägi eristub “kõrge professionaalsusega mobiilsest ja hästivarustatud struktuurist”? Meie avalikes allikates on välja toodud Eesti Kaitsejõudude sõjaaja suurus. Esimesena tahetakse (teatud aastaks X) olla võimelised mobiliseerima kõrge professionaalse (loe meisterliku) koolituse saanud 20 000 Eesti Vabariigi kodanikku. Antud struktuuri peetakse võimeliseks vastu pidama teatud ajahetke, millega tagatakse liitlaskohustussüsteemi ja rahvusvahelise õiguse toimimine. Igaüks võib ise välja arvutada “hiiglasliku rahvaväe” osalusprotsendi meie elanikkonnast. Praeguse 2,19 protsendi korral ei näe allakirjutanu kuskil “hiiglaslikku rahvaarmeed”. Kui lisada ka täiendusreserv, s. t. panna välja Eesti riigi viimasedki sõjalised jõuvarud (osalusprotsent 4,9), on asi “hiiglaslikust rahvaarmeest” suhteliselt kaugel.
Riigikaitseline diskussioon tundubki toimuvat sageli arvamuste, mitte teadmiste baasil. Eestis käivitunud armeedebatis domineerivad allikakriitikale mitte kuidagi alluvad, emotsioonidest kubisevad sõnavõtud. Mida annab näiteks meile informatsioon, et seoses uute ohumudelitega toimuvad Taani kuninglikus armees tohutud ümberkorraldused (PM 8. IX 2003). On väga huvitav tendents, mille järgi Taani oletatavast armeereformist kõnelevale nupukesele lisatakse siseriiklikku ümberkorraldust käsitlev. Semiootiline protsess on lihtne. Oma (kinnitamata) kavatsused samastatakse taanlaste (kinnitamata) armeereformiga. Andes niimoodi mõista, et kuna me teeme nii nagu taanlased ja nemad nagu kõik Põhjamaad teevad loomulikult alati õigesti, oleme ka meie õigel teel.
Räägime siis armeereformist Taanis. Kõigepealt faktid. Esiteks. 2004. aasta aprillis toimus Kopenhaagenis konverents ajateenistuse teemadel. Taani peastaabi personaliosakonna ülema esimene asetäitja kindralmajor J. E. Frandseni ettekande teemaks oli ajateenistuse roll ühiskonnas ja reservistide kasutamine rahvusvahelistes missioonides. Ettekande põhitees oli: “Taani mudel. Professionaalne kaitse, mis baseerub ajateenistusel”. Frandseni järgi sai aastal 2002 väljaõppe ligi 6200 inimest. Neist tuhat värvati kiirreageerimisreservi, kus seitsmenädalase lisaväljaõppe järel olid endised ajateenijad, nüüdsed reservväelased, valmis välismissioonideks. Teiseks. Taani parlamendis 1999. aastal heaks kiidetud valitsusparteide kaitsekokkulepe aastaiks 2000 – 2004 räägib ajateenistusest järgnevat: 5000 meest läbib ajateenistuse aastal 2000, 5500 meest aastal 2001, 5700 meest aastal 2002, 6700 meest aastal 2003 ja 6700 meest aastal 2004. Kolmandaks. Taani rahandusministeeriumi veebileheküljel oleva 2003 aasta riigieelarve ülevaate kohaselt oli Taani kaitse-eelarve umbes sama mis külma sõja lõppedes. Eespool mainitud taanlaste parlamentaarne kokkulepe armee arenguks ei näinud rahandusministeeriumi andmetel ette trendi, mille järgi võimalikud finantskulutused rahvusvaheliste kohustuste täitmisel järsult kasvavad.
Neljandaks. Pärast kaheaastast tööd (sic!) on Taani peastaap koostanud sisemise strateegilise dokumendi, mis on uue 2005. – 2009. aasta parlamentaarse kaitsekokkuleppe eeltöö osa. Oluline on meeles pidada, et see dokument ei ole avalik ja see ei ole Taani valitsusparteide kinnitatud parlamentaarne kokkulepe. Ja kinnitamata salajasest dokumendist avalikkusele teada inforaasud ongi aluseks Taani armeereformi käsitlevatele uudistele. Viiendaks. Taanlaste osalust välismissioonides raskendas 2000. aasta andmetel ajateenijate puudus, mis ei võimaldanud probleemideta komplekteerida rahvusvahelisi üksusi. 2002. aastal kurtis armee selle üle, et peaaegu pool taani meeskodanikest ei ole võimeline armeeteenistuseks: “Nad on kas liiga lollid, liiga paksud, liiga nõrgad või neil on haige selg. Paljudel on käed nagu spagetid, kuna nad on üles kasvanud Big Macide ja kokakoola peal” (The Copenhagen Post 7. X 2002). Taani armee asus värbama rohkem immigrante ja parlamendis oli paar aastat varem isegi arutusel kava sisse seada ajateenistus Fääri saartel ja Gröönimaal.
Kuuendaks. Siseriiklikult on meedia huvi armee vastu alati kõrgem siis, kui armee tegevus ületab uudiskünnise. Taanis oli põletav teema Taani rahuvalvaja surm oma käsirelvade tulest Iraagis. Sellega seonduvalt tuletas meedia kohe meelde kolme taanlasest demineerija surma Afganistanis. Käesoleva aasta mais lekkis ajakirjandusse Taani kaitsejõudude sisene raport naiste seksuaalsest ahistamisest riigikaitse õppeasutuses. Pisut vürtsi lisas viimastel nädalatel kindlasti ka “Balti mõõde”, kui avastati, et taanlase juhitud sõjalises õppeasutuses on tööl inimesed, kes on eelmisest töökohast skandaalidega lahkunud. Niisiis on armee temaatika Taanis kuum teema.
Faktid ütlevad, et külma sõja järgne reservkomponendi ja finantsressursside ümbersuunamine tõi Taanis kaasa teatud kärpeid. 1999. aasta parlamendikokkulepe on tõenäoliselt suuresti ellu viidud. Võimalik, et see tõi seoses kasvavate rahvusvaheliste kohustustega kaasa ka kaitsekulutuste tõusu külma sõja aegsele tasemele. Viimased sündmused (Iraak, Afganistan, seksuaalne ahistamine) nõudsid mingeid ühiskonda rahustavaid signaale. Tuginedes eelnevale, on loogiline, et need ka anti. Kas on tõenäoline, et ajakirjandusse lekitati sihilikult informatsioon, et armee käib ajaga kaasas, palgates rohkem “koristajaid ja kartulikoorijaid”? Võimalik. Kuid Postimehes tsiteeritud Vaba Euroopa uudis tugineb samuti sekundaarsetele faktidele ehk sellele infole, mis oli avalikkusele teadlikult või tahtmatult ette söödetud. Kuni ei ole kättesaadav uus Taani parlamendi poolt kinnitatud kaitsepoliitiline kokkulepe, mis käsitleb täpseid kavatsusi, on allikakriitiliselt lubamatu taanlaste reformi ja meie väikese riigi tegemisi kõrvutada. Sest mõlemal juhul ei eristata kavatsusi selgest plaanist. Seega ei saa Taanis toimuvat kuidagi võrrelda müstiliste kavadega vähendada Kaitsejõududes reservkomponendi ettevalmistamist. Taani ajateenistuses osalejate arv on tõusnud 1999. aasta kokkuleppe järgi. Seda trendi kinnitab kindralmajor Frendsen (aastal 2002 6200 isikut). Võttes arvesse, et rahvusvahelised kohustused pigem kasvavad kui vähenevad, tuleb isegi Jane Defence Weekly informatsioonis ajateenistuse vähendamise kohta Taanis esialgu kahelda (JDF, 10. X 2003). Mismoodi Taani oma kohust tulevikus täidab?
Vähendamistrendid Euroopa armeedes on külma sõja järelkaja. Meie Ida-Euroopa tulevased liitlased olid püssi alla planeerinud ligi 250 000 kuni 500 000 inimest riigi kohta ja muretsenud niivõrd-kuivõrd ka vastava varustuse. On selge, et sellises mastaabis armeede ülalpidamine oli uues geopoliitilises olukorras mõttetu ja sellega on kaasnenud armeede kärpimine. Balti olukord on pisut teine. Iseseisvuse taastamisest peale on Baltimaad teinud tohutuid jõupingutusi (vähemalt näiliselt) mingisugusegi kaitsevõime näitamiseks. Tunnistagem ausalt, reservkomponendi loomine on Eestis alles viimase viie-kuue aasta sihikindel tegevus. Meil ei ole kunagi olnud isegi reservkomponenti, mida vähendada. Eesti puhul toodeti kuni 2000. aastani üksusi, mis ei ole võimelised ilma täiendava väljaõppeta näiteks pataljonina efektiivselt tegutsema.
Väide, et “tänapäevases maailmas annavad kohmakad territoriaalkaitset viljelevad armeed üha rohkem teed kõrge valmisolekuastmega, hästirelvastatud ja kiiresti ümberpaigutatavatele üksustele” on küsitav. Tuleks eristada poliitilised ja sõjanduslikud allikad ja välja tuua ka juhtumite geopoliitilised kaalutlused. Tuginedes mitmetele sõjandusajakirjadele, sõjandusteoreetikutele ja erinevate riikide riigikaitselistele alusdokumentidele, olen veendunud mõlema “hüpoteetilise” armeetüübi tasakaalus. Kõrge tehnoloogia astmega ja kiiresti ümber paigutatav üksus “lööb vaenlasele sisse” ja tuuakse kiirelt välja uue ülesande jaoks. Tavaline jalaväelane on see, kes tipa-tapa pärast tagajärgi likvideerib. Meie poisid Iraagis on hinnatud just seetõttu, et nad on tavalised jalaväelased.
On selge, et Eesti kaitsmiseks relvastatud agressiooni vastu tuleb valmis olla. Võib isegi nõustuda, et sellise ohu realiseerumine on üsna ebatõenäoline lähema kümne aasta jooksul. Kuid keegi ei suuda ette ennustada maailmas toimuvat 100% tõenäosusega. N. Liidu kokkuvariseminegi oli suur üllatus ühele väga kompetentsele teadusharule – sovetoloogiale. Kui me väidame, et otsese agressiooni oht meile puudub, kas see tähendab automaatselt ümberkorraldusi riigikaitse valdkonnas? Järsku tekib agressiooni oht viieteistkümne aasta pärast. Kui arvestame, et armee ülesehitamine ei ole viie-kümne aastaga rahuaja tingimustes praktiliselt võimalik (Reichswehr loodi I maailmasõja veteranide baasil), tekib küsimus – mis seejärel? Külm reaalpoliitika ütleb, et sõjalised konfliktid ei ole maailmast kuhugi kadunud. Suurriigid kipuvad sõjalisi konflikte enda huvides lihtsalt ümber nimetama. Kõik oleneb positsioonist, kust vaadata. Meie oleme praegu õnneks jõuvälja “õiges” otsas. Näiteks meie idanaabri enda analüütikud märgivad, et pärast NATO Kosovo kampaaniat tugevnes idas arusaam sõjast kui rahvusvahelise poliitika ühest legaalsest tegevusmeetodist. Miks me tahame tugineda pimesilmi poliitilisele idealismile? Tugineda ainult NATO artikkel viiele, mida reaalses olukorras, nähtava vastase vastu ei ole testitud, on pehmelt öeldes poliitiliselt lühinägelik. Mida me teeme olukorras, kus kaks NATO alliansi riiki on omavahel sõjas? Kreeka rahvuslik sõjaline strateegia sõnastab üheselt: eesmärk on seista Türgi ohu vastu. Keda abistame võimalikus konfliktis artikkel viie põhjal – Kreekat või Türgit? Isegi kui Karu on poolpime ja tokerdanud karvaga, võib tema käpalöök olla väiksemale metsaelajale ohtlik…

TOOMAS VÄLI,
leitnant
Artikkel edastab autori isiklikke seisukohti.