Lolluse võidust

Mulle küll vahel tundub, et meid ähvardab harimatus ja vaimne kriis – paradoksaalselt just nüüd, kus me justnagu üks mees oleksime astumas traditsiooniliselt vaimsesse maailmaossa. Et me siseneme ametlikult Euroopasse, kuid teeme seda paraku kui barbarid. Kui sküüdid, hunnid... asiaadid... Oh jumal, stopp....
Igasugu sõnu võiks ju öelda, kuid nad kõik oleks valed. Ajalooliselt, hoiakuliselt, poliitkorrektsuselt ja nii edasi. Parem oleks siis öelda: siseneme Euroopasse kui ebaeurooplased...? Analfabeedid?
Meid ähvardab oht rumalaks jääda. Kui me juba polegi seda.
Tõsi, minusugune egoist võiks ju vabalt ka vastupidist arvata. Elust leiab ta hädakorral ikka mingi näite, mis tõestab meie rahva haritust. Kasvõi omaenda elust leiab ta selle näite. Aasta tagasi kuskil Räpinas – või oli see Antsla? – jalutasin keskpäeval sealsel peatänaval, ahnelt silmitsedes fassaade, julgelt mõistatades nende taga peituvaid interjööre, samas heietades oma salamõtteid. Nagu ikka sügisel. Oli pühapäev.
Ühel tänavanurgal – oli see vist Käo ja Konna ristmik? – aelesid pubekad. Nii kaheteistaastased. Tosina ümber. Mis nad ikka tegid. Tavalist. Noorukid ahistasid tüdrukuid, kes valjusti karjusid appi. Nalja ja naeru oli palju. Keegi jõi õlut, teine siidrit, kolmas kalja. Ühesõnaga agulimiljöö, proletaarne päritolu... Neil polnud puhkepäeval midagi teha. Ent mind nähes hakkasid nad karjuma mu nime ja nõudma: Mati, Mati! kus sa lähed? tule siia! ole meiega!
Kust nad mind teadsid? Pole ma ammu olnud telekas ega esikaantel, lavastajaid üldse ju ei teatagi. Ja ma ei olnud uhke. Ausalt ei olnud. Ma hakkasin kartma. Pistsin jooksu ja peitusin tänavajõnksu ja sellel kasvava puu taha. Alles viie minuti pärast julgesin pea välja pista. Pubekad olid leidnud endale uue tegevuse ja ma sain poolküürakil hiilida majja, kuhu mul oli vaja minna. Oleks võinud tõesti uhke olla, kuid ei olnud.
Ülaltoodud näide oli ju mõeldud vaid käesoleva teksti elustamiseks. Mingi kirjutaja elus tõestisündinud lugu annab kirjutisele usutavust, lisab eluhõngu. Aga see, et agulilapsed ebarahvaliku lavastaja ära tundsid, on tegelikult absurdne. See ei näita kultuuri. Ma ütleksin veel rohkem: see näitab ehk pigem kultuuritust.
Vene ajal olime, jah, kõik paljulugenud rahvas. Thackeray, Smollet, Herzen vaata et igas kodus. Ka Vana-Hiina elu käsitlevat kolme valitsuse lugu teadis suur osa rahvast. Ega see ka päris loomulik olnud. Ja me teame, et veel iseseisvumisprotsessi alguses oli eestlase tegelik lemmikkirjanik Vilis Lacis. Klantspildi all peitus ka palju räpast. Kuid maale vaadati ja muusikat kuulati. Sirpi loeti. Ja maailmaga oldi kursis, niipalju kui sai kursis olla. Ameerika Häält ja Vaba Euroopat kuulati ikka. Venekeelset BBC-dki!
Nüüd on mul tunne, et vaatamata uutele õpikutele, uutele õpetajatele ja uutele euroremonditud koolidele hakkab haridus ja kultuur kaduma. On oht, et me ei märkagi, kuidas see tegelikult toimub. Üks päev on kõik läinud – ja ongi kõik. Jääb vaid pubekate möla Käo ja Konna ristmikul.
Põlvkond, kes sirgus suureks, täiskasvanustus segastel pöördeaastatel, kes siis abiellus ja sai lapsi ütleme siis 1987 kuni 1995 – ega neil polnud aega oma lapsi kasvatada või harida! Nii palju oli vaja rabada, kannatada ja kõhelda! Ja kui nad oma lapsi ei kasvatanud ega harinud, vaid lasksid neid Käo ja Konna ristmikul möliseda, ise surmväsinuna tugitoolidest poole silmaga telekat vahtides ja õlut limpsides – siis on loomulik, et ka praegustest pubekatest ei tule midagi.
Noh, on ehk loomulik, et kunst on väljamõeldis, kunstlik nähtus, mis peabki oma koha loovutama millelegi muule, näiteks jalgpallile; ehk ongi loomulik, et vaimutu möla asendab sonetid; ehk ongi loomulik, et vaimsus kaob maakera pinnalt üleüldse. Noh, kaob siis kaob, ega siin pole mõtet mingi lolli rauga stiilis tänitada. Mes lännu, see lännu.
Kuid esialgu tuleb kaosele veel vastu seista, leian ma vindunud camus’lasena. Kool on muidugi rindejoon! Ja teatergi peaks püüdma veel võidelda – püüdma mitte uppuda soppa, vaid tahta välja ujuda kaunitele rannikutele, kus kõik on ehk teisiti.

MATI UNT