Nõnda kui oli alguses, olgu ka nüüd

“Akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis” jõudis pärast avamist aegade algusse ehk 28. IX toimunud kontserdi sisustasid Vox Clamantis ja Aare-Paul Lattik (positiivorel).

Gregooriuse laul ning Girolamo Frescobaldi (1583 – 1643), mis ühendatud ühise nimetajaga ofertooriumi tekstist: Stetit Angelus – Ingel seisis... Nad seisid küll Peetri barokklossi luksuslikus saalis ja ülistasid, kiitsid ja õnnistasid oma lauluga Issandat ja peaingleid ning küsisid ka halastust. Seda tehti kõik koos ning üksi, kahekesi ning kord lausa kolmehäälseltki. Keskseks sõnumiks kõigi nende ülistuste taustal pikem lugu Lectio de libri Daniel, kus Taanielil kästakse raamat sulgeda pitseriga lõpuajaks (Vana Testament, Tn. 12) ning ta jääb ootama oma liisuosa. Lugu lõpeb nagu lõppema peab – Gloria Patri et Filio, et Spiritui Sancto. Kontserdiks ongi vist pisut kohatu kuuldut nimetada.
Kuid tulgem tänapäeva ja hinnakem kõrgelt esitatu meisterlikkust ja kogu kompositsiooni lõpetatust. Head puhke- ja järelemõtlemisaega ning vahelduseks instrumentaalselt arenenumat helikeelt siiski samast ajastust pakkus lossi hästi sobiv toaorel Aare-Paul Lattiku Frescobaldi esitusega. A.-P. Lattiku interpretatsiooni arutlev maneer on kuuldud tekstide tõsisisukusele tõhus täiendus. Kui gregooriuse laul on toodud kontserdisaali, siis ei ole vist patt seda ka hinnata kui interpretatsiooni – seda enam, et üks lauljatest ometi naiseks osutus. Ta oli Kadri Hunt, kes üllatas mind oma mehiselt kandva ning selge diktsiooniga duos, ma ei tea, kas tohib nii öelda, lausa lüürilise Mikk Üleojaga. Samuti ei oska arvustada, kuid pigem aiman suurepärast kogemuslikku, piirides enesevalitsemist ja artistlikku rollis püsimist kogu kompositsiooni vältel ning mõistvat heatahtlikkust, kui lõpuks ikkagi ka aplaus on lubatud.
Kui võtta arutleda, mis siis on see kaevumine ja süvenemine gregooriuse laulu? Kas see on muuseumieksponaat, dokument, kammermuusika või kontsertmuusika? Arvan, et ei peagi nähtust liiast liigitama või kuhugi paigutama: gregooriuse laul on gregooriuse laul. Oluline on, et asjale on pühendutud professionaalselt ja meie muusikakultuur on sedavõrd siis rikkam. Meie ainuke, aga hästi kõrgelt haritud gregooriuse laulu asjatundja Jaan-Eik Tulve on õige mees selgitusi lisama ning eks ta ole seda ka teinud võimaluste piires kodus ja võõrsilgi, st. pea kogu Euroopas. Vox Clamantisega on jõutud isegi Aafrika mandrile. Soovitan küll kasvõi kordki kuulata elavat gregooriuse laulu – see tekitab huvi ja huvitavaid mõtteid. Olgu ka nüüd nõnda, nagu oli alguses, alati ja igavesti.

TOOMAS VELMET