Kinemaatiline eksperiment

Cinematic Orchestra (Suurbritannia) 24. IX Tartu kontserdimajas.

Nagu vist üldiselt teatakse, kujutas see Cinematic Orchestra kontsert endast muusikalist tausta Dziga Vertovi 1929. aastal valminud tummfilmile “Man with the movie camera” (“Inimene kaameraga”) ning ühtlasi nende samanimelise plaadi esitlust. Filmimuusika oli see tõesti – kõigi bändi liikmete ees olid väikesed monitorid, mille abil nad oma esinemist filmiga sünkroonis hoida püüdsid, mis neil ka muljet avaldava täpsusega õnnestus. Harjumatu oli vaadata, kuidas helikeel otse soundtrack’ilikult Vertovi kaadrite muutumise ja montaa¯iga kaasas käis. Tõesti ebatavaline, et keegi live’is lisaks helilisele veel sellise visuaalse sünkroniseerimisega viitsib tegelda. Hiljem, pärast Vertovi filmi lõppu (see kestis veidi üle tunni), järgnes n.-ö. vabakava, kus ansambel enam-vähem suvaliste ekraanil jooksvate piltide taustaks musitseeris. Või õieti oli see selleks hetkeks küll juba pigem vastupidi – kaadrid olid muusika taustaks, samas kui Vertovi film alguses muusika kindlalt tagaplaanile surus (hiljem, tõsi küll, suurem huvi selle vastu vaibus, esiplaanile tõusis muusika ja sai silma isegi korraks kinni lasta).
 
Stiililised toetuspunktid
Cinematic Orchestra asetamine rubriiki “jazz” on üldiselt põhjendatud. Kuigi ettekandest küll igasugust kraami läbi jooksis (ambient, dnb ehk drum’n’bass, kerge muusika jne.), oli siduv roll ikkagi eelkõige jazzil ja kohati läks asi suisa jämmimiseks (mis, tõele au andes, oli vist ka kogu ettekande nõrgim punkt). On ju ka legendaarne see, kui paljude muusikastiilidega jazz piirneb ja nendega, vähemalt eesti kontekstis (kus iga vähegi off the wall asi peaaegu automaatselt jazziks tembeldakse), sageli ka segi läheb. Legendaarsed on muidugi ka jazzi elujõulised hübriidid paljude ¯anritega – neid on tõesti nii palju, et elujõuetuid pole siinkohal mõtet mainidagi. Antud ettekande peamised stiililised toetuspunktid jazzi kõrval olid juba eelmainitud dnb, kerge muusika, ambient, aga ka eksperimentaalne ja elektrooniline muusika (üks ansambli liige mängiski elektroonika ja plaadimasinatega). Samas on see kõik küllaltki tuntud, väheüllatav kraam – tõsi, kuulajad said elavat kinnitust nt. sellele, kust dnb stiilina üleüldse pärit on – ja “ajalootundi” kõrvale jättes seal iseenesest ju midagi nii väga kuulamisväärset polnudki (?). Selle, üldjoontes väga psühhedeelse ettekande jooksul oli üksikuid kohti, mis mulle eraldi mällu sööbisid ja hästi tööle hakkasid, kuid seda ka ilmselt rohkem isiklike seoste kui mingi müstilise “taseme” tõttu. Üks sellistest oli näiteks ambient-dnb, mis mind nende esituses üks hetk meeldivalt üllatas (ootuspärasem oleks olnud ju jazz-dnb). Selliseid ebamääraseid kummalisuse piiril kõikuvaid muljeid oli veelgi, kuid neid kõrvale jättes oli see lihtsalt üks psühhedeelne fusion. Sõnasse “psühhedeelne” haaratakse muidugi nii palju tähendusi, et kunagi ei tea, millisega neist sa just märki tabad.
Kontserdi teises pooles, pärast Vertovi filmi lõppu ekraanile projitseeritud videokava teenis ka ilmselt mingeid psühhedeelseid taotlusi, mida sel aga siiski vist täita ei õnnestunud, kuna “klipid” olid liialt repetiivsed ja lühikesed, et oleksid vaataja tähelepanu suutnud köita. (See oli nagu mingi suvaline diskoteekides seinale näidatav luupiv videojura – keegi on kõvasti vaeva näinud, et teha midagi, mida 96% tõenäosusega keegi niikuinii näha ei taha – ja kõik ainult seepärast, et “nii on kombeks meil”, st. diskot ilma luupiva videojurata ju keegi ette kujutada ei suuda.) Umbes sama kehtis ka selle filmijärgse videokava kohta. See mõjus muidugi veel eriti pentsikuna, sest ansamblit ilma luupiva videojurata endale ju vist ikka veel ette kujutada suudetakse. Samas tõstis videojura muidugi kõvasti Vertovi filmi väärtust, kuna viimane ei koosnenud viiesekundilisest lõigust, mida viis minutit ripiidi peal näidatakse. Aga ma kaldun teemast kõrvale.
Selge on see, et piinliku täpsusega kaadrite vaheldumist järgiv filmimuusika spetsiifika erineb tavalise kontserdi omast, nii et selle mõõdupuuga lähenedes võib võssapanek olla üsna suur. Tal ongi ju ilmselgelt, juba oma päritolu ja funktsiooni tõttu – enne oli film ja sellele tehti saatemuusika – sekundaarne, tausta loov roll (mis antud etenduses, kui tervet bändi seda elusast peast laval mängimas näha sai, tähendusrõhkude mõttes muidugi veel omakorda ümber pöörati). Nii et omamoodi eksperiment seegi, aga ma ikkagi ei oska öelda, kui õnnestunud just. Seda ei oska ma muide öelda ka Vertovi filmi kohta, mis on minu seisukohale vaatamata ajahamba puremisele muidugi hästi vastu pidanud (nii et mida iganes ma siin ka väidaks, ei saa see selle tõsiasja kõrval vist kuigi kaalukana tunduda. Samas, olgem ausad, töötab “Inimene kaameraga” tänapäeval ikkagi rohkem dokumentaali, kurioosumi või “kinoajaloo” kui normaalse filmina, st. seda hinnatakse mitte kunstilistest, vaid hoopis teistest kriteeriumidest lähtuvalt).
 
Vaheldusrikkam vabakava
Filmimuusikale järgnev vabakava oli vaheldusrikkam ses mõttes, et seal tegeldi rohkem eri stiilide/instrumentide eksponeerimisega. Trummari esitatud soolo oli kindlasti üks mõjuvamaid, mida löökpilli vallas Eestis nähtud on. Mulle oli väga huvitav tenorsaksofoni ja elektroonika/plaadimasinatega esitatud pikem avangardne vahepala, mis ülejäänud kontserdiga võrreldes mõtted ja muljed korraks hoopis muudele radadele viis. Vabakava sisaldas, jah, kohati muusikaliselt tõeliselt teretulnud vaheldust, samas kui “Inimene kaameraga” ajal olid vahelduse tekitamise eest hoolitsenud (vaheldumisi) muusika ja film.
Vertovi film, mida kohe selle algustiitrites “eksperimendiks” ja uueks (teatrist, kirjandusest jne.) sõltumatuks filmikeeleks tituleeritakse, on tänapäeva vaatajale eelkõige ilmselt dokumentaalne sissevaade toonasesse (1920. aastate) Venemaa suurlinna. Ühest küljest on Vertov oma kaamerasse püüdnud lihtsalt “suvalisi” inimesi, suvalist (st. ikka 1920. aastate) aega ja ruumi, teisalt on see tal aga komponeeritud ja monteeritud kunstiliseks tervikuks, kust ei puudu ka võrdlemisi omapärased (ja tollal kahtlemata uudsena mõjuvad) eksperimendid nii pildilisel, tehnilisel kui ka tähendustasandil. Just see viimane pool, st. kõik, millest mingit kunstilist taotlust kumab (ja seda on “Inimeses kaameraga” väga palju), on antud juhul see, millest filmimuusika kinni võiks hakata, et täiendavat helilis-emotsionaalset markerit külge kleepides neid kunstilisi efekte/taotlusi veelgi süvendada. Sel põhimõttel etendus üldjoontes töötaski. Tegelikult olid nii muusika kui ka film tagaplaanil, esiplaanil oli taotluslik eksperiment, mida rõhutas muidugi juba ka valitud, lausa manifestatiivselt eksperimentaalne film. “Noh ja miks mitte teha ka midagi sellist,” nagu keegi kunagi millegi kohta ilmselt juba öelnud on.

ERKKI LUUK