Muusika ja poeesia Tartu sügises

Tartu VIII rahvusvahelise vanamuusika festivalil 25. – 27. IX otsiti seekord juuri veel nii hästi kui ka vaid aimatavalt säilinud kultuurides. Kolmel päeval kõlas muusika, mida õitsenguajalgi oli võimalus kuulata vaid küllalt kitsas ringis. Peaesinejad sel festivalil olid Kakoli Sengupta (India/Prantsusmaa), Troubadours Art Ensemble (Prantsusmaa) ja John Thompson (USA).

 
Hiina kultuuri esindas guqini (tsitritaoline keelpill toim.) mängiv John Thompson. Guqini mängimise kultuur levis õpetajalt õpilasele, sellele konfutsiaanliku ja taoistliku filosoofiaga põimunud muusikale polnud juurdepääsu valitsejatel. Guqini-mängijad põgenesid mägedesse, kaotasid pilli või jõid liialt palju hüva märjukest, et ei peaks introvertset kultuuri presenteerima avalikkuse ees. Kui lugeda tekste, millest kõneleb guqini repertuaar, ei ole selles ka midagi imestamisväärset. Tekstid kõnelevad üllastest, iseendale ja lähedastele truuks jäävatest inimestest, kes ei murdu isegi siis, kui nad reedetakse. Enamasti lõpevad need lood enesetapuga. Kontserdil kõlas John Thompsoni poolt rekonstrueeritud muusika XV ja XVI sajandi guqini käsikirjade alusel.
Siin oli ka abstraktsemaid, hääbumist kajastavaid näiteid. Üheks selliseks oli “Song Yu leinab sügist”, kus meloodia lõpetab keele katkemist jäljendav heli. Guqini-tehnika saladus peitub väidetavalt selles, et harjutama peaks looduses, näiteks kuu paistel mäel. Samas on selge, et Thompson on siiski ratsionaalselt tegutsev muusik – guqini mänguni jõudis ta raamatu abil. Lisaks iidsete meloodiate rekonstrueerimisele on ta mõõtnud pilli kõlakvaliteete ja täpselt välja selgitanud, miks peaks eelistama metallkeeltele originaalsiidkeeli – viimastel on laiem ja kestvam ülemhelispekter. Guqin on tõepoolest väga peene kõlaga keelpill, mille resoneerimisel mängib olulist rolli ka puulaud, millele pill mängimisel tavaliselt asetatakse. Mängutehnikat mõjutab ruumi temperatuur, sest mängija näpud ei tohi olla higised, vastasel juhul ei õnnestu eriline libistav tehnika. Thompsoni sõnul ei saa seda pilli mängides alahinnata isegi puupõranda mõju. Tartu festivalil oli võimalus kuulata guqini kontserdil võimendatult ja kontserdieelses vestlus-loengus ilma võimenduseta. Kindlasti tuli pilli omapära ilma võimenduseta mängides rohkem esile.
Guqini repertuaari meloodiatele lisandub teatud alajaotustes tekst, mida võib laulda. Muide, Thompsoni hääletämber oli guqini omaga hämmastavalt sarnane.
Kaasaegset trubaduuride kultuuri interpretatsiooni pakkus Troubadours Art Ensemble. Ansambli juht Gérard Zuchetto juhib 1978. aastast trubaduuride kunsti uurimiskeskust. Nende kontserdi interpretatsioon sõltus, nagu nad ise väitsid, vaid esteetilistest kaalutlustest, sest meil pole täpselt teada, kuidas need laulud võisid kõlada XII sajandil. Kindlasti erines prantslaste trubaduurikunsti oma elujõulisuse, tekstitäpse esituse poolest näiteks Paul Hillieri esitusmaneerist. Muide, Prantsusmaal elab praegu 13 miljonit oksidaanlast, kellest 3 miljonit veel valdab eri tasemel seda keelt. Väikekultuuride olukord on Prantsusmaal valus teema, millega on sunnitud tegelema ka sealne kultuuriministeerium. Zuchetto on oksidaani kultuuri eest seisnud nii oma trubaduuridealase elutööga, 1970. aastatel oli ta tegev ka protestilaulikuna.
Troubadours Art Ensemble’i erakordsuse tõid kontserdil kõige värvikamalt esile emotsionaalne noor lauljatar Sandra Hurtado-Rós, kes mängis lisaks veel india harmooniumi. Tema vokaaltämbri jõulisust ja avarust ning tehnilist täiuslikkust võiks võrrelda lausa Montserrat Figuerase stiiliga. Ansamblisse kuulub ka erakordne rataslüüra ja haamer-dulcimeri mängija Patrice Villaumé, kelle hoogsat mängu järgis kogu ansambel. Ansambli pillikooslus on saanud inspiratsiooni hilisemast ajast kui muusika, mida nad esitasid. Grupi kõlapildis moodustasid india harmoonium ja rataslüüra põhja, millel kellukestena helisesid harfi noodid, millele lisandus puupillide duett, mis moodustas toredaid harmooniaid ja tämbrikooslusi.
Festivali avaõhtul andis soolokontserdi laulja Kakoli Sengupta. Muusik, kes alustanud india klassikalise kultuuri õppimist viieaastaselt. Kontserdis oli ehk vähem india muusikale omast värvikat virtuoossust – loomulikult ei paku soolokontsert ansamblimängus tekkivaid võimalusi. India klassikalises kultuuris on oluline improvisatsioon ja ansamblimängus on võimalik anda üksteisele ideesid, mida teine kohe täiendab. Kakoli soolokontserdi atmosfäär oli aga väga tundlik ja meditatiivne ning ta suutis kogu pika kontserdi jooksul oma häält väga hästi valitseda. Kakoli Sengupta laulude sõnumi (india pühaku-müstiku Kabiri tekstid) tõi eestlasteni Doris Kareva, kes luges katkendeid Kabiri äsja ilmunud tõlkekogumikust.
Festivalilt, kus astus üles veel mitmeid muusikuid ja mis lõppes energilise ühismusitseerimisega festivali klubis, tahaks veel esile tuua Tartus tegutseva eesti rahvalaule töötleva ansambli Triskele südaöist kontserti Tartu roomakatoliku kirikus. Muu hulgas esitasid nad ka materjali oma uuelt plaadilt, millele on salvestatud Kolga-Jaani vaimulikud rahvalaulud.

MIRJE MÄNDLA