Kontserdipeegel


TKO kontsert – rõõm puhtast muusikast

Tallinna Kammerorkestri (TKO) eelmise reede kontserdi kavas 26. IX Rootsi-Mihkli kirikus figureeris kaks väga tuntud autorit kolme (meil) üpris tundmatu teosega. Need olid Gioacchino Rossini keelpillisonaatidega nr. 3 (C-duur) ja nr. 1 (G-duur) ning Ottorino Respighi “Antiiksete tantsude ja aariaga”, Süidiga nr. 3. 

 
Seega eeldatu hea orkester ja kuulama meelitavad autorid samuti eeldatu laheda muusikaga. Ent ka teatav omapära ei puudunud antud kava ülesehituses: 53aastase küpse, terve rea teostega (Rooma-ainelised sümfoonilised pildid, ballett “La boutique fantastique”, klaveritsüklid) XX sajandi populaarsete heliloojate suurde ritta astunud Respighi oli asetatud 12aastase geeniusest poisikese sonaatide haardesse.
Tõsi, oma antiiksetes süitides (Kolmas süit, 1932) ei tulista Respighi meid mitte suure orkestri värvipaletiga, vaid ammendab peenelt keelpillide võimalusi ja puistab kuulaja üle baroksete itaalia heliloojate imetoredate lautomeloodiate transkriptsioonidega, mis tõik pakkus muusikutele mitmes plaanis võimalusi ka süvenenud ja emotsionaalseks musitseerimiseks. Kui esimeses osas Italianas kerkisid esile kerged, väga liikuvad liblikalennulised motiivid, siis Aria di cortes tegid seda erinevad ilmekad karakterid; väga ilusad olid vioolarühma etteasted oma kompaktses kõlas. Siciliana mängiti kirgliku puhanguna ning Passacaglia suurejooneliselt (selle toonuseline esitus tõi meelde koguni Sibeliuse Andante festivo niisugusena, nagu mäletame seda Neeme Järvilt). Sõnaga – rõõm puhtast muusikast ja orkestrist!
Rossini puhul tasub teada, et oma kuus kolmeosalist keelpillisonaati kirjutas ta 1804. aastal kolme päevaga (!) n.-ö. kodumusitseerimise koosseisule: kahele viiulile, t?ellole ja kontrabassile. Sinnapaika need toona jäidki, kuni alles 1855. aastal, mil meister ammu loorberitel puhkas, partituurid talle uuesti kätte puutusid. Siis nimetas ta neid “kohutavateks sonaatideks”, ent tuld otsa ka ei pannud. Pealegi oldi neist mitmesuguseid seadeid hakatud tegema ja need elasid juba oma elu. TKO valis algversioonid, mis tähendab, et vioolarühm kuulas ettekannet pealt. Märksõnu: meloodiarikkus ja otse soolopillilik virtuoossus, millest pole ilma jäetud ühtki pillirühma. Seega on tegu ärgitava väljakutsega eeskätt võimekale koosseisule, kuulaja aga tunneb juba siin ära hilisema sädeleva buffo-mehe.
Alustati Kolmanda sonaadiga. Sonaat-allegro vormis Allegro mõjus kui ooperi avamäng, ekspositsiooni teise teema esitab siin tavakohase t?ello asemel teine viiul. Siiski vaid peateema laiendajana. Esitus oli tehniliselt küll peaaegu laitmatu, kuid täit naudingut segas viiulite forte terav toon kõrges registris – kas mitte ka sellepärast, et partituuri keskmises registris puudub retu?eeriv vioolatämber? Andante (sonaatide aeglased osad mõjuvad instrumentaalsete ooperiaariatena) oli tüsedakõlaline ega tohiks tehniliselt kaelamurdev olla, ometi esines just siin juhuslikke intonatsioonilisi vääratusi. Muusika ise on aga sedavõrd leinaline, et tundub juba autoritekstis minevat liiga “sügavale” (kaugele) tervikkontseptsioonist – kui sellise loo puhul üldse nõnda kõva mõistet pruukida. Moderato pole selle oopuse puhul mitte tüüprondo, vaid erandlikult teema variatsioonidega, kus igale rühmale jagub üks tantsuline variatsioon. Kõigil joonistusidki strihhid reljeefselt välja, tempolis-dünaamilised kontrastid olid ka hästi piiritletud.
Esimese sonaadi Moderato on taas ülimalt tehniline ning tingis ka väikseid apsusid, kuid mängiti nõtkelt, faktuur oli läbipaistev ja fraseerimine nauditav. Sama kehtib mozartliku Andante ja jälle tehnilise, vallatu, kuid veel mitte väga rossiniliku Allegro kohta. Kokkuvõtvalt võib öelda, et nende sonaatidega esitas TKO endale eeskätt ilmselt tehnilist laadi ülesandeid ja tuli ka kenasti toime, muusikaliselt pakkusid lood huvitavaid stilistilisi võimalusi ja olid publikule nagu kiisule pai.
Lisame veel, et helietenduse ees me dirigenti ei näinud, kontsertmeister oli/on aga Harry Traksmann. Ja veel on meeldiv tõdeda, et Milanost USAsse ja Jaapanisse ulatunud kontsertitega TKO võtab Tallinna Filharmoonia katuse all kuulamiskogemusi jagada väga olulisele kontingendile – koolinoortele. Üks, kuhu minnakse 23. X, on J. Westholmi gümnaasiumi aula, kaasas kaks Händeli concerto grossot op. 6, nende vahel Tüüri “Show” kammerorkestrile – nii et see kontsert tuleb omamoodi ABA-vormis.

IVALO RANDALU


 
ERSO läheb Itaalia turneele väärt pagasiga

ERSO ja Sten Lassmann (klaver) Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel Estonia kontserdisaalis (25. IX), kavas Prokofjevi Klaverikontsert nr. 2 ja Brahmsi Sümfoonia nr. 4.

Paratamatult on põhiliselt meeleolu või kiiretest tempodest tõusev hasart see, mis kontserdil olijat lainetena läbib, juhul kui teoseid noot-noodilt ei tunne. Teoste teoreetiline tundmine aitab, aga ainult teatud maani. Põhjani mõistmiseks peaks nagu ise kõike mänginud olema või vähemalt protsessis sees. Muidu jääb mõistmine emotsioneerimise tasemele, kujutluste maailma, mis pakub rahuldust looduslapsele, kuid jätab tsivilisatsioonist vaevatu enamat ihkama.
Mida parem kontsert, mida hingelähedasem muusika, seda enam küsimusi kultuurikogemuse alt kerkib. 25. IX Estonia kontserdisaalis toimunud ERSO Prokofjevi ja Brahmsi kontserdil olid need igatahes kohal.
Kuulajana saalis viibides me tegelikult ei tea, milline täpselt on see protsess, mille tulemusena kontserdil kõlab korrastatud ning õiges (mis on küll alati suhteline) tempos sümfoonia. Ei tea sedagi, mis juhtub siis, kui võetakse kübeke aeglasem või kiirem tempo, mis peaks orkestrist esile tõusma ja kas orkestri kõla on ühtlane või balansist väljas. Ühtlane võib jälle olla uniselt ühetaoline, aga ka hoopis läbipaistev ja kergesti jälgitav. Rääkimata sellest, kui püüdmatu, jäigalt materialiseerumata asi interpretatsioon ikkagi on – ja mida “kinninaelutatum”, seda elutum.
25. IX kuuldud Prokofjevi ja Brahmsi viimistletuse taga oli tunda suurt hulka õigesti suunatud tööd, mis peaaegu alati toob tulemuse ja pakub rahuldust nii kuulajaile kui mängijatele. Prokofjevi Teine klaverikontsert, mis kõlas kava esimeses pooles, on pühendatud helilooja verinoorelt enesetapu teinud sõbrale Maximilian Schmidthofile. Prokofjevliku skertsoossuse, liikumisenergia kõrval ilmuvad siin (eriti I ja IV osas) eluga mängimise ja selle kaotamisega seotud kujutlusi loovad kujundid, I osa kadentsis peaaegu märatsev, lõhkuv kurbuse väljaelamine. See kolossaalne ja äärmiselt raske kontsert, mis tundus esmaettekandel 1913. aastal kohutavalt dissoneeriv, sisaldab endiselt sekundeid, kvarte, kvinte, lausa klastreid, kuid on sellegipoolest 90 aastat hiljem lihtsalt ilus. Ilusad on ka kurbus, kriipivad kooskõlad ja inetus, mitte ainult helgus, rõõm, roosid ja kassipojad.
Sten Lassmannil on olemas selle teose mõjuvaks interpreteerimiseks põhiline: kõigepealt mõistmine, siis nõusolek klaverimängu nimel midagi ohverdada ning lõpuks piisavalt võimas tehnika. Noore interpreedi teatava küpsemisaja juba saanud Prokofjevi kontsert on praegu ühes kõige huvitavamas olekus: olemas on üleolek ja kindlus, teos on saanud settida ja edasi arenenud, on tunda arenguid, mis soodsates oludes võivad sootuks uuel moel lahti minna.
ERSO Brahmsi Neljanda sümfoonia ettekandest jäi seekord mingi taoistliku rahu ja rabelematuse mulje. Brahmsi puhul teeb kuulaja vähe ära emotsioneerimisega, sest see muusika ei rajane helimaalingutel, utreeritud psüühilistel seisunditel. On hoopis nn. puhas, absoluutne muusika, mitte värvikas, näiteks ainult pruunides toonides oma liine vedav. Kui vahel kontserdil tundub, et teos “kulgeb” oma aja lihtsalt ära, aga kuulajat haarab segadus, siis Nikolai Aleksejevil on kogu muusikaline materjal korrastatud, sobivaisse “ni??idesse” paigutatud, pidevalt jälgitav ja nii selge, kui üldse võimalik passiivselt kuulates. Paigas olid nii orkestri üldplaan kui tasakaalustatud soolod, kus innustunult ilusad olid just puhkpillide: esiflöödi, -klarneti,
-oboe ja vaskpillide omad. Nagu tao kulgemises öeldud: toimis toimimata, lõi, kuid ei väitnud, sai valmis, kuid ei peatunud.

IA REMMEL