Eksklusiivsari Kadriorus

pilt

Nii algas soome muusikute invasioon Kadriorus.  Loit jõekalda

Sarja “Pičces de Viole” esimene kontsert Kadrioru lossis (20. IX), Marku Luolajan-Mikkola (viola da gamba), Mika Suihkonen (viola da gamba), Eero Palviainen (archiliuto) ja Petteri Pitko (klavessiin) Soomest, kavas Marais’ ning Forqueray teosed.

20. IX kontserdist kirjutades ei saa puudutamata jätta kogu suurejoonelise kontserdisarja ideed. Ettevõtmist võiks tinglikult nimetada ka soome vanamuusikute invasiooniks, toimub ju põhjanaabrite teostuses üheksast igakuisest kontserdist koosnev suurejooneline prantsuse XVII ja XVIII sajandi muusika sari. Läbivaks teljeks on viola da gamba: kõlavad Marais’ ja Forqueray süidid basso continuoga, J. Ste Colombe kontserdid kahele viola da gambale, F. Couperini ja J.-P. Rameau’ kontserdid ja süidid – seega pea kogu prantsuse viola da gamba muusika paremik.
Saatepillina on klavessiini kõrval olulisel kohal archiliuto ehk theorb. Idee autor Markku Luolajan-Mikkola osaleb ise kõigil kontsertidel esisolistina, sekundeerimas kuuleb tervet Soome barokkmuusikute plejaadi: klavessiinil Aapo Häkkinen, Annamari Pölhö, Elina Mustonen, Anssi Mattila, Anna Oramo ja Petteri Pitko, viola da gambal Mika Suihkonen ja Mikko Perkola, viiulil Sirkka-Liisa Kaakinen ning archiliutol Eero Palviainen. Sellist ühele pillile või teemale keskenduvat varase muusika sarja on meil ka varem korraldatud (Cantores Vagantes plokk- ja traversflöödi, Eesti Klavessiinisõprade Tsunft, I. Tarum ja M. Riisikamp klavessiini- ja varajaste klahvpillide, Concerto Grosso Bachi ja Corelli muusikast) kuid Soome paremiku teostuses on see küll pretsedent.
Markku Luolajan-Mikkola on tunnustatud mängija, kes ühena esimestest julgetest pühendus täielikult vanamuusikale, minnes aastateks õppima Hollandisse Wieland Kuijkeni juurde. Hea õpetus pani aluse hilisemale edukale esineja- ja pedagoogikarjäärile Sibeliuse akadeemias, tema plaadistused on leidnud äramärkimist ja tunnustust. M. Luolajan-Mikkola mängu iseloomustab perfektne tehnika ja pillivaldamine, kaine ja ülevaatlik suhe esitatavasse. Ansamblis on ta suveräänne liider, justnagu kuningas troonil, kes ilma eriliste ¯estideta, üksnes pilgu ja olekuga juhib muusika kulgu.
Seevastu Mika Suihkonen on teisest puust, vastandudes oma kolleegile nii visuaalselt kui ka kõlaliselt. Soolohääle läbivale ja peenele toonile lisandus bassihääle kumisev ümbris, mis akustikas tugevasti võimendus. Ehk oleks ühtne kuivem maneer tulnud helipildile kasuks, sest nüüd kippusid bass ja harmoonia lämmatama soolot. Eero Palviainen on meil üsna mitmetes projektides (Purcell Corelli Consordiga ja Monteverdi Eesti Filharmoonia Kammerkooriga) tuntuks saanud kui emotsionaalne ja fantaasiarikas saatja, kes ka selles ansamblis täitis oma osa maitsekalt ning kenasti. Klavessiini (Petteri Pitko) puhul oleks tahtnud ehk nüansirikkamat ja paremini reageerivat mängu. Kuigi kogu kontserdil kõlanu (Marais’ Süit d-moll ja kolm pala ning Forqueray Süit d-moll) oli ühtlaselt heatasemeline, pidasid mitmed kuulajad enne vaheaega kõlanud kolme Marais’ pala (Prelude G-duur, Chaconne ja “Tombeau de Mr. Meliton”) kontserdi kõrghetkedeks.
Sarja avakontsert paneb põnevusega ootama järgmisi kohtumisi selle tundliku ja elitaarselt harva kuuldava muusikaga, mida kuulates võib end mõttes vabalt Prantsuse kuningate Louis XIV ja Louis XV õukonda mõelda. Tänu kontserdibüroo Concerto Grosso ettevõtmisele on see samas võimalus tutvuda hulga tunnustatud soome barokkmuusikutega. Julge idee ja kiiduväärne koostöö!

IMBI TARUM