Kruusamäe greatest hits

pilt

Ilmar Kruusamäe. Kevadine koolivaheaeg. 1983, õli, lõuend.

Ilmar Kruusamäe retrospektiiv “Inimene. Valik õlimaale 1978 – 2003” Tartu Kunstnike Majas kuni 5. X.

Ilmar Kruusamäe liigub Tartu linnapildis nagu üks vana Eesti rokipeer kunagi, pikkade veidi kulunud juustega teksatagis tüüp, alalõpmata punt naisisikuid ümber. Nüüd on tal ka omamoodi best of elik greatest hits, näitus, kus üleval parimad palad aastatest 1978 – 2003. Nagu nii pika staa¯iga tegijale kohane, on ta läbi käinud ja näinud nii mõndagi ning üksjagu sageli läheb tema nägemus asjast lahku ametlikust ajaloost ja legendaariumist.
Eesti ametlikus kunstiajaloos on Kruusamäel koht hüperrealismi klassikuna ja mõningates käsitlustes ka pioneerina. Näitusel kinnitab seda krestomaatiline seeria aastatest 1980–84: “Ülikooli nurk” I – III, “Aegnurk”, “Pingestamata maastik” ja “Ülikooli tänav”, kus ta on lausa maniakaalse täpsusega kujutanud mainitud tänava detaile, mis on ilmselgelt enne fotoaparaadiga üles võetud. 1981. aastast pärit “Mai” ja “Oktoober” kujutavad lääne hüperrealismi lausa klassikalist motiivi neoonkirjatahvlit, täpsemalt valgusteksti “JUUKSUR”, mida Kruusamäe on maalinud kahe erineva nurga alt.
Kruusamäe ise kraamib välja pundi mustvalgeid, iseilmutatud pilte, kus maalidel kujutatud motiivid veidi ähmaselt: “Kasutasin jah fotot. Ise pildistasin, Smenaga… Alternatiiviks olid idabloki ajakirjad. Me kasutasime maalimiseks igasugust pildimaterjali, mis kätte saime, eriti õppimise eesmärgil. Maalil “Vaikus” (1980) kasutasin BMW pilti mingist ajakirjast, need trussikud seal stangel maalisin hoopis nööril rippuva pesu järgi. Aga foto- või hüperrealimist ei teadnud ma tollal midagi. Esimest korda nägin ehtsat hüperit oma silmaga 1990. aastal Saksamaal käies. 1970ndate lõpul polnud meil mingit aimu, mis Lääne kunstis toimub. Ma ei tegelenud ka mingi teoretiseerimisega. Kasutasime fotot ainult kui abivahendit.” Võtmeks selles vallas peab Kruusamäe oma Oskar Lutsu portreed: leidis vist kirjandusmuuseumist 25aastase Oskar Lutsu ähmasevõitu foto ja tegi selle järgi 1986. aastal suure lõuendi.
Mainitud hiljem hüperrealistlikeks nimetatud pildid on maalitud Viljar Valdi pseudonüümi all: “70ndate lõpus mind ei tahetud näitustele lasta. Võtsin valenime, hakkasin tegema neid nurgamaale ja näe, kohe aktsepteeriti, polnud mingit probleemi. Ju siis ei nähtud neis mingit ideoloogilist momenti. Aga mitmetes minu maalides on märgatud asju, mille peale ma ise pole tulnudki. Maalis “Kahekesi” (1982) on kaks vana raudristi kõrvuti. Lihtsalt surnuaias pildistasin. Aga pärast vaadati, et näe ristidel on viisnurgad peal – tsaariajal lihtsalt pandi neid, ristide ees lebab tükk ajalehte Kodumaa – noh, tegelikult ma maalisin selle tüki veidi Eestimaa-kujuliseks küll.”
Viljar Valdi nime all julges Kruusamäe olla otsekoheselt modernistlik ja formalistlik. Peale täiesti neutraalse fotorealismi on ta selle nime all 1984. aastal maalinud teose “Valge maja sein”: see on raamitud valge tahvel, millesse on midagi sisse kraabitud. “Kevadine koolivaheaeg” (1983), mõningaid naise kehaosi paljastav stseen kahe noore kirglikust kuramaa¯ist pargipingil, on huvitaval kombel üks esimesi Eesti Kunstimuuseumi kogusse ostetud Kruusamäe maale.
1980ndate esimesel poolel ja hiljemgi oli Kruusamäe fotorealismi formalismist sujuvalt välja tulles ka tõsine sümbolist. Enamik töid näitusel sisaldab pisikesi sümbolismi ja isegi sürrealismi elemente. Mõjuv on seeria imikutest maailmalõpujärgses maailmas: “Loodusõnnetus” (1982), “Murelik lapsepõlv” (1983), “Taassünd” (1983). Kruusamäe on maalinud ka linaga kaetud surnu, millest taimed läbi kasvavad (“Lõikus”, 1985). Ta on modernismi dogmaatikat lihtsalt eirates mõnuga fotosid lavastanud ja teinud tulemustest literatuurseid, nii mõnigi kord sarkastilisi õlimaale. Kasvõi 1981. aasta “Järelehüüe kvaliteedile”, kus kaks kätt moodustavad vanemale põlvkonnale tuntud “peata venelast” ehk N. Liidu kvaliteedimärki ümbritseva viiskandi kontuurid. Ka algupärane foto on alles. Aga kuidas on selle maaliga, mille bee¯il taustal on valge rinnahoidja, nõuka-aegne kunstiajalooraamat ning pealkirjaks “Tühi Liivrand” (1983)? Kruusamäe mühatab: “Ah, tegin lihtsalt natüürmorti, võtsin ämma rinnahoidja ja raamatu. Pealkirja panin… Noh, Harry Liivrand käis ka kunstikabinetis, see oli lihtsalt nali, lihtsalt, Heie Treier küll arvas, et Harry annab kohe, tead, selle peale otsad, aga…”
Sümbolismist ja lavastamisest ei ole Kruusamäe üle saanud ka oma tuntuima loomevaldkonna, portreemaali juures. Seda alustas ta 70ndate lõpus küll väga slaidistlikult, näiteks “Tagasitulek” (1979): stoppkaader, kus Kruusamäe võitluskaaslane Miljard Kilk kallistab üht neidu. Aga kohe tuli ka sümbolism: maalil “Augusti lõpp” (1979) on Guido Kangur poolpalja Hiiobina kusagil liival kannatamas. Arvo Kukumägi pole kunagi osalenud situatsioonis “Teineteist nad vastastikku nuhutasid” (1979) – Kukumägi on ühelt fotolt, hobune teiselt, aga Kruusamäe tahte sunnil on nende ninad vastamisi sattunud. Rohkemate või vähemate sürrealismi/sümbolismielementidega, järjest suurenevaid maale tegi Kruusamäe nii tavainimestest kui ka Ervin Õunapuust, Zassast ehk Andres Aderist (1982, popi vaimus lisatud viidetega tema kultuskoomiksile “Alice”), Andrus Kasemaast (väga Dalķd meenutav “Vendlus”, 1982), Hando Runnelist (“Kodu-käija”, 1983), Jaan Toomingast (1985), Lembit Kurvitsast (“Lubadus”, 1988).
Peaaegu kümme aastat väldanud ajavahemiku kohta on näitusel aga suur auk. Aastaid 1988 – 97 esindab vaid väike Priidu Beieri portree “Roheline lumi”. Kruusamäe: “1987nda paiku hakati fotosse väga halvasti suhtuma, tuli peale neoekspressionism ja transavangardism. Ei saanudki enam vanamoodi maalida. Alfred Kongo portreed 80ndaks sünnipäevaks tahtsin teha, aga ei saanud. Tegin kümme aastat hiljem, juba 90ndaks sünniaastapäevaks.”
Kruusamäe hakkas (uuesti) suurt kunsti tegema 1997. aastal – hiiglaslikud näopildid, kus kirjas iga nahapoor ja vinn. Nii said jäädvustatud gigandid Sven Kivisildnik (1997), Alo Mattiisen (1998), Matti Milius (1999) Külli Suitso (2002). Kas jälle puhtalt fotomaal ja muu välja roogitud? Või veel. Ilmar Kruusamäe kukub jälle seletama: “Maalisin “Vend Albertit” (Albert Gulki – toim.) neli kuud 1999. aasta lõpus ja 2000. aasta alguses – millennium, aastatuhandevahetus. Gulki pärani silmades on näha ristid (tegelikult ju aknaruudud, või mis? – M. K.), ta selja taga põrgutuli (hm, pigem nagu oran¯ puiduimitatsioon – M. K.), üleval must taevas, üks täht isegi ta juustes!”.

MARGUS KIIS