Muusade hukk

Kirjanduslugu unustab ülekohtuselt palju. Oleks minu tegemine, paneksin kõigisse leksikonidesse poeetide vahele biograafiliselt sisse ka – muusad. Need luulele innustajad-hingestajad, kes värsimeistreid inspiratsiooni paiskavad. Tihti on muusad omas ajas sädelevad isiksused. Enamasti ise mitte suured loojad, vaimustavad nad ometi geeniusi ja masse. Võib kõnelda nii-öelda professionaalsetest muusadest, keda Jumal ongi maa peale saatnud stimuleerima.
Vene hõbeajastut tiivustas ingellik Olga Glebova-Sudeikina. Temale on luulet pühendanud Fjodor Sologub, Mihhail Kuzmin, Georgi Ivanov, Igor Severjanin, Velimir Hlebnikov ja hulk muid. Ning muidugi Anna Ahmatova, kes ei pääsenud sõbranna lummusest surmani, kes Glebova-Sudeikinat on nimetanud “mu valgepäiseks imeks”, “aastakümne Colombinaks”, enda teisikuks jne.
Olga Glebova vaarisa oli veel olnud pärisori, isast sai aga gogollik hale väikeametnik, kes oma närusust adudes jooma kukkus. Väike Olja pidi tihti mehikest läbi pori koju venitama. Räpane lapsepõli sundis tüdruku unistama miskist kaunist ja üllast ning sirgudes pürgis plika kiindunult näitlejaks. Proovis siin ja seal teatris, ent suurt dramaatilist annet polnud talle kingitud. Hakkas vabanäitlejaks, suurimaks osaks jäigi päris teatris Colombina etendamine Meierholdi pantomiimis “Colombina sall”.
Ent Olgas peitus kuuma sensuaalsust, mida ta ihkas ja suutis väljendada sentimentaalses plastikas, stiliseeritud säravas kõrtsikoreograafias. Sologubi sõnul oli ta üks vähestest vene näitlejaist, kes suutsid etelda ka luulet. Ta esinemiskohaks sai Peterburi boheemlaskonna lemmikpaik aastail 1912 – 1915, kelderkabaree Hulkuv Peni. Seda paika iseloomustas meeleline artistlikkus, muusika, ballett, poeesia, paroodia, must-puna-kuldne koloriit, aplodismendid, pudelikorkide paugatused, pokaalide helin. Sealses keskkonnas mõjus poolpaljas dekoreeritud Olga müstilise jumalannana, kes lummas ja tiivustas nii hägusaid sümboliste, asjalisi akmeiste kui sülgavaid futumehi. Temasse armuti järjest, Olja ise sai aga hakkama naljakavõitu vägiteoga, ta lõi tuntud homoseksuaalselt luuletajalt Mihhail Kuzminilt üle kaks armukest. Kõigepealt kahmas ta homopoeedilt endale “vene modernismi lootuse” kunstnik Sergei Sudeikini. See lugu lõppes abieluga, Olga Glebovast sai Glebova-Sudeikina. Teine lugu oli aga traagilisem. Kuzmin pidas kirglikku vahekorda husaarijunkur Vsevolod Knjazeviga, sama noorukiga tutvus ühel õhtul Kuzmini kodus ka vastupandamatu kabareetäht Olga Glebova-Sudeikina. Vaene biseksuaalne paarikümneaastane tõsimeelne Knjazev lõhestus erootiliselt, ei suutnud mees- ja naisarmukese vahel otsustavalt valida ning kihutas endale pärast tüli Kuzminiga kuuli pähe.
Elu pakkus muidki ebaordinaarsusi. Taas üks kolmikarmusuhe vene kirjandusloos kujunes Olga, Anna Ahmatova ning helilooja Artur Lurje vahel. See juhtus juba nõukogude aegu. Olga oli siis mehest lahus ja ka Ahmatova üksi ning nad asusid kiindunult elama ühte korterisse. Nendega ühines ka veel Lurje, kes hiljem on meenutustes kinnitanud: “Me elasime kõik koos, kolmekesi, Fontankal…”. Kolmiku majandusasju ajas kaheksakümnene vanaeit, sihuke imelik, kes magas, kirves kõrval, ning madratsi all hoidis räbaldunud juubelialbumit “300 aastat Romanovite sugu”.
Muti oli boheemlastega püsti hädas, kurtes tuttavaile: “Olga Afanasjevna ei teeni kopkatki. Anna Andrejevna ennemalt susises (eide keeli – luuletas), nüid änam äi susise, laseb ainult juuksed seljale lahti ja kõnnib, pea püsti kui hirv…”
Koos bol?evismiga oli saabunud nälg ja külm. Ahmatova kandis hõreda daamikasuka all puhvaikat. Lurje jättis oma naised ja emigreerus Pariisi. Olga sai töökoha portselanitehasesse ja ta meelistegevuseks kujunes ka kodus portselankujukeste voolimine. Seda tegi ta andekalt. Kujukesed kui helged mälestused kuldajast: Pierrot, Colombina...
Lurje oli ärasõidul välismaale naisi kaasa kutsunud, Ahmatova ütles kindlalt ei, Olga lubas hiljem järele sõita. Nii läkski. Olga jättis Annale oma portselanist nukud ning lahkus 1924. aastal. Esialgu näis Pariisis, et kõik kaunis võib korduda, kuid emigrantlik seltsielu oli siiski vaid varasema boheemluse karikatuur. Olga hakkas oma toakeses kasvatama puurilinde. Nendega tundis ta sugulust. Teise ilmasõja aegu keeldus ta pommirünnakute aegu varjendisse minemast, sest linde sinna kaasa võtta ei saanud. Kord viidi ta siiski vägisi keldrisse ja majja sadaski pomm. Olga ronis poolvaremetes oma korteriauguni, noppides müüridelt hukkunud lindude sulgi.
Sündmus andis hoobi naise psüühikale. Kallale kippusid muudki tõved. Tal opereeriti neer. Saatuslikuks sai aga tuberkuloos, 1945. aasta jaanuaris ta läks. Näljases Peterburis oli Olja Annale öelnud, et vaevalt ta matustele üle kümne inimese tuleb. Kalmistul oli neid neliteist.
Olga Glebova-Sudeikina peaks olema leksikonis. Poeetide, muusikute, näitlejate vahel.

VAAPO VAHER