Mürgine, teotav, vulgaarne

pilt

Mihkel Samarüütel, evol. 2003.

Mihkel Samarüütel pole meie kirjandusilmas tundmatu suurus. Tema varasema loome koondab (debüüt)novellikogu “3” (2002). “evol” on märkimisväärne juba selle poolest, et leheküljed on nummerdamata – märk anarhiast, headele tavadele sülgamisest. Igal juhul on raamat paks – ja vastuoluline. Koosneb viiest alaosast. Sven Vabar on “evoli” õigustatult tituleerinud erakordselt jälgiks ja vastikuks raamatuks (vt. Eesti Päevaleht 5. IX 2003). Kristlasest lugejat häirivad arvukad blasfeemilised lõigud, kus kergekäeliselt manipuleeritakse Jumala nimega, kontekst on aga seejuures tulvil rüvedusist. Ekstreemseim näide: “Fucking christ. Christ fucking.” Iidsetel aegadel oleks “evol” olnud kindel kandidaat katoliiklaste index librorum prohibitorum’isse mis, muuseas, kehtis veel aastani 1966 (!). Allakirjutanu meenutaks siinkohal veendunud luterlasena Moosese dekaloogi teist käsku: “Sa ei tohi Jehoova, oma Jumala nime asjata suhu võtta, sest Jehoova ei jäta seda nuhtlemata, kes tema nime asjata suhu võtab!” (2 Mo 20:7).
Samarüütli tekstil on oma spetsiifilised rütmid – pidurdamatust, teinekord seosetustki kõnevoolust hõrendatud, pauseeritud katkendlike lausungiteni (mida tüpograafiliselt markeerib topeldatud reavahe). Teoses vahelduvad enam-vähem realistlikud, loogilise ülesehitusega lõigud ja absurdsed, aloogilise, et mitte öelda skisoidse varjundiga glossolaaliad. Faktide paarisõnaline konstateerimine meenutab natuke Kaur Kenderi stiili, nt. episoodis pangaautomaadiga: “Kaart sisse, ei midagi, kaart välja. Kümme minutit ootamist. Peavalu./.../ Kaart sisse, raha olemas, raha kätte, kaart välja.” Huvitavaid kontseptsioone leiame “evoli” presentatsiooni-eelsest pressiteatest, milles nimetatakse teost risoomraamatuks, pääle selle leidvat kirjandushuviline selle kaane vahelt CD helitekstide ning rariteetse Luarvik Luarviku kontsertsalvestusega. Minu käsutuses olev (defektne?) eksemplar eelmainitud helikandjat miskipärast ei sisaldanud, seega on siinkirjutatu otsekui mahakeeratud sound’iga impressioon. Risoomraamatu mõiste pärineb teatavasti prantsuse filosoofidelt Gilles Deleuze’ilt ja Félix Guattarilt. Hasso Krull on seda ugrisoost lugejaile selgitanud nõnda: “Risoom on tegelik paljusus./---/ Risoom [on] atsentreeritud süsteem, mittehierarhiline ja mittetähistav, ilma ülemjuhatajata, ilma organiseeriva mälu või keskse automaadita, nii et teda defineerib ainult olekute ringlemine./---/ Risoomi tähtis tunnus on see, et ta on alati keskpaik, mitte kunagi algus ega lõpp.” (G. Deleuze, F. Guattari, Kafka. Väikese kirjanduse poole. Vagabund, 1998, lk. 16 – 17). Just sellistele kriteeriumidele vastabki “evol”.
Samarüütli loomestrateegiat on iseloomustatud ka kui nn. “vaba kirjutamist”, mida võiks kõrvutada sürrealistide ja dadaistide kirjutamistehniliste ideaalidega. Kogu tekst on orgaaniline, “toimetamata”, “silumata” – oraalse transkribeerimine literaarseks. ¨anrimääratlusega jääme pisut kimpu; rahvusraamatukogu bibliograafid on “evoli” tekstid klassifitseerinud jutustusteks, ometi moodustavad need kaunis ühtse terviku. Seega söandaksin pidada “evolit” täismahuliseks romaaniks.
Teos on mitmekihiline, ühelt poolt puhas kriminaaljutt, teisalt terav ühiskonnakriitika (tule all eriti korrakaitseorganite korruptiivsus). Teksti sugestiivsus ja nihestatud loogika mõjuvad vahel suisa psühhedeeliliselt, eriti kui juttu napsutamisaegseist või -järgseist meeleseisundeist. Isegi Kaur Kenderi loome enamik jääb oma brutaalsuselt ja vulgaarsuselt Samarüütlile alla – “evol” sõidab teerullina üle kõigist nn. “hea maitse” piiridest jt. ennemuistsetest väärtuskriteeriumidest.
Millest siis “evol” räägib? Teksti erakordne sugestiivsus laseb aimata realistlikku algimpulssi – need ongi pildikesed macho’lik-rullnokaliku elustiili viljelejate argipäevast. Kuid: mängu tuuakse ka linnavalitsuse ametnik, politseinik ja linnapea. Lineaarselt kulgevat story’t ei maksa otsida – seda te “evolist” ei leia. Teose absoluutseks kulminatsiooniks võib pidada rassistlik-(neo?)natslikku manifesti: “Tapke juute, venelasi, mustlasi, neegreid, türklasi, homosid, värdjaid, idioote. Tee puhtaks aarialastele. /.../ White power.” Siin põimuvad hitlerlik ja ameerika valge “vähemuse” eest võitlejate ideoloogia – milline ohtlik kombinatsioon! Ja seda kõike ajal, mil Ühendriikide suursaadik on meid korduvalt manitsenud mitte unustama juutide kannatusrohket ajalugu...
Küsimus on muidugi, millises võtmes me peaksime Samarüütli teksti lugema – kindlasti mitte otsese poliitilise propagandana. Manifesti turvavad puhtbelletristlikud naaberleheküljed. Kujutlegem aga, et keegi hajameelne intellektuaal teeb eeltoodud manifesti sisaldavaist lehekülgedest valguskoopia ja unustab selle näiteks kuskile pargipingile. Ja kui siis puhtjuhuslikult astuks mööda mõni kaitsepolitsei ametnik... Millises võtmes tema seda loeks? Ehk tuleks eelmainitud manifesti võtta hoopis kit?iks käänatud hitlerliku retoorikana, äraspidise nostalgitsemise või retroihalusena? Siinkirjutaja eelistaks nostalgitseda pigem küll nõuka-aja estraadi jm. helgete asjadega, kuid suurjõhkard Adolfi kuritööde järele õhkamine on lihtsalt ebaeetiline. Raamatu pisut leebemad osad räägivad läbustamisest, seksist, niisama vegeteerimisest; aga seda kõike me oleme lugenud Sauterilt, hiljem juba Kenderilt. Seega midagi eriliselt novaatorlikku me nendest episoodidest ei leia – vulgaarsuse ja obstsöönse keelepruugiga enam ju ei üllata. Alaosas “Daydream nation” konstrueeritakse omalaadne ideaalühiskonna projekt – selleks tuleb esmalt hävitada nn. “saast”: töötud, joodikud jt. säärased.
Koloriitseim tegelaskuju raamatus on Liana, illustreerides üht uuema aja naisarhetüüpidest: kõrgendatud eneseteadvusega, polügaamilisevõitu kalduvustega, (seksuaalset) vunki täis naisterahvas. Teose eredaim loosung kõlab nõnda: “Tööd ja leiba, kohe. Õlut ka.” Sellesse slogan’isse on kätketud nüüdisaja maskuliinsed ideaalid ja sellele vastav hedonistlik elukäsitus.
Mida öelda lõpetuseks? Nõnda nagu on olemas mürgiseid seeni, mis ei sünni süüa, on ka raamatuid, mis tekitavad toksilise efekti. “evol” on üks neist. Panin selle punasekaanelise üllitise käest – ja hakkasin koraaliviisi ümisema. Olemine läks kergemaks.

ROLF LIIV