Kolumbus valetas! 
Leif Eriksson ammugi! 
Maameeste avastus!

pilt

Karl Ristikivi, Viikingite jälgedes. 
Fantaasia, 2003.

Ega mina mees Ristikivist suurt pidanud ole. Õrnas eas loetud “Imede saar”, esimene tutvumine, oli küll tore. Hiljem lausa ootasid neid põlevaid lippe ja muid Palestiina-jutte ning neelasid neid kui põnekaid. Ja siis läks üle. Kergelt koomuskilisel põhjusel: ei võta üle kahesaja naela ja üle kuue jala meesterahvas vastu põnekat või rüütlikat, kus peategelane on kõhetut kasvu ja pillub nuge, seeasemel, et ausalt suure koleda nuiaga kurjadele vastu astuda. Ilmselt on see kompleks.
Sestap mõistagi “Viikingite jälgedessegi” suhtusin hirmsa eelarvamusega, niikuinii jälle mingi kämbu tegutseb ja notib ausaid loomanahkade kandjaid salaja põõsa tagant, tropp sihuke!
Petta sain. Või siis õnnestus peategelase Olevi/Olafi kirjeldusest kuidagi üle libiseda. Täitsa normaalne jobu tundus, lõpuks, sööb liha ja teeb tublisti veretööd. Muidu kah täiesti mõistlik jutt, imekena aeg enne Euroopa esimest tulekut, kui majandus põhines kevaditi laevade tõrvamisel ja Sigtunasse mõlamisel, kust siis kõik uksed kaasa toodi. Sügisel võtsid sigtunlased birkalastelt laenu ning panid jälle uksed ette, et kevadel meie meestel jälle võtta oleks. Puhas idüll.
Mõnikord mõlatakse vähe kaugemale. Siin jutus siis lausa Ameerikasse välja, mis Ristikivi meelest võis millalgi – mulle tundub, kaheksas, üheksas sajand, sest veel mäletatakse Läänemaal kuningas Ingvarit – lausa kubiseda eestlaste asundustest. Viikingid nagu me kolmekümnendate aastate keskpaigaks äkitsi olime. Siinkohal tuleks kiita Raul Sulbit, kes on kirjutanud meeldiva järelsõna, kus meenutab tollast trendi kujundada meile vähemalt ilukirjanduses kuulsusrikas minevik. Eks Ümera mehed jõudnud anekdootidessegi, teised Läänemere isandad, Urmad-Merikesed-Meelised vähem. “Meelis” siia muidugi päris ei sobi, ikka tiblavärk.
Nojah, eks siis tehaksegi rohkesti kangelastegusid, kui jutu juurde tagasi karata. Notitakse karusid ja inimesi, korraldatakse kättemaksu ja armuasju, nagu öeldud, korralik põnekas, kannatab lugeda. Ning tõepoolest – kui Ristikivi ideed, et valge mees, eesti mees jõudis Ameerikasse ammu enne seda Genova meest ehk enne neid Islandi inimesi, on tõesti tema isiklik ja originaalne, peaks va klassikut kõvasti teise pilguga vaatama. Näed, mille peale meie mehed on tulnud. Olgugi see tõepoolest tollane trendikirjandus. Aga eks loovtöötajatel on alati olnud rahahäda ning Ristikivi, 1936. aastal noor ja kindlasti vilistava taskuga mees otsustas Perekonnalehe jutusabaga väheke raha teha. Jumalad õnnistagu teda, tubli jutt ju kokku tehtud.
Omaette huvitav on siiski, miks see Läänemere isandate ja muu viikingivaimustus nii mõjutu oli. Loodi ju ilus legend, laiu mõõku, sassis habemeid ja rõngassärke täis: eestlane, sa oled viiking, pea seda meeles ja käi püstipäi! Ent ometi marsivad uhked eesti viikingid mõned aastad hiljem kuulekalt tiblade nagaika alla. Või asuvad Sigtunasse alandlikuks ukseparandajaks. Vale legend süüdi või mis?

JÜRI PINO