Ta on kuidagi rahutu

Millist asja ajab Õunapuu? Teadagi – ikka jumalasalgaja oma. Ja teeb ta seda süstemaatiliselt ning järjekindlalt kõikvõimalikes vormides: möödunud aasta lõpus, jõulude aegu, oli tal Rakvere Kesklinna galeriis näitus “Sünnipäev. ...”, mille sõnum oli küllaltki ühemõtteline; viimased raamatud on lihtsustatult öeldes samasisulised. “Sinu teejuht ristiusku” on selles plaanis lõpuni viidud – totakamat teejuhti on raske leida. Ja autoril on valmimas ka dokumentaalfilm, mille kohta ei tihkaks veel midagi ütelda.
“Sinu teejuht ristiusku” koosneb seitsmest isepärase kirjaoskusega, kuid (sise)misjonitööle pühendunud usu-ullikese kirjast. Ullike piirab Õunabud, sest viimane ei “usu ültse Jumalat, meie Isandat! Võeh!” Ja miks ei peaks Teejuht siis võtma ette katset Õunabud päästa, kui selle õnnestumiseks kasvõi kaduvväike lootus on? Aga see on muidugi peaaegu olematu: “Meie aus Ristiusu õpetaja on iseoma kõrvaga kuulnd, et sa oled ühe ullumaja arve raamatutes sees. Et oled kohe päris aigete närvidega atheist! Mina ültse ei imestanud selle piale, kui kuulsin seda asja, et sa ull oled. Eks see ullus ongi ju aint sellest su pias, et elad ilma Isandata! Su sees möllab saatan. Mõtle selle piale ja paranda oma meelt, mudu tuleb palju ullem karistus veel otsa! Keda Isand karistada tahab, sellelt võtab ta kogu mõistuse piast ära. See on tõesti tõsi! Alliuia!” Kuid eks ole õndsad need, kes vaimust vaesed. Veidi üldistatuna koosnevad need kirjad “keeltega rääkimisest”, millele ei ole võimalik ratsionaalse mõtlemisega läheneda. Ja seda pole vajagi. Oma absurdsuses on need naljakad. See on äärmuseni viidud groteskne pilt ühest “kummalisest ja kurjast maailmast, mis eksisteerib iga päev meie kõrval, kuid millest paljudel puudub vähimgi aim”.
Aga mõnikord paotab see maailm oma uksed ning üritab väljaspool olijaid sinna sisse tõmmata. Aastate eest olin kristlikul matusel, kus peielauas võttis pastor nõuks hakata kohaletulnuid nende maise elu pattude eest kurjalt ja valjuhäälselt sarjama. Kusagilt kandist oli see isegi imetlusväärne (samas ka õõvastav), kuidas usumees muutis peied oma misjoni tööpõlluks. Nagu mingi kuri vaim oleks teda tagant sundinud – klaasistunud pilk ja värisevad käed, millega misjonikirjandust lauast lahkujatele pihku surus... Ja siis veel need raskemeelsed usuõed ja -vennad, kellele ühed või teised kunstinäitused ei meeldi ning kes palehigis kõikvõimalikke avalikke pöördumisi nikerdavad, et seda või teist üritust ära keelata lasta. See on tõesti veider usu-ullikeste maailm, millest, arvan, ka suur osa kristlasi eemale hoiab.
Kuid sellised inimesed on Õunapuule kirjanduslikud etturid oma suurema ülesande elluviimisel. Tal on oma suhe Jumalaga (või õigemini ei ole): “Ma olen vaba inimene, mitte ori või sõjaväelane. Religioon, kõik usundid on loodud selleks, et manipuleerida inimestega ja neid ära kasutada. Pole ju mingi saladus, et ristiusu lõi inimeste grupp, omamoodi maffia, kes põles soovist valitseda inimmõistuse üle. Vahendeid valimata” (Margus Mikomägi intervjuu Ervin Õunapuuga. – Maaleht, 28. VIII 2003). Seda lugedes meenusid mulle mitmed varasemad möödunud sajandi ateistlikud kirjamehed. Nendest ehk kõige eredamalt Jemeljan Jaroslavski oma “Usklike ja uskumatute piibliga” (Tln., 1959), mida lugesin koolipoisina. Jaroslavski oli väga tõsine ateist, ka süstemaatiline ning jäägitult pühendunud. Ja küllap rohkemgi kui Õunapuu. Kuid ega nad, s.o. Jaroslavski ja Õunapuu, põhiarusaamadelt erinegi. Jaroslavski: “Religioon õpetab alandlikkust orjapidajate ja ekspluateerijate ees, ta hävitab julge mõtte ja uuriva mõistuse, nõuab inimvaimu taltsutamist, olematu jumala tahtele alistumist. Religioon tõstis tuhanded orja-aastad au sisse, kõige suuremad kuriteod on tehtud jumala nimel. /---/ Piibel on juhtnööre andvaks käsiraamatuks kõige suuremate kuritegude toimepanemisel, mida maailm üldse tunneb. /---/ Religioon on olnud ja jääb ka edaspidi nuudiks, kammitsaks, salakavalalt kootud võrguks, mis on hoidnud ja hoiab ka praegu veel maailma rahvaid pimedas orjuses”. Seda rida võiks veel pikalt jätkata, kuid sellegagi on suundumuste ühisosa tabatud. Nii võiks ka Jaroslavski raamatul olla oma kindel koht ateisti raamaturiiulil.
Enamasti usuleige inimene ei juurdlegi piibli ega jumalaküsimuste üle. Tal ei ole usklikest ega ateistidest sooja ega külma. Ta on nende murede suhtes ükskõikne ja hõivatud oma argipäevadega. Õunapuu aga seda ei ole. Ta on ateist. Ta on kuidagi rahutu. Aga eks inimene, nagu arvas üks 4.-5. sajandil elanud mõtleja, olegi loodud rahutuks, kuni ta leiab rahu Jumalas. Ei ole ateism ratsionaalsem kui usk, ei usk ega uskumatus ole tõestatavad, need on otsustused, mida teeb inimene. Mõnikord kirjutavad nad ka naljakaid tekste.

TEET VEISPAK