Erwin Apfelbaumi piinad usuvärbaja küüsis

pilt

Ervin Õunapuu,
Sinu teejuht ristiusku. 
Umara, 2003.

Eesti kirjanduses on nüüdseks kaks kuju, kes jumala vastu võitlusse läinud: Vargamäe Indrek ja Puise nina Õunapuu. Indreku teekonna jumalatapmiseni on A. H. T. usutavalt ära näidanud. Mis aga sunnib Õunapuud nii vihaselt võitlema kiriku vastu? See jääb mõistatuseks. Asi oleks selge, kui kirik oleks see võimas hüdra, kelle kohta Voltaire omal ajal ütles: “Hävitage see nurjatu!”. Aga eesti luterlikul kirikul ei ole mingit suurt võimu ega mõju. Hommikul on raadios palvus ja palvetavad ka riigikogulased, vaimulikud õnnistavad sisse iga uue rajatise, aga miski ütleb meile, et see on suuresti vormitäide. Kiriku kui vaimse jõu allika hiilgeaeg langes ühte eesti ühiskonna aatelise etapiga, mis aga osutus suhteliselt lühikeseks peale tungiva tarbimisühiskonna surve all. Miks siis kulutada nii palju energiat kiriku materdamiseks ja naeruvääristamiseks? Kas ei meenuta see natuke seda, kui keegi veel praegu tahaks astuda Antikommunistlikku Liigasse, mille peakorter Taiwanil vist mõne aasta eest likvideeriti.
Ilmselt on põhjus milleski väga isiklikus. Vanasti tehti vahet usu sotsiaalsetel ja gnoseoloogilistel juurtel. Mitteuskumisega on ilmselt samuti. Arvan, et näiteks väga moraalse ja kõrgete eetiliste standarditega inimese võib usu juurest peletada, kui ta avastab, et ka tolles ringkonnas pole võõrad korruptsioon, auahnus ja kõik teised inimlikud nõrkused. Pöördunud vaimulikud (nagu omal ajal Kuulo Vimmsaare) on aga kõige verisemad ateistid.
Algul tundub, et “Sinu teejuht ristiusku” meenutab neid piibli ümberlükkamise ja naeruvääristamise raamatuid, mida meil 1960ndail tõlgiti ja millest tuntuim on vahest Léo Taxili “Lustakas piibel” ja “Lustakas evangeelium”. Aga peagi selgub, et see pole nii. Sest nondes püüti piiblit ümber lükata tavaloogika abil (näiteks, et olnuvat võimatu luua valgust, enne kui olid loodud päike ja kuu), siis Õunapuu anonüümne värbaja sihukestest asjadest ei hooli, vaid lihtsalt leierdab.
Järgmisel hetkel tundub, et selle bravuuri ja Loojaga lausa semutseva intiimsuse puhul on tegemist välipreester Katzi seni avaldamata jutlustega. Aga pole. Sest Katz oli muretu pragmaatik, kellel jumal aitas juua. “Sinu teejuht ristiusku” peategelane võtab aga end võimete piires tõsiselt. Ei, rõõmsat pulli teha pole küll Ervin Õunapuu seekordne eesmärk olnud.
Mõtteliselt on raamatus kaks osa. Esimeses püüab kirjade kirjutaja Õunapuu hinge ristiusku pöörata, n.-ö. harjutab tema peal värbamise kunsti (ehkki pole päris selge, millisesse konfessiooni, sest ta patrab oma saadetistes segamini Lutherist ja jesuiitidest). Teises jaos aga esitab oma programmi, mida kavatseb Kristuse ametlikuks sõjameheks saanuna ellu viia. Kui esimene on eidelik loba, siis teine juba võitlevalt groteskne. Usuhullukesest saab missiooniga maniakk. Õunapuu paistab meid hoiatavat.
Kes on see isik? Kirjad saabuvad Rannu vallast ja lähikonnast. Lk. 50 ütleb autor, et polnud aru saada, kas automaatvastajal oli tegu naise või mehe häälega. Tegemist on veidruseni karikeeritud tüübiga, kelle õigekeelest jääb mulje, et sai oma kolm klassi külakooli kätte kunagi viiekümnendail, või siis on tegemist muukeelses keskkonnas kasvanud väliseestlasega, mille vastu aga räägib silmatorkav kolklus. Nii hull ortograafia pole muidugi kuigi usutav. Samuti pedagoogiliseks tegevuseks loa saamine konsistooriumi käest.
Nii nagu need kirjad võisid tüüdata “Õunabud”, nii nad hakkavad paratamatult tüütama ka lugejat. Võiks natuke värvi panna. Ainsa pikantse detaili lisaks kivikesele “ergi noole” kingas leidsin leheküljelt 64. Ma küll ei mõista, miks peab patune inimene olema “kusest läbi imbunud”, aga olgu peale.
Igatahes ühte on autor tabanud. Väga paljud misjonärid jutlustavad lähtuvalt eeldusest, mida alles tuleb tõestada. (Ma tean, et “tõestada” pole õige sõna, sest usku ei saa tõestada, aga teeme nii, et see on tõestamine metatasandil nii-öelda kõrgemas mõttes). Nende kirikutegelaste jutt algab sellest, et armast jumalat tuleb uskuda, sest... kuidas saab teda mitte uskuda? Ja nii üha edasi. Jääb mulje, et nad jutlustavad neile, kes niigi usuvad. Või siis lootuses, et pidev kordamine ja raiumine viib sihile, tilk uuristab kivi. See aga ei tööta, vaid tüütab. Usku saab minna eeskätt kaheti: üks on lapsest peale. Usklikus kodus kasvanu jaoks on jumal endastmõistetavus. Ja enamiku niisuguste inimeste edaspidine elu (muidugi vabas ühiskonnas) näitab, et nad saavad hästi hakkama. Järelikult on usk hea tugisüsteem. Teine võimalus on see, mida Kierkegaard nimetas hüppeks. Usk tuleb äkki, avastuse ja ilmutusena. Tõsi, sageli neile, kes on piineldes seda igatsenud, aga pole suutnud. Ent ikkagi: äkki. Ja neile pole värbajate tõestustel tähtsust.
Lk. 98 loeme “Praegast ma istun siin sides ja puhkan jalga”. Oo jaa, puhkan jalga... Ervin, selle koha oled sa küll ise kirjutanud!
P. S. Mõtlesin, et kui võtaks ka kätte need hullukeste kirjad, mis ma oma veerandsaja-aasta-pikkuse toimetajakarjääri jooksul saanud olen. Kas saaks nalja, kui neist mingi stoori kombineerida?

MIHKEL MUTT