“Kultuuriuudis” ETVs

ETV on viimase aastaga ilmselgelt arenenud selles suunas, kuhu ta peabki liikuma: tegemist on kõige intellektuaalsema ja vaadatavama1 telekanaliga, mis toodab ka suurema jao sisukatest originaalsaadetest. Kultuurisaadete ja -persoonide osakaal on märgatav: üle 90% telekultuuridiskussioonist toimub ETVs, teistel kanalitel tegelikult... eimiskit, ei ühtki saatesarja, vaid mõned dokumentaalid, filmid...
Kultuuriuudised ületavad tavaliste uudistesaadete “läve” suhteliselt harva, kuigi ei puudu sealt täielikult – märgitud saavad ikkagi tippdirigentide, -heliloojate ülesastumised, esmaettekanded, aga ka tähelepanuväärsemad uued lavastused, filmid. ETV lõi nüüd pretsedendi, eraldi väikese uudistesaate nimelt kultuuri tarvis. Kultuuriuudised on vabas Eestis eraldi eetris esmakordselt; kindlasti tuleb nõustuda, et nende järgi oli vajadus.
Kaks korda nädalas: esmaspäeval 19.53 ja neljapäeval 20.05 (kordus vastavalt teisipäeval ja reedel 18.50) viitab muidugi teatavale ebaregulaarsusele, et ikkagi ei suudetud püsivat aega leida, vaid saade peab liikuma ja arvestama muu programmiga... Paratamatus? Kaks saadet on ehk paras mõõt, suurem ja pikem ja põhjalikum “OP!” on juba olemas, süvemat arutlust vajavad teemad kajavad sääl vastu.
Küsimus on peamiselt selles, kuidas teha kultuuriuudiseid, milline peaks olema uudiste valik, saate visuaalesteetiline lahendus – ühesõnaga, kellele see on suunatud. Piret Jõemägi on küll sümpaatne ja vaoshoitud saatejuht, aga kujunduslik lahendus kukub välja kuidagi oodatavalt kultuurilik: värvilised inforibad, milles justkui eurovisioonile mugandet hipihõngu; klassikaline oodatav algus kõiki kultuurivaldu tähistavate sümbolitega; puudub “tavauudistesaatele” omane teravus ja rõhutatus. Uudistevalik on muidugi esinduslik, peamiselt ikkagi juba mainitud valdadest: muusika, teater, praegu tõmbab jälle tähelepanu film; nt. kirjanduses on selles mõttes vähem “uudiseid”, valdkond saab selle võrra ka vähem tähelepanu.
Tegelikult tuleb loota, et “tavauudistesaatest” (AKst ja tema satelliitidest) kultuuriosa päriselt ei kaoks; kultuuriuudis peaks rääkima nendest plahvatustest, mis sõjauudiste ja poliitikajamadega harjunud toimetajatele enam pähe ei taha mahtuda...
Aga tahes-tahtmata tuleb eristada kahte täiesti erinevat sihtgruppi. Üks neist on “kultuuritarbijad”, kuna sotsioloogid, majandusinimesed, poliitikud eelistavad kultuuri puhul ikkagi rääkida “tarbimisest”. “Kultuuriuudis” on suunatud kindlasti pigem veidi konservatiivsemale eesti kultuuritarbijale (tõsi küll, siiamaani on olnud ka ansamblile “Sõpruse Puiestee” pühendatud saatelõik), saadet tehakse neile, kes aeg-ajalt käivad kultuurisündmustel, väisavad kultuuriasutusi; lõõgastuvad või harivad end kultuuri tarbides. See on lihtsalt meie ühiskonna mentaliteet.
Tegelikult on olemas veel inimesed, kellele kultuur on osa elukeskkonnast – nagu õhk, loodus, oma toa neli seina, lapsed... sellised asjad, mida sa otse ei tarbi, kuid milles sa elad ja hingad – keskkond. Kuigi ka seda katsutakse moodsa aja mõtlemises “tarbimiseks” määratleda, nagu oleks kogu eksistents tarbimine (järsku peitub selle vulgaarökonoomika taga kristlik konstruktsioon hingest, mis on inimesele otsekui liisinguga teatud ajaks tarbida antud ning tuleb hiljem siis tagastada... igaveseks endale saab selle vaid lepingu tingimusi täpselt täites). Rebane tarbib oma urgu; konn tarbib tiiki; kaktus tarbib liivast pinda... Ja oi, kui selgelt ja lihtsalt ja usutavalt see kõlab, kui teile “ära seletatakse”. Arvatavasti ma ei tarbi kultuuri, ma ei ole näiteks kirjanduse suhtes tarbija, kuigi kirjastajad, levitajad, jaemüüjad mind sellisena näha tahavad. Kirjandus on midagi palju laiemat kui raamatuturg. Ma nimetaksin seda kultuuris elunemiseks; loomulikuks seisundiks, kus hakkab töötama arusaamine, et kultuur ei ole mingi kõrge ja üllas meelelahutusvald, vaid tänapäeva tehnilis-ökoloogilistes tingimustes üks väärika eksistentsi võimaluse viise.
Selliselt pinnalt vaadates pakub kultuuriuudis vähem põnevat; mõned inimlikud seigad vahest (keegi saab stipendiumiga väljamaale kõrgesse kooli õppima), aga enamik teemasid on juba tuttavad, uudisväärtus üsna väike.
Et siis – tegelikult ainuvõimalik otsus ETV poolt: kultuuriuudised on suunatud kultuuritarbijatele. See on tänuväärne ja oluline missioonitöö, nii kasvatatakse tarbijast ehk elaja. Juhatatakse mõnigi läbi algfaaside kaugemale ja süvemale. Selleks peaks saade aga veel paraja kraadi kangemaks, avangardsemaks minema. Rahulikust pajatamisest üha kõrgemale pürgiva nägemise poole... Ehk on kultuuriuudis hoopis see, kui mõni hull külalaulik kohalikul simmanil uue asja loob? Selle peale peaks tegijad hetke mõtlema...
Muidu aga... tuult tiibesse! Mida rohkem kultuur esindatud on, seda enam hakkame mõistma, kui loomulik see on. Ja siis ei pea ehk enam iga eetrisekundi ja vaatajakümnendiku pärast heitlema.

JÜRGEN ROOSTE

1 Vaadatavama taluvuse ja huvipakkuvuse ja arendavuse mõttes, ma ei räägi siin tegelikest arvnäitajatest.