“Pühapäevitaja” ETVs pühapäeviti kell 10

Vahepealsetel hooaegadel unustusehõlma vajunud ETV pühapäevane hommikuprogramm on alanud telehooajal läbi teinud järjekordse uuenduskuuri. Ümbersündinud “Pühapäevitaja” tervitab hommikust vaatajat uute saatejuhtide, laienenud eetrimahu ja muutunud formaadiga. Kuuldavasti järjekordne iluoperatsioon, millele panustades loodab ETV kunagist vaatajamagnetit taastada. Kurbusega tuleb aga nentida, et ponnistustele vaatamata jätab nähtu veidi küsitava mulje.
Viimased aastad on kunagisele ETV hitile “Hommiku TV-le”, suhteliselt kesised olnud. Aastatetagune koondamislaine ja sellega kaasnenud segased ajad mõjusid raskesti kogu ETV saatekvaliteedile. Kestavahetus sunniti peale ka “Hommiku TV-le”, mis uute saatejuhtide vedamisel “Pühapäevitajaks” muudeti. Kahjuks algas sellega saate vaikne mandumine, pühapäevahommikune telerivaatamise traditsioon hakkas pikkamööda hääbuma. Saateid teinud valdavalt keskpärased saatejuhid olid elav tõestus, et julge pealehakkamine on vaid pool võitu. Reet Oja aegadest meelde jäänud professionaalne ja asjatundlik juhtimisstiil asendus pingutava ning amatöörliku meelelahutamispüüdega, mis võttis kohati isegi piinlikke mõõtmeid. Saatejuhtide seast võis leida ka grotesksete juhirollidega Margus Saare, kes uudisteankru konservatiivset ja tõsimeelset renomeed eeldava ameti kõrvalt leidis aeg-ajalt mahti hommikusaates pesuehtsat palagani teha.
Et hommikuprogrammi hea nimi jälle au sisse tõsta, on üksjagu pead murtud. Esimestena peaksid vaataja tähelepanu köitma uued saatejuhid. Kaire Vilgats ja Merle Palmiste on oma ala tuntud ja hinnatud tegijad, kelle nimi laiemat tutvustamist ei vaja. Saatejuhi töö on neile uus väljakutse, millega hakkama saamiseks võiks mõlemal olla eeldusi. Natuke teine on lugu Madis Millingu ja Hendrik Normanniga. Suviste kontserdituuride külastatavust vaadates on tegu justkui populaarsete rahvameestega, kes “Pühapäevitajale” hea reitingu võiksid tagada. Aga Millingu ja Normanni kontsentratsioon hakkab meediaharudes juba pisut suureks minema. Sellisest valikust kumab läbi püüe kiiresti (odavat) populaarsust saavutada. Oleks oodanud teistsugust valikut. Mäletatavasti korraldas ETV suve hakul saatejuhtide konkursi, võibolla oleks saanud seda ära kasutada ka näiteks “Pühapäevitaja” saatejuhtide paikapanekul.
Seninähtu põhjal jääb nõrgemaks paariks duo Normann-Vilgats, kelle rollid ei jaotu võrdselt. 7. septembril eetrisse läinud hooaja avasaates Kaire Vilgatsile saatejuhiväärset tegevust suurt ei jagunudki, ainsana sobis talle laulmine. Ei tea, kas tuleb see partnerite vähesest koostöötamise kogemusest, igatahes jäi Vilgats Hendrik Normanni kõrval selgelt sekundandi rolli, kes pugistas rohkem naerda ja naiivseid vahemärkusi ütelda.
“Pühapäevitaja” teemakäsitlusi iseloomustab kiirustamine ja kalduvus pinnapealsusele. Saade on jaotatud kindlate rubriikide vahel, millega üritatakse vaatajani tuua erinevaid inimesi, nõuandeid ja õpetussõnu. Tähelepanelikum vaataja aimab, et seda kõike püütakse teha läbi huumoriprisma, mis jääb paraku suhteliselt mõraliseks ja vähestel momentidel suud muigele kisub. Vaimuvaesus terendab eriti neil hetkedel, kui televaatajale näidatakse, millisel moel puuhalgu kirvega pooleks lüüa või kuidas aknapesu vedelikku autosse valada. Ei saagi aru, peab see nüüd nali olema või peaksin nähtud õpetustest tõesti ka midagi kõrva taha panema. Siiski on mõeldud ka vana kooli huumori austajatele – koos esitavad ühe sket?i Eino Baskin ja Ita Ever. Tuuletallamise kõrvalt välditakse tõsisemaid teemasid, mis võiks saatejuhtidelt nõuda vastavaid teadmisi või pikemat ettevalmistust. Vististi kardetakse, et hommikusel vaatajal võib tekkida tähelepanu koondamisega raskusi. See on, teadagi, tänase meedia üks levinumaid tõekspidamisi oma auditooriumist, mistõttu on maksimaalselt võimalik kombata vaid tõsisemate teemade perifeeriaid. 21. septembri “Pühapäevitajas” oli videolõik hukkunud Luule Viilma pärandihoidjast Aime Viirast, mis jäi oma ajalises kokkusurutuses väga pealiskaudseks. Paariminutiline Viira monoloog, kus tal lasti kõnelda oma metafüüsilistest võimetest, andis piiratud mahu juures skeptikutele ainest vaid irvitamiseks.
Miskipärast tundub, et viimasel ajal on trendikaks kujunenud kõiksugu moerubriigid. Üks selline on sattunud ka “Pühapäevitajasse”, kus Urmas Väljaots tutvustab viimaseid suundumusi. Veidigi pikemalt kuulama jäädes on peagi selge, et oma väärtuselt on see sama vajalik jutt kui rääkida näiteks kümme minutit õhust. Kas need riidejutud on ikka nii huvitavad, et iga pühapäev ikka üle korrata? Sellega läheb saade kohati igavaks ja sunnib kanaleid klõpsima.
Aastaid kiratsenud “Pühapäevitaja” uuenduskuur on saatele juurde andnud särtsakust ja hoogu. Ometi ei küündi ka praegune variant tasemeni, mis jäi meelde hommikuprogrammi kuldaegadest.

JOONAS HELLERMA