Mart Juur ja Peeter Oja on leidnud teineteise
“Ärapanija” Kanal 2s esmaspäeviti kell 21.30.
Nonii. Lõpuks on selge, et tõsihead huumorisaadet
saab teha ka kohalike võimaluste piirides. Et ei pea virisema pideva
alafinantseerituse üle, kui jutt ideepuudusest. Et etteantud raamidesse
annab särava teleasja ehitada küll. Et pole tarvis stuudiopublikut,
vilkuvaid tulesid ja haledat kopeerameeriklust. Piisab traksis tegijatest
ja taustameeskonnast, kes imelihtsa vormi abil loovad üle aegade esimese
naljasarja, mida on võimalik kolm saadet järjest vaadata nõnda, et head
kohad ei tundu juhuslike õnnestumiste, vaid sisseharjuva stiilina.
Sääljuures tõmbab kõhu mõnusalt kõverasse just sõbralik huumor,
mitte kibehammustav satiir. Vaatamata sellele, et saate nimi on “Ärapanija”,
ei kohta sääl ärapanemist igapäevases kurjas mõttes, vaid pigem
elegantset asjade asetamist nende õigele kohale. Nagu ka tegijad juba
ütelnud on.
Hea on juba parodeeriv formaat ise – koht näidatakse kätte nii
uudistele, “Pealtnägijale” kui väikse vihjega isegi armsale “OPile”.
Samas pole tegu miski mujal särisema hakanud idee telesse vägistamisega
– meenutagem raadios geniaalsuse piiri nüginud “Kreisiraadio”
hajumist pildieetris. Ka pikka aega raadiolaineil lõbustanud “Vanad ja
kobedad” ei pidanud teles päris lõpuni pinget, õnneks lõpetasid
õigel ajal ja muutsid uuesti väljundit, igati õnnestunult. Milling ja
Normann tajuvad endid suurepäraste estraadlastena ning pakuvad üha
paremat, filmis lausa head (uut kooliteemalist sarja ei oska esimese
annuse põhjal veel millekski pidada). Juur ja Oja on aga tõesti
teineteise leidnud! Mullused “Tondi jutud” jäid kuidagi kramplikuks
ja ettekirjutatuks, lisaks kogu see mõttetu ?õu ja stuudio-kaadervärk,
no ei kiskunud see asi kuiski ekraani ette. Tarkade keskealiste meeste
arutelu nädalasündmuste ümber “Ärapanijas” aga murrab ¯anripiire
ning konkureerib julgelt kasvõi Ainar Ruussaare välkanalüütikaga “Aeg
luubis”. Käesolev kombinatsioon rääkivatest peadest ja hoolikalt
eelnenud nädala telepildi kontekstist välja rebitud visuaaltsitaatidest
loovad lihtsate vahenditega tänastes tingimustes peaaegu ideaalse
telehuumori – maksab mittepalju, nalja mittevähe.
No tõesti ei ole nalja vähe. Arvan, et juba esimese kuuga on osa lõike
otsekui nätsuga kleepunud kodumaise huumori varasalve lakke. Sellegi
nädala saade andis vähemasti kolm. Lause “Andres ??ahhkna ja
Vir¯iinja Kotka? ?ek?i?id ?ei?ellidel” ja selle kümned
hääldusvariandid pluss kordamisküsimused lause sisu teemal – no
kuidas sa solvud nii hää asja pääle? Ei naerda inimeste, vaid neist
meedias kemiseeritud (s)lõugani üle. Või Aadu Luukase aju, mis sisaldab
suuremas osas naftat ja lisaks ühiskondlikku kokkulepet (Luukase
evangeeliumi). Loodan, et ka isand Luukas ise muheles ja rehkendas muidugi
“any publicity is good publicity”. Ning loomulikult rokkiv Villu
Reiljan. Kes pole Reiljanit näinud, sellel on elult veel mõndagi oodata.
Ja nõnda nad mängivad seda pingpongi meediamullide ja -pallidega. Minnes
isiklikuks, aga solvamata. Pehmelt, ent sähvates. Ja kokkuvõttes hästi
sõbralikult. Saate lõppedes ei jää seda paha äkamekki mokkadele, mis
mõnegi, isegi vaimuka mürgipritsimise järel ihu ja hinge rokastab. Ei
anta mädamunaga piki vahtimist, pigem õhupalliga, millele hää ?ar¯
pääle joonistet.
Parafraseerin umbes tosina aasta taguse Pikri lugu, mis vähemalt Mart
Juurele võiks tuttav ette tulla. Kui pall on hooaja alguses õhku visatud
ning kokku lepitud, et õhus tema püsima peab, ei tohi palli
lennushoidmisega töös olevaid indiviide tülitada küsimustega nagu “Kas
aruanne on valmis?”, “Miks aruanne valmis pole?” või “Millal
aruanne valmis saab?”. Pall võib niimoodi maha kukkuda... Loodetavasti
ei hakka keegi “Ärapanija” suhtes ajama väiklast iba, et “Kas nii
ikka tohib...” või “Vaata, kuidas nad eile presidendist...”. Tohib.
Ja just nii. Kuni vaenulikkust ega tigedust pole, on kõik kõige paremas
korras.
Kui ajada parhillane eesti huumor teibasse, mil kaksteist
kvaliteedisälku, ja eeldada, et ülemises otsas, üheteise peal troonivad
näiteks Andrus Kivirähk, helgemate hetkede Toomas Kall ja võrratu Anne
Mamedova ning all üritavad elada Kesknädal, Esto TV ja Hillar Kohv, siis
“Ärapanija” on mu meelest kusagil kümne keerus. Suunaga kõrgemale.
Katsugu ta langeda, raske matar ootab. Samas kui ülalpool on vein,
külmad arbuusid ja kaaviar.
Rääkimata /---/
Jah.
KARL MARTIN SINIJÄRV
|