Mart Juur ja Peeter Oja on leidnud teineteise

“Ärapanija” Kanal 2s esmaspäeviti kell 21.30.
Nonii. Lõpuks on selge, et tõsihead huumorisaadet saab teha ka kohalike võimaluste piirides. Et ei pea virisema pideva alafinantseerituse üle, kui jutt ideepuudusest. Et etteantud raamidesse annab särava teleasja ehitada küll. Et pole tarvis stuudiopublikut, vilkuvaid tulesid ja haledat kopeerameeriklust. Piisab traksis tegijatest ja taustameeskonnast, kes imelihtsa vormi abil loovad üle aegade esimese naljasarja, mida on võimalik kolm saadet järjest vaadata nõnda, et head kohad ei tundu juhuslike õnnestumiste, vaid sisseharjuva stiilina. Sääljuures tõmbab kõhu mõnusalt kõverasse just sõbralik huumor, mitte kibehammustav satiir. Vaatamata sellele, et saate nimi on “Ärapanija”, ei kohta sääl ärapanemist igapäevases kurjas mõttes, vaid pigem elegantset asjade asetamist nende õigele kohale. Nagu ka tegijad juba ütelnud on.
Hea on juba parodeeriv formaat ise – koht näidatakse kätte nii uudistele, “Pealtnägijale” kui väikse vihjega isegi armsale “OPile”. Samas pole tegu miski mujal särisema hakanud idee telesse vägistamisega – meenutagem raadios geniaalsuse piiri nüginud “Kreisiraadio” hajumist pildieetris. Ka pikka aega raadiolaineil lõbustanud “Vanad ja kobedad” ei pidanud teles päris lõpuni pinget, õnneks lõpetasid õigel ajal ja muutsid uuesti väljundit, igati õnnestunult. Milling ja Normann tajuvad endid suurepäraste estraadlastena ning pakuvad üha paremat, filmis lausa head (uut kooliteemalist sarja ei oska esimese annuse põhjal veel millekski pidada). Juur ja Oja on aga tõesti teineteise leidnud! Mullused “Tondi jutud” jäid kuidagi kramplikuks ja ettekirjutatuks, lisaks kogu see mõttetu ?õu ja stuudio-kaadervärk, no ei kiskunud see asi kuiski ekraani ette. Tarkade keskealiste meeste arutelu nädalasündmuste ümber “Ärapanijas” aga murrab ¯anripiire ning konkureerib julgelt kasvõi Ainar Ruussaare välkanalüütikaga “Aeg luubis”. Käesolev kombinatsioon rääkivatest peadest ja hoolikalt eelnenud nädala telepildi kontekstist välja rebitud visuaaltsitaatidest loovad lihtsate vahenditega tänastes tingimustes peaaegu ideaalse telehuumori – maksab mittepalju, nalja mittevähe.
No tõesti ei ole nalja vähe. Arvan, et juba esimese kuuga on osa lõike otsekui nätsuga kleepunud kodumaise huumori varasalve lakke. Sellegi nädala saade andis vähemasti kolm. Lause “Andres ??ahhkna ja Vir¯iinja Kotka? ?ek?i?id ?ei?ellidel” ja selle kümned hääldusvariandid pluss kordamisküsimused lause sisu teemal – no kuidas sa solvud nii hää asja pääle? Ei naerda inimeste, vaid neist meedias kemiseeritud (s)lõugani üle. Või Aadu Luukase aju, mis sisaldab suuremas osas naftat ja lisaks ühiskondlikku kokkulepet (Luukase evangeeliumi). Loodan, et ka isand Luukas ise muheles ja rehkendas muidugi “any publicity is good publicity”. Ning loomulikult rokkiv Villu Reiljan. Kes pole Reiljanit näinud, sellel on elult veel mõndagi oodata. Ja nõnda nad mängivad seda pingpongi meediamullide ja -pallidega. Minnes isiklikuks, aga solvamata. Pehmelt, ent sähvates. Ja kokkuvõttes hästi sõbralikult. Saate lõppedes ei jää seda paha äkamekki mokkadele, mis mõnegi, isegi vaimuka mürgipritsimise järel ihu ja hinge rokastab. Ei anta mädamunaga piki vahtimist, pigem õhupalliga, millele hää ?ar¯ pääle joonistet.
Parafraseerin umbes tosina aasta taguse Pikri lugu, mis vähemalt Mart Juurele võiks tuttav ette tulla. Kui pall on hooaja alguses õhku visatud ning kokku lepitud, et õhus tema püsima peab, ei tohi palli lennushoidmisega töös olevaid indiviide tülitada küsimustega nagu “Kas aruanne on valmis?”, “Miks aruanne valmis pole?” või “Millal aruanne valmis saab?”. Pall võib niimoodi maha kukkuda... Loodetavasti ei hakka keegi “Ärapanija” suhtes ajama väiklast iba, et “Kas nii ikka tohib...” või “Vaata, kuidas nad eile presidendist...”. Tohib. Ja just nii. Kuni vaenulikkust ega tigedust pole, on kõik kõige paremas korras.
Kui ajada parhillane eesti huumor teibasse, mil kaksteist kvaliteedisälku, ja eeldada, et ülemises otsas, üheteise peal troonivad näiteks Andrus Kivirähk, helgemate hetkede Toomas Kall ja võrratu Anne Mamedova ning all üritavad elada Kesknädal, Esto TV ja Hillar Kohv, siis “Ärapanija” on mu meelest kusagil kümne keerus. Suunaga kõrgemale. Katsugu ta langeda, raske matar ootab. Samas kui ülalpool on vein, külmad arbuusid ja kaaviar.
Rääkimata /---/
Jah.

KARL MARTIN SINIJÄRV