30-miljonilisest Sõprusest ja veidi ka väärtfilmindusest
Intervjuu Tallinna abilinnapea Margus Allikmaaga

Tallinna Kultuuriväärtuste Amet deklareerib oma põhiülesandeiks: “Linna kultuuriajaloolise eripära ja rahvuskultuuri traditsioonide, samuti materiaalse ajaloolise pärandi ja ajalooliselt väljakujunenud miljööpiirkondade säilitamine…”. Miks Tallinna linnavalitsus Sõpruse kinohoone maha müüs?
Müüs sellel lihtsal põhjusel, et see oli kunagi müügiplaani võetud. Ma ei oska täpselt öelda, mis ajal see täpselt oli, aga volikogu oli selle müügiplaani kinnitanud. Tõsi küll, mitte objektiti, aga Sõpruse kino müümise plaan oli olemas ja vastavalt sellele ka käituti. Avaliku võimu teostamiseks ja linnavõimu teostamiseks peeti seda mingil põhjusel mittevajalikuks varaks ja seetõttu otsustati maha müüa. See on asja üks pool. Teine pool on see, et alati tuleks mõelda, kas sellest linnakodanikule ka mingit kahju tekib, ning on tõenäoline, et siis, kui see müügiotsus kunagi langetati, ei analüüsitud seda piisavalt.
 
Kellele võiks nüüd ette heita, et seda aspekti piisavalt ei analüüsitud? Kas volikogule või Kultuuriväärtuste Ametile? Kas siis ei nähtud ette või ei tahetud ette näha, et tulevane eraomanik võib kino majast välja suretada? Miks ei koormatud müüki sellise klausliga, et kino funktsioonid tuleb selles kinoajaloolises majas säilitada?
Ei, seda pole võimalik müügitingimusena kehtestada. Kui müüa tahetakse, siis mingisuguste tingimuste seadmine… siis lõpeb see varem või hiljem ikka sellega, et uus omanik teeb, mis ta tahab. Aga seda saab ainult niimoodi teha, et linn säilitab omandi, rendib seda või seab hoonestusõiguse, siis on võimalik kontrollida, mida selle linnavaraga tehakse. Aga kui ikkagi vara vahetab omanikku ehk vara võõrandatakse ükskõik mis moel, kas müügi teel või teisel moel, siis pole võimalik kehtestada, et sa pead seal kino või midagi muud tegema. Kõik see osutub unistuseks.
 
Siis saab ainult nõuda fassaadide ja arhitektuurilise üldilme säilitamist?
No seda saab nõuda, sest see käib muinsuskaitse seaduse alla. See on seadustega reguleeritud ja kogu lugu. Aga see, et kino teha… lõpuks võib ju kolmeruutmeetrise pinna pealt seinale mingit pilti näidata ja öelda jah, me oleme kino säilitanud. Müüakse käest kätte ja uued omanikud jälle ei tea, mis eelmised on lubanud. See on hästi naiivne jutt, et tulnuks müüa ja anda juurde kohustus säilitada kino.
 
Aga kas siis tõesti sülitati selle kino peale, kui linnal oli vaja raha saada? Tühja sest kinost! Kuidas te tagasi vaatate, et ajalooline hoone, mis algselt ehitati kinoks, kaotab nüüd igasuguse kinofunktsiooni?
Vaadake, ma ei oska seda olukorda selles mõttes kommenteerida. Mina pole olnud selle müügiotsuse tegija ega otsuse tegemise juures. Otsus oli enne minu ajaarvamist linnavalitsuses juba põhimõtteliselt tehtud.
 
Te ei saanud enam midagi pidurdada?
Loomulikult mitte, see oli juba tehtud. See on asja üks pool. Aga me peame vaatama ka seda, mida linn suudab ja mida ta ei suuda teha. Kas ta kõiki neid funktsioone – kinod, teatrid, muuseumid jne. suudab või ei suuda täita. Ma ütlen täna, et ega me ikka pole nii võimsad, nii rikkad ja nii jõulised, et me suudame kõiki vähegi mõeldavaid funktsioone linnakodanike huvides teostada. Mõni asi tuleb siiski delegeerida ka erasektorisse. Kui turul on nõudlust väärtfilmi ja kvaliteetkino järele, siis kindlasti suudab eraettevõtlus ka selle ni?i täita. Hea küll, täna läheb Sõprusest see asi välja, aga mõnes teises kinos saaks kindlasti jätkata, kui oleks selle järgi nõudlus. Aga mõelgem hetkeks, mis toimub Tallinna Kinomajas? No Kinomajas ju ei toimu praktiliselt midagi, saal on suhteliselt hõre.
 
Jah, aga seal siiski väärtfilme näidatakse, ponnistatakse, seal on oma vaatajaskond ja näitamise traditsioon ja mõõdupuu. Sõpruses aga ei jõudnud sedagi habrast kinokultuuri tekkida.
Jah, jah. Aga kui Eestis pole väärtfilmi vaatamise traditsiooni, siis kuhu see tava, kurivaim, kadunud on? Järelikult pole ka nõudlust. Ärme üle dramatiseeri neid asju ja ma palun teid, ärge olge väga emotsionaalsed, ärge võtke neid asju ühekülgselt!
 
Me vaatame ikka filmipositsioonilt ja kinode säilimise positsioonilt ja püüame ka teist aru saada.
Vaatame, mis saab siis sellest Sakala keskusest, sellest väärtfilmi keskusest. Eks ole, selle nimel sai kõvasti tööd tehtud, et selline keskus tuleks!? Vaatame, kas hakkab elama või ei hakka.
Sinna on kaks aastat aega, praegu käib alles Sakala keskuse ümberehitamise konkurss, kus minu teada rebib seitse-kaheksa firmat. Nii et Coca-Cola Plaza kobarkinol on monopolistina kaks aasta aega laiutada ja hindu dikteerida.
Muide, ma ütlen ühe asja veel, et ärge uskuge väga ka seda Rebaste juttu!
 
Ei usugi. Antakse ju ikka seda infot, mis on andjale soodne ja vaikitakse oma äri salavedrudest. Aga linn ikkagi pigistas ka ühe silma kinni, ah, las ta läheb, tehku mis tahavad ja linnal oli hädasti raha, oma Sõpruse 30 miljonit vaja saada.
Ei-ei-ei-ei.
 
Viimasel ajal on ju paaniliselt palju igasuguseid vanalinna maju müüki pandud, sest linna kassa ei täitu ju.
Ma tahan öelda seda, et Sõpruse kino ei suleta mitte seetõttu, et seal tõuseb rendihind, vaid põhjus on kuskil mujal. Ei saa öelda, et selle tõttu, et linn müüs, selle tõttu Sõpruse kino lõpetas.
 
Otseselt ei saa, aga kõik on omavahel seotud ahelas ja harudes.
No vaadake, olge uuriv ajakirjanik ja selgitage välja tõde!
 
Püüan, aitäh hea nõuande ja intervjuu eest. 

Vestles
TARMO TEDER