Kas Frankenstein eesti moodi?

pilt

Eksperimentaalne lühimängufilm “Kaksikelu” (“Two-Timing”). Stsenarist ja rezissöör Raimo Jõerand. Operaator Arko Okk, kunstnik Kalju Kivi, helilooja Tõnu Kõrvits. Osades Martin Veinmann (Anton) ja Larissa Savankova (Maria). Produtsent Peeter Urbla, tootja Exitfilm, kaastootja Dagsljus AB. 19 minutit, värviline, Super-16. Esilinastus 25. septembril.
ˇ

Selle 19minutilise linateose on tegijad tituleerinud “eksperimentaalseks lühifilmiks”. Olemuselt on paljud kunstiteosed mingil määral eksperimentaalsed, uut katsetavad ning seda sisaldavad ning selles mõttes pole “eksperimentaalsuses” iseenesest mitte midagi eksperimentaalset ega uut. Klassikaline kunstiteooria mõõdab seda nn. eksperimentaalsust lihtsalt traditsiooni ja novaatorluse suhtena ega upita seda mõõdet kõrgemale kunstiteose teistest komponentidest. Kui aga teose loojad seda ise on teinud, maksab vahest asjale ka tavapärasemast rohkem tähelepanu pöörata.
Milles see eksperimentaalsus siis “Kaksikelus” seisneb ja kuidas avaldub? Alustame traditsioonist, sest ainult selle pinnalt ja selle suhtes on novaatorlus/eksperimentaalsus üldse võimalik. Ja alustame (loojate genereeritud) pressiteatest, kus on öeldud, et see on “ilus ja traagiline lugu abielude vahelistest suhetest mehe, naise ja nende armukeste kaudu”. Puhas traditsioon. Edasi! “Re¯issööri sõnul on see film nagu vaataja soovib”. Jõudsimegi eksperimentaalseni: film, nagu vaataja soovib. Sellist asja pole tõepoolest enne kohanud.
Linal rullubki tõepoolest lahti tõeline ebalugu. Vaata palju tahad, aga mis täpselt juhtub, aru ei saa. Ehk teisisõnu: filmis toimuvat ei saa üheselt määratleda, mida ongi taotletud: et iga vaataja lahendaks filmis esitatud loo, nagu ise soovib. Taandaks filmitegelikkuse võimalustekülluse elutegelikkuse üheks võimaluseks, teeks “nii ja naast” nii või naa, sest nii ja naa ei saa tegelikus elus korraga olla; ei saa näiteks ühel ja samal ajal olla elus ja surnud. Tuleb valida, kumbapidi olla tahad.
No nii, oletame, et vaataja hakkabki re¯issööri soovil mõtlema, kuidas tema antud olukorras käituks, millise olemisvormi valiks. Esialgu võib ta kimbatusse sattuda ja asja sinnapaika jätta, aga kui ta viitsib (kui viitsib) seda ristsõnamõistatuslikku lugu edasi “seedida”, hakkab peagi nalja saama, sest ta võib üsna tõenäoliselt jõuda naljaka tulemini: sellist olukorda, mis filmis esitatud, ei saagi olla. Tegemist on Frankensteiniga. Looja on teinud moonutise, mis küll elab ja hingab, aga ainult kinolinal.
Igasuguse kunsti eesmärk ehk mõte on ikkagi tõde ehk siis tegelikkus ise. Ja väidet, et antud film ei tegele tegelikkusega, vaid väljamõeldisega, millel pole tegelikkuse katet, saab ainult tegelikkuse mõõtkavas ja olemasoleva parameetritega kontrollida. Selle filmi illusoorsuse tõestamiseks ei ole palju vaja.
Alustagem mehest. Et filmis kujutatakse normaalset heteroseksuaalset meest, siis vastassugu ihalevad mehed jagunevad mono- ja polügaamideks. Monogaamil filmis näidatud olukorda tekkida ei saa, sest ta on monogaam. Ka polügaamil ei saa, sest ta ei tee sellisest asjast üldiselt/reeglina probleemi. Ebareeglipärase juhtumi puhul oleks filmis kergitatud küsimusel tegelikkuses katet, aga kogu selle filmi keel kinnitab seda, et re¯issööri taotluseks on olnud just nimelt üldistus, mingi eriti suur reegel. Mida, nagu aga tundub, ei eksisteeri. Või vähemalt ei õnnestunud tegijal seda seekord avastada.
Naise, vähemasti heteroseksuaalse naise seisukohalt pole mõtet asja üldse lahkama hakata: liiga vähe materjali, et millestki kinni hakata. Pealegi on naine nagunii üks suur saladus ja mõistatus, nii mehe kui ka iseenda jaoks – ja on parem, kui see nii jääbki. Naiste nüüdne emantsipatsioon rebiks sel suurel saladusel justkui katet eest, aga see on vaid illusioon, tegelikkuses läheb pilt aina segasemaks.
Niisiis, mis üle jääb? Spekuleerida re¯issööri eeskujul etteantud teemal – teha sellest (tema soovil) film omal soovil ehk siis nii “nagu vaataja soovib”. Palun väga. See film on selline.
Maria on lesbi ja abielus naisega, Martin on pede ja abielus mehega. Kui Maria ja Martin kohtusid, avastasid nad endale üllatuseks, et neid tõmbab teineteise, vastassoo esindaja poole. Neist said mees ja naine, nad sõlmisid abielu taeva palge all. Nad piinlevad, sest sedasi elades petavad mõlemad oma ametlikke abikaasasid ja omasoolisi seksuaalpartnereid. Kuuldavasti üsna realistlik biseksualismi paranoia. Ja ongi kõik paigas. Film ei tegele enam illusoorsusega, vaid värvika elutegelikkuse endaga.
Filmis räägib küll Martin oma naisest ja Maria oma mehest, aga seda ei maksa uskuda, see on petekas, jälgede segamiseks. Kui see nii ei ole, on meil “Kaksikelu” näol tegemist Frankensteiniga, uue tärkava filmi¯anri ühe pioneeriga.
Ja karta on, et seda see ongi. Natuke kahju, sest mehe-naise suhted on praegusel ajal niigi sassis ning kui me tahame edasi kesta, ei pääse me nende lahendamisest kuhugi. Seda valdkonda aga ühe olematu probleemiga “rikastada” pole just erilist mõtet, sest olematul probleemil ei saa olla olevaid lahendusi.
Nii et mitte ainult kõmujanuline meedia ei mõtle aeg-ajalt probleeme välja, et nendega tegelda, seda teeb nüüd juba ka kunst. Niisiis tasub edaspidi silmad üha rohkem lahti hoida, et ära tunda, millega miskil puhul tegemist on.
Iseenesest on re¯issööri tegu – käsitleda mehe ja naise suhet igati tervitatav ja sümpaatne. Seda teemat on vaja uurida, küsitav on, kas seda saab teha nii suures üldistusastmes. Iga mehe-naise lugu on isesugune, allub ainult selle loo juurde kuuluvatele reeglitele ning et ühest sellisest loost midagi üldistusjõulist kätte saada, tuleb kogu värki õige üksikasjalikult uurida ja võimalikult täpselt esitada.
Kokkuvõtteks suhtugem filmi siiski leebelt. Allakirjutanu “film omal soovil” oli vahest väheke õel, aga loogiline. Ja loogikaga on see tobe lugu, et ühtedel puhkudel see kehtib; teistel võib aga täiesti abituks osutuda. Ma ei tea, kumb variant siinkohal toimib. Ehk mõlemad korraga? Nagu filmis: nii ja naa ühekorraga. Metafüüsiliselt.
Siiski on seda tunnetuslikult üsna raske vastu võtta, sest me ei ole üles ehitatud nii, et saaksime ühel ja samal ajal olla kahes erinevas paigas, minna ristteel korraga nii vasakule kui paremale. Tahaks, aga ei saa. Tunnetusel on omad piirid. Aga eks nende avardamine olegi kunsti asi.
Loodame, et “Kaksikelu” siiski avardab neid!? Ja mis kummaline: ta võib seda teha isegi juhul, kui tegemist on tõepoolest Frankensteiniga (mille otsustab enda jaoks ära iga vaataja ise). Vähemasti üsna mitme asja üle mõtlema pani see film küll ning kas on ühelt kunstiteoselt õigust rohkem nõuda.

REIN TOOTMAA