Richard Hamilton. Avalikustamine (Release print). 1972, serigraafia, kollaaz.

Tänasest on Eesti Kunstimuuseumi näitusesaalis Rotermanni soolalaos avatud Briti popkunsti ajalooline ülevaatenäitus “As Is When. Briti popkunst. Graafika aastatest 1961 – 1972”. Tegemist on Briti Nõukogu koostatud uue näitusega, mis alustab Tallinnast oma maailmaturneed. Näitus esitleb kahekümne nimekama briti popkunstniku graafilist loomingut ning annab briti popkunsti kaudu suurepärase ülevaate rahvusvahelise popkunsti stiilidest ja taotlustest. Seesugune Lääne popkunsti laiemalt esitlev ülevaade on Eestis esmakordne. Näitusega kaasnevad rikkalik kataloog ning kooliõpilastele mõeldud haridusprogramm.

Nii, nüüd on see lõpuks käes: inglise pop Tallinnas. Ameerika lennutas meile samadesse ruumidesse mõne aasta eest Andy Warholi, Inglismaa läkitab koormatäie oma popjuurte graafikat, saatelehel nimed nagu Richard Hamilton, David Hockney, Peter Blake, Patrick Caulfield, Allen Jones, Eduardo Paolozzi.
Popkunsti peetakse üldiselt Ameerika fenomeniks, aga, nagu õigusega märgib Lucy R. Lippard, sündis pop nii New Yorgis kui Inglismaal. Kui Richard Hamilton ei oleks 1956. aastal eksponeerinud näitusel “This Is Tomorrow” väheldaste mõõtmetega kollaa¯i “Just What Is It that Makes Today’s Homes so Different, so Appealing?”, poleks ei rahvasuus ega kunstikriitikas kodunenud nii kähku uut kunstiliikumist ristiv väljend “pop”, mis võttis kokku reklaamimaailmast ja massikultuurist vaimustunud noorte kunstnike samastumisvajadused. (Tallinnas töid Inglise popi kujunemisperioodist aastatest 1953 – 58 siiski pole, sorry.)
Puhta ja kõrge kunsti eestkõnelejatele mõjus uus kunst nagu Esto-TV riigikogule. Pop sai halva maitse sünonüümiks, Clement Greenberg suhtus sellesse väga distantseeritult, peaaegu nagu kit?i (millisena ta abstraktsionismi taustal muidugi paistiski). Herbert Read ei tunnistanudki popstiili kunstilise väljenduslaadina, Ernst Gombrich pidas poppi aga pelgalt moevooluks, antikunstiks, mis ei vääri erilist tähelepanu. Nüüd me teame, et nad eksisid. Pop on kunst, liiatigi aktuaalne ja moodne kunst ning inglise popgraafika väljapanek saabub neopopi kestvat tõusulainet silmas pidades igati õigel ajal. Eesti publiku nälg originaalidega kohtumise järele peaks olema seda suurem, et XX sajandi teise poole moodsa kunsti näitused on meist oma ajaloolisel ajal kauge kaarega mööda läinud. Siia on kontrabandina pudenenud üksnes riismeid ja niikaua kui meil pole oma kunstimuuseumi rahvusvahelist popiekspositsiooni vähemalt Helsingi Kiasma mahus, ei saa allahinnata popinäituse “As Is When” (graafika aastaist 1961 – 72) pedagoogilist rolli.
Inglise popgraafika eripärana tuleks arvesse võtta, et pop stiilina sünnitas oma puhtaimad eksemplarid siiski peamiselt Ameerikas. Inglise pop jäi nii graafikas kui maalis väikevormiks, kammerlikumaks, kodanlikult sündsamaks. Erinevalt USAst, kus nimekaid popkunstnikke oli lausa kümneid, tõusid inglastest kunstistaarideks ainult suuna “ristiisa” Hamilton ja Californiasse kolinud Hockney.
Mis oli inglise popi peaprobleem in general? Kuidas Ameerikas läbi lüüa. Eestis neil tõenäoliselt seda probleemi ei ole.

HARRY LIIVRAND