Alati kerkib esile uusi küsimusi
Intervjuu briti semiootiku Paul Cobleyga

Paul Cobley on briti semiootik ja kommunikatsiooniteoreetik, kelle sulest on ilmunud Lennart Sundja tõlkes ka eesti keeles avaldatud “Juhatus semiootikasse”. Cobley on hetkel üks tunnustatumaid semiootikuid maailmas, tema viimaste aastate olulisemate publikatsioonide hulka kuuluvad raamatud “American Thriller: Generic Innovation and Social Change in the 1970’s” (2000) ja “Narrative” (2001) ning kogumikud “Communication Studies Reader” (1996) ja “Routledge Companion to Linguistics and Semiotics”. Paul Cobley viibis Eestis läinud aasta novembri lõpus seoses konverentsiga “Eesti instituudid”, külastades ka Tartu ülikooli semiootika osakonda. Järgnev intervjuu peatub küsimustel, mis olid kõneks juba mainitud konverentsil ning Tartus peetud seminaril kultuurisemiootika perspektiividest lääne kommunikatsiooniteooria taustal.

Informatsioon akumuleerub üha kiirenevas tempos ning võime töödelda uut informatsiooni ja uusi fakte olemasoleva teadmistesüsteemi valguses muutub üha olulisemaks. Marek Strandberg on väljendanud seisukohta, et semiootika peaks olema kaasaegse haridussüsteemi lahutamatu osa. Milline on semiootika roll (kõrg)hariduses?
Minu meelest on Strandberg väga täpselt tabanud haridussüsteemi olemust, nii nagu see on arenenud, alates XX sajandi algusest. Minu erialal, kommunikatsiooni- ja meediauuringutes, kuulub semiootika õppekavasse osana “uurimismeetoditest” kõrvuti kvantitatiivse kontentanalüüsi ning andmebaaside kasutamisega. Nii nõutakse, et semiootika näitaks ära, millised on need oskused, mida ta üliõpilasele annab, milline on tema rakenduslik väärtus. Sageli ootavad tudengid süsteeme, mis teeksid nende eest töö ära, annaksid lõplikke vastuseid. Kui need süsteemid seda ei tee, heidavad paljud üliõpilased, aga ka hariduspoliitika suunajad need kõrvale kui “elukauged”.
Õppejõu üks esimesi ülesandeid on harjutada üliõpilasest välja arusaam, et õppimine tähendab faktide omandamist. Selline lähenemine valdab, osalt õigustatult, põhi- ja keskkoolis. See pakub seletusi, seadusi, süsteeme ja selgitusi; see meenutab pisut kahekümnenda sajandi alguses levinud arusaama teadusest, mille kohaselt annab keerukate protsesside osadeks lahutamine nende “täieliku” seletuse. Lääne koolihariduse “klassikaline” füüsika on selle heaks näiteks, samas kui kvantteooriat ei ole võimalik taolisel viisil õpetada ning seetõttu ei käsitleta seda tundides kuigi sageli.
Nii võime rääkida kaht tüüpi õppimisest: “süvaõppest” ning “pinnapealsest” õppest. Süvaõpe tähendab oskust eristada tõestust ja argumenti, siduda teoreetilisi ideid igapäevase kogemusega, seostada eelnevaid teadmisi uutega. Teisel juhul tegeleb üliõpilane faktide kriitikavaba kuhjamisega, käsitleb iga ülesannet kellegi poolt peale sunnitud kohustusena ning ei suuda eristada põhimõtteid näidetest. Pinnapealne lähenemine on seotud veel ühe asjaoluga, mida on täheldanud paljud uurimused. Nimelt osutavad üliõpilased, et ülikooli astumise ja ülikooli lõpetamise vahel nende mõtlemises toimuvatest muutustest olulisim on dogmaatiliste seisukohtade kadumine või vähemasti vähenemine. Selline areng on semiootikas absoluutselt kesksel kohal. Tuntud Peirce’i-uurija Nathan Houser on võrrelnud õppimisprotsessi semioosiga, märgiprotsessiga. Lootus jõuda lõpliku interpretatsioonini on siin sama väike kui õppija lootus saada lõplikke vastuseid. Oluline on aru saada, et alati kerkib esile uusi küsimusi. Seesugune liikumine, mis on nii oluline kõrgharidusele – õppida, kuidas õppida – iseloomustab ka semiootikat. Kuniks seda protsessi ei mõisteta, ei ole võimalik semiootilist mõtlemist omandada.
Näib, et Euroopa riikide valitsused on hakanud XXI sajandi künnisel sellest aru saama, “elukestva õppe” tähtsuse rõhutamine on selle üheks märgiks. Oht on siiski selles, et finants- ja ideoloogiline surve nõuab õppejõududelt “kiireid lahendusi”, mida oleks võimalik näidata teatava sobiliku aja jooksul.
Viimastel aastatel on Euroopas, eriti aga Suurbritannias esile kerkinud terve rida selliseid firmasid nagu Semiotic Solutions või SemiosphereTM. Kas see annab märku semiootika kasvavatest rakendusvõimalustest?
On tõsi, et oma nimes otseselt semiootikale viitavate firmade arv on kasvanud, ennekõike turu-uuringutes ning brändikujunduses. Sellel on kaks peamist põhjust. Esiteks, nende firmade osanikud on tõenäoliselt õppinud ülikoolides, kus nad on osalenud semiootika loengutes. Teiseks, mis suurelt osalt kattub eelmisega, semiootilise analüüsi rakenduslikke aspekte (vastandatuna ideoloogilistele ja kriitilistele aspektidele) on viimasel ajal enam rõhutatud. See on teinud võimalikuks semiootika mõiste lülitamise ärimaailma.
Ometi teeb sõna “rakendus” kasutamine semiootilisest meetodist kõneldes mind pisut rahutuks. Semiootika ei ole meetod sõna otseses mõttes, ehkki temas on mõningaid metodoloogiale iseloomulikke jooni. Ma arvan, et teatud mõttes on “rakendussemiootika” ja semiootika vahel samasugune seos nagu tehnoloogia ja teaduse vahel. Mulle ei meeldiks sugugi olukord, kus semiootika muutuks meetodiks, mida lihtsalt kasutatakse majanduslikes uuringutes kindlate vastuste saamiseks. Minu vastus oleks vist seega, et kui “rakendussemiootika” hakkab juhinduma kitsalt instrumentalistlikest eesmärkidest, ükskõik, mida antud metodoloogia ka ei võimalda teha ja näidata, siis ei ole see enam semiootika.
Kompanii Semiotic Solutions suhtes tuleb siiski aus olla – enamasti ei ole nende tegevus sellega seotud. Pigem keskendub see (trendide, identiteedi jne.) “projektsioonidele”.
Semiootikat on sageli kritiseeritud, et see on eluvõõras, et semiootilisel meetodil puudub rakendus. Millised on semiootika kui distsipliini väljavaated?
Kui ma viibiksin esimest korda elus Tartus ning peatuksin majas, mida parajasti renoveeritakse, oleks Tartu elanikud üsna põhjendatult pahased, kui ma käiksin ringi ja räägiksin igale ettejuhtujale: “Ärge minge Tartusse, seal on liiga palju tolmu ja liiga palju telliseid ning kõikjal haiseb värvi järgi.” Semiootika areneb pidevalt ning sellest tuleb aru saada kogu ulatuses, mitte vaid selle üksikust osast nagu näiteks Roland Barthes’i semioloogia. Ma arvan, et need, kes väidavad, et semiootika on surnud, peavad semiootikat ennekõike teatud “totaliseerivaks süsteemiks”. Sellised süsteemid on hetkel põlu all, samas ei arva ma, et semiootika oleks üks neist. Me võime täheldada distsipliinide killustumist, mis võib olla ja võib ka mitte olla seotud killustumistega, mis on iseloomulikud postmodernismile. Keeleteadus eriti on jagunenud kõikvõimalikeks uurimissuundadeks: Chomsky lingvistika (selle mitmekesisuses), psühholingvistika, sotsiolingvistika, pragmaatika, etnometodoloogia/kõneanalüüs, kriitiline diskursuseanalüüs jne. Arvatakse ka, et sama on juhtunud kommunikatsiooniteoorias. Selle ameerikalik mudel jagunes Põhja-Euroopas meedia- ja kultuuriuuringuteks juba oma tekkimisel 1970. aastatel. Ning väidetavalt on ta veelgi enam killustumas sellisteks suundadeks nagu visuaalkultuur, critical literacy jne.
Paljudele tundub, et killustunud perspektiivid teenivad ideoloogia kritiseerimise eesmärki. Samas arvatakse, et semiootika ei ole oma kõikehaaravuse tõttu selleks võimeline. Minu meelest on taoline arusaam ekslik. Esiteks seetõttu, et semiootikas on loodud käsitlusi, mis, vältides poststrukturalismi kitsaskohti, on märksa kriitilisemad, lisaks sellele aga ka praktilisemad ning tulemusrikkamad kui killustunud perspektiivid. (Ma mõtlen siinkohal sellele, mida teeb Günther Kressi Suurbritannias kirjaoskuse uurimisel või mida teevad Susan Petrilli ja Augusto Ponzio Itaalias üleilmastumise analüüsimisel). Teiseks aga seetõttu, et semiootika kõikehõlmavus (mitte üldsõnalisus: konkreetne uurimistöö on endiselt semiootika sine qua non tingimus) kujutab endast tõelist interdistsiplinaarse teadmise taotlust.
Milline võiks olla Tartu kultuurisemiootika roll kultuuriteooria ja kommunikatsiooniteooria üldises kontekstis?
Ma lähtun oma vastuses ennekõike Juri Lotmani tööde mõjust. Isegi kui tugineda vaid tema inglise keelde tõlgitud töödele, võime me osutada tervele reale valdkondadele, millega ta tegeleb. On selge, et teatud etappidel tegeleb ta klassikalise meediaanalüüsiga, mida sellisel kujul on hakatud tunnustama tänu Toronto koolkonna töödele, et ta tegeleb kirjanduse ja filmi analüüsiga, et ta tegeleb “kultuuriteooriaga”, et ta tegeleb range kultuuriajalooga (see on “range”, kuivõrd see tugineb semiootilistele põhimõtetele), et ta tegeleb kommunikatsiooniteooriaga ning ta tegeleb “modelleerivate süsteemide teooriaga”. Thomas A. Sebeok ja Marcel Danesi väidavad, et viimane võib kujutada endast semiootika jaoks tulevikku. On hästi teada, et Sebeok lähtus Lotmanilt saadud “modelleerimise” mõistest, seda ajapikku mõistagi kohandades. Õigupoolest on sageli nii, et nii mõnigi hea idee kommunikatsiooniteoorias või kultuuriuuringutes on juba palju aastaid varem Lotmani poolt käsitlemist leidnud.
Ei ole mingit kahtlust, et Tartu biosemiootika on tugev, ning sugugi mitte seetõttu, et Jakob Uexküll või Karl Ernst von Baer on endiselt olulised. Kuid siinne kultuuriteooria ning viis, kuidas Tartu ülikoolis on korraldatud loengute andmine ning administratiivne struktuur, annavad mõista, et semiootika osakond on lääne humanitaarteadustes uuenduslikul ja juhtival kohal.
Te külastasite Eestit seoses konverentsiga “Eesti instituudid”, mille korraldajaks oli Eesti Instituut. Me võime sageli kuulda väidet, et üleilmastumise protsess esitab rahvuse, identiteedi ja rahvusliku identiteedi mõistele uusi nõudmisi. Millised on põhilised mehhanismid, mille kaudu vanadel riikidel, rahvustel või rahvusriikidel oleks võimalik konstrueerida uus identiteet?
Kõneldes rahvuse mõistest, tuginen ma alati Anthony D. Smithi väitele, et vettpidav rahvuse mõiste eeldab rahva ajaloolist territooriumi või kodumaad, ühist avalikku kultuuri, ühiseid õigusi ning kohustusi rahvuse kõigile liikmetele ning, ennekõike, narratiive.
Narratiiv on rahvuse mõiste üks alusmüüre, enamik teoreetikuid on ühisel meelel, et narratiivi lätted peituvad rahvuste või kultuuride kujunemises. Narratiiv, mis kujutab endast poolenisti fikseeritud väljendusvormi inimeste (sageli kangelaste) tegude kodeerimiseks, on olnud vahendiks, mille abil kirjaoskuse-eelsed kultuurid on olnud suutelised salvestama informatsiooni oma ajalugude ja ideede kohta. Sel on mõistagi olnud nii häid kui halbu tagajärgi.
Ma oletan, et küsisid seda, kas kõik Smithi poolt loendatud aspektid on järjest enam globaliseeruvas maailmas endiselt olulised. Rahvuse mõiste on muidugi suhteliselt uus, võib oletada, et selle üldised piirjooned võivad muutuda. Mitte alati ei ole võimalik osutada “ajaloolisele territooriumile” või “kodumaale”. Piirid muutuvad. Mõningates piirkondades on küsitav ühise avaliku kultuuri olemasolu, eriti seoses multikultuurilisuse suurenemisega. Ühised seaduslikud õigused tunduvad olevat absoluutselt vältimatud (eriti kui võtta arvesse Euroopa Liidu teele veeretatud proovikivisid, ennekõike Maastrichtis, kus rahvuslus silmatorkavalt oma pead tõstis), kuid kas globaliseerunud ühiskonnas on olemas üldine arusaam kohustusest. Ka ühine majandus on siiani tundunud iseenesestmõistetav, kuid kuivõrd vastab see tõele pärast Euroopa rahaliidu loomist?
Siiski tahaksin ma rõhutada narratiivi järjepidevust rahvuse mineviku mõtestamisel tulevikku silmas pidades (ja vastupidi). Oma ettekandes “Eesti instituutide” konverentsil pühendasin ma sihilikult pisut aega narratiivi ja aja vahekorra tehnilistele ja filosoofilistele alustele. Ricoeuri idee, et narratiiv ongi inimese suhe aega, tugineb Augustinuse triaadile, ootus-mälu-tähelepanu, mis on filtreeritud läbi Heideggeri. Ükskõik milline inimeste grupp, kes soovib mõelda oma olevikust ja/või minevikust ja/või tulevikust, on sunnitud seda tegema korrastatud lugude kaudu, mis mõjutavad otsekohe arusaama neist entiteetidest.
Eesti kirjanik Mihkel Mutt on kirjeldanud eestlane olemist kui üht postmodernismi haru. Mil määral see kehtib?
See tsitaat on väga huvitav. Esmalt pean ma siiski ütlema, et minu meelest on postmodernism oma päevakajalisuse minetanud. Seda võib peaaegu vaadelda ühel hetkel kirjastusmaailma tabanud moehullusena, mis aitas kaasa mõne akadeemilise karjääri edenemisele (ning mõne teise närbumisele). Ehkki paljud neist nähtusist, mida ta kirjeldas, olid uued ning nende olemasolu oli võimalik tõestada, olid paljud “postmodernismi” tunnusjooned ülevõimendatud. Miks peavad terminiga “postmodernism” kaasas käima terminid “multikultuurilisus”, “globaliseerumine”, “postkolonialism” ning “modernsus” ja “hiliskapitalism”?
Kuid minu meelest on see tsitaat huvitav, kuna selles kajab üks Stuart Halli tsitaat. Hall on silmapaistev briti teadlane, kes tegelikult rajas briti kommunikatsiooni-, meedia- ja kultuuriuuringud. Ta tuli Suurbritanniasse Kariibi mere saartelt enam kui nelikümmend aastat tagasi ning ta on olnud sõjajärgse Suurbritannia akadeemilise elu üks kõige mõjukamaid ja silmapaistvamaid figuure. Ometigi elas ta musta mehena inimeste seas, kes kuulusid rahvusesse, mis ei olnud omaks võtnud kasvavat multikultuurilisust ning mis tugineb tõepoolest ennekõike klassierisustele. Nii tunnistas ta, et tundis end selles ühiskonnas “detsentreerituna”. Teisiti öelduna puudus tal samastumisvõimalus “igamehega”, mida oleks võinud pidada briti identiteedi tuumaks.
Kui postmodernismiga seotud nähtusi hakati tunnistama, ütles Hall viimaks, et ta oli hakanud tundma end kui kodus. Enam ei tundnud mitte ainult tema, et tema suhe ühiskondliku elu tuumaga oli mõnevõrra problemaatiline – nii tundsid ka kõik teised. Nad adusid, et nad kõik olid detsentreeritud, et nende identiteedid olid kas konstruktsioonid või fabrikatsioonid, kuid kindlasti mitte midagi “antut”. Nad said aru, et nende identiteedi määrasid sugu, seksuaalsus, etniline kuuluvus, amet jne. ning neid väljendavad märgid, representatsiooni vormid. (“Sotsiaalne klass” näis mõneks ajaks esikohalt taanduvat). Suured narratiivid hajusid väikesteks.
Näib, et Mihkel Muti idee on samast vallast. Mulle näib siiski, et Eesti situatsiooni, mida ta oletatavasti püüab kirjeldada, võiks pigem iseloomustada sõnaga “postkolonialism”. Tõenäoliselt kõik sotsiaalsed grupid võivad praegu teha samalaadseid tähelepanekuid. Kuid on hoopis midagi muud, kui seda teeb riik, mille ajalugu on täis invasioone ja okupatsioone, kuid mis on siiski kõik need üle elanud arusaamaga rahvuslikust identiteedist, mis minu meelest on selgesti äratuntav.
Just seda tahtsin ma öelda ettekandes, mille ma pidasin “Eesti instituutide” konverentsil. Ükski kultuur ei ole ette antud. Postkolonialistlikud kriitikud ennekõike on osutanud sellele, et kultuurid on hübriidsed, isegi juhul, kui nad on püüdnud alla suruda või hävitada teiste kultuuride jälgi. Ometi võivad “rahvuskultuuri” elemendid olla selgesti äratuntavad isegi siis, kui nad on silmanähtavalt hübriidsed. Mõnevõrra paradoksaalsel kombel langevad perioodid, mil rahvuslikud elemendid kultuuris on selgesti äratuntavad, kokku perioodidega, mil neid ei vaadelda kultuuri kui eluviisi osana. Sellise järelduseni on jõudnud terve rida suuri kultuuriteoreetikuid (näiteks Raymond Williams ja Stuart Hall Suurbritannias ning kindlasti Lotman). Taolised elemendid hõlmavad kõike vältevaheldussüsteemist erilise loodussuhteni või kama?okolaadini.
Samas kuuluvad kultuuri kui terviksüsteemi elemendid, mis näivad universaalsed, kuid mis iseloomustavad rahvuslikku identiteeti. Need, kes ei tunne rahvuskultuuri, ei ole võimelised ka neid elemente ära tundma. See ei tähenda muidugi, et neid ei ole, kuid selleks, et neid esile tuua, tuleb vähemalt ajutiselt kahtluse alla seada universaalsus ja hübriidsus. Sel hetkel tuleb peaaegu halvas usus öelda “See on Eesti”. Selleks, et võltsingud – stereotüübid ja ideoloogiad – omaksid vähimatki veenmisjõudu, peab neis peituma vähemasti kübeke tõtt. Selleks, et võiksime rääkida identiteedist, peame me midagi maha suruma. Ma eeldan, et see on dilemma meie kõigi jaoks.

Vestelnud
KAIE KOTOV