Hr. Mihkel Mutt on viisakas intelligent. Ta ei soostuks rääkima kantsler Schröderiga Võllamäe Päärna kannatustest, ehkki ta võrdleb eestlaste saatust Ameerika neegrite omaga. Ameerika neegrid julgesid esitada arve oma orjaaja eest. Ka meie võiksime nõuda Euroopa Liidult kompensatsiooni oma orjaaja eest, mille austatud M. Mutt tunnistab olnuks. Veriseks pekstud seljad kisendavad ikka veel ning selle asemel, et pugeda praeguse maailma sakste ees, peaksime nõudma kahjutasu meie rahvale tehtud ülekohtu eest. Siin jääb kirjamees Mutt poolele teele. Ta justkui häbeneb oma küüru pekstud selga sirgu ajada ning ütelda: “Ma olen eestlane. Sakslaste, rootslaste, taanlaste, poolakate, venelaste poolt alistatu kunagi, nüüd aga vaba. Makske!”
Hr. Mutt sisimas ei usu, et eestlus püsima jääb. Ega ta muidu kloostreid ei tahaks, kust kunagi rahvuslikud misjonärid välja marsiksid. Kloostrid on Euroopa ja Ida ajaloos tõesti väärtuslikud olnud, on säilitanud kultuuri kõige koledamatel aegadel. Kuid humanist Mutt jätab rahvuslikust kloostrist targu välja kristluse. Jah, kunagi oli see ju alus, nüüd marginaalne nähtus, pealegi vallutajate toodud. Klooster kristluseta on suvemaja turistidele. Ja kuigi Mutt hardusega mainib kirikuõpetajat Jakob Hurta, välistab ta eestluse (loe: rahvusluse) ideoloogiast kristluse. See on ka mõistetav. Sest hr. Mutile on eestlus kõigepealt poliitiline, siis keeleline nähtus (kuigi ka keel ei ole kõige tähtsam, arvab ta) ja lõpuks väärikuse küsimus. Usu kaotanud või usku mitte leidnud inimese õnnetus ongi tiirlemine maises ringis ning usus näeb humanist ikka ainult uskliku tasulootust. Ta ei tule selle pealegi, et usk võib olla pragmatismist täiesti prii.
Muidugi, praegusel ajal rahvuslusest nii pikka esseed kirjutada on paras julgustükk. Aga kas selles käsitluses on ka midagi uut? Paraku mitte. Jääb kõlama ikka vana äraleierdatud mõte, et maailm on muutunud ja eestlane peab ka muutuma (sulanduma Läände) ning samal ajal jääma väärikaks. Ikka see vana loosung “olgem eestlased, kuid saagem eurooplasteks”. Sellest kirjutas juba XX sajandil Uku Masing: “Mis õigusega raiutakse laste ajju: “Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!”? Kas need, kellele see lause on olnud püha ja puutumatu dogma, on küsinud kunagi: mispärast siis me peame saama selleks, mida me ei ole – sest see lause eeldab ju, et me pole eurooplased. Kas me oleme tühjad vaasid, nagu see lause eeldab, et meid võib täita ükskõik millega. Ja kui, miks siis just Euroopaga?” (“Teema variatsioonidega...”)

JAAN TOOMING