Põhjanaela kosmogooniline paine

23. mail Katariina kirikus muusikaline etendus “Põhjanaela paine”. Helilooja Ülo Krigul, tekst Arvo Valton, lavastus Vahur Keller, kunstnik Hardi Volmer, koreograafia Kristina Paškevièius. Esitajad: Iris Oja (laul), Eva Püssa (hääl), keelpillikvartett ja löökpillid (EMA) Risto Joosti juhatusel, tantsuteater Fine 5. Fonogramm ja live-elektroonika Arian Levin.

Kui tavaliselt räägitakse muusikalavastuse puhul pikemalt esietendusest, siis nüüd tuleb juttu “Põhjanaela paine” viimasest ettekandest – esmalavastus toimus juba mullu oktoobris Linnateatri Põrgulaval. Tollal väikesele kutsetega seltskonnale, nüüd aga kuulajate nii “suurele ringile”, mis vaevu Katariina kirikusse ära mahtus.
EMA kompositsioonitudeng Ülo Krigul (1978) on paari viimase aasta eesti muusika päevadel äratanud tähelepanu kui helilooja, kellel on isikupäraselt atraktiivne loominguline käekiri. Mis teisisõnu tähendab meeldejäävaid ja eredaid kujundeid, tokaatalikku motoorikat ning teravdatud tähelepanu muusika rütmilisele küljele. Siin öeldu kehtib üldjoontes ka “Põhjanaela paine” kohta, kus muusika kandis endas nii šamanistlikult rituaalmeditatiivset kui pantomiimilaadset liikumisalget.
“Põhjanaela paine” on sõna otseses mõttes muinaslugu muusikas, tantsus, sõnas ja videopildis ning sellisena lähedane isegi Wagneri kunste sünteesivale ideaalile Gesamtkunstwerk. Omamoodi Gesamtkunstwerki moodustasid ka muusikaetenduse korraldajad – EMA, EKA ja Concordia ülikool osalistena Euroopa Liidu TEMPUSe projektis “PR and Fundraising”, mille toel lavastus teoks sai.
Arvo Valtoni lühijutul põhinev tekst, mida Eva Püssa etenduse käigus muusika ja tantsu saatel loeb, räägib maailma loomisest, olemisest ning kadumisest. Keskne tegelane selles kosmogoonilises saagas on muistne demiurg Kokhuhum (tantsib Dmitri Hartšenko), kes “valmistas maailma üheainsa hajameelse liigutusega” ning sealt alates polnud maailm enam “udu ja pimedus”. Selle peale elavnesid ka seni raidkujudena märkamatult seisnud tantsijad, kelle esimesi ebalevaid samme võinuks võrrelda zombide liigutustega – ka nende tuhakarva halliks grimeeritud näod, kostüümid ning takused parukad toonitasid õudusfilmidest tuttavat “elustunud laipade” efekti. Lugu ise, muuseas, polnud aga sugugi õudne.
Muusika, mis algas vaid üksikute kaikuvate trummilöökidega, jõudis selleks ajaks areneda juba küllaltki intensiivseks – keelpillikvarteti perioodiliselt korduvad kujundid, löökpilliaktsendid ning Iris Oja episoodiline vokaliis moodustasid koos live-elektroonikaga huvitava kõlaterviku. Samas kindlustas muusika ühe komponendina kohe ka etenduse audiovisuaalse terviku – tants, muusika ning heljuvatesse aurupilvedesse mähkunud lavakujundus suhestusid omavahel mõjuvalt.
Kuid mis on kord tekkinud, peab ükskord ka kaduma: müütilise Kokhuhumi loodud maailm hakkab haihtuma sama pikkamisi, nagu ta ennist sündis. Tõsi, uue visuaalse märgina ilmub lavale korraks tuli – leegid kivipõrandal ning kaks tuleneelajat mõjuvad apokalüptilise hoiatusena. Kuid muusikagi tõmbus tagasi samasse kaikuvasse punkti, millest algas ning kadus siis koos Kokhuhumi maailmaga pimedusse. Ring sai täis.
Selle etenduse pikkus (kolmveerand tundi) oli just nii paras, et võis vaatajate meeli hoida kogu aeg ootevalmis. Igatahes siinkirjutaja ei tajunud hetkekski pingelangust. Lavastuse audiovisuaalsest terviklikkusest räägib kasvõi asjaolu, et muusikat kuulamas “puhtalt”, ilma tantsu ja “Põhjanaela kosmogoonilise paineta”, ei kujuta end nagu hästi ettegi.

IGOR GARŠNEK