Peidus pool – Paul Burman

Paul Burmani (1888 – 1934) näitus “Peidus pool” Tartu kunstimuuseumis 6. juunini.

Paul ja Karl Burman on oma baltisaksa päritolu tõttu seotud rohkem saksa ja vene kui eesti kultuuritausta ja tõekspidamistega. Paul ei õppinudki eesti keelt ära. Tema kõige aktiivsemaks suhtlemise perioodiks eesti kunstnikega jäi lühike viibimise aeg Pariisis aastatel 1912 ja 1913, mil ta elas eesti kunstnike koloonias ning leidis tihedama kontakti Jaan Koorti, Nikolai Triigi ja Aleksander Tassaga. Burmani elusaatus asetas ta eraku rolli.
Enamus Burmani loomingulisest pärandist on neist aastaist, kui kunstnik elas Tallinnas Seevaldis. Jaan Pert kirjutas Paul Burmani nekroloogis: “Ta elas rahulikult, teisi puutumata ja häirimata ka vaimuhaiglas, askeldades vaid oma pintsli ning värvidega ja luues aina uusi töid. Veerand tunnist kuni tunnist jatkus uue teose valmimiseks, mis võis rännata kunstinäitusele.” Toonane Seevald, kus Paul Burman elas 1918. aastast kuni surmani, oli väga edumeelne raviasutus, kus töötasid mitmed noored arstid, kes praktiseerisid uudseid ravimeetodeid. Tänu vend Karli toetusele elas Paul pigem pansionaadis kui raviasutuses.
Paul Burmani omapärane loojanatuur avaldub tema senini teisejärguliseks peetud loomingus. Aino Kartna kunstniku monograafias on väljavõte tema haigusloost: “Ent ratsanike teema ei andnud Paul Burmanile kuni elu lõpuni rahu. Terve eluea vältel joonistas ja maalis Burman sadu pilte ratsanikest, kohati mitu päeva järjest, isegi seitse pilti päevas.” Omapoolse arvamusena lisab ta: “Ent suurem osa neist on vaid haiglase kinnisidee kiired fikseerimised ning kunstiliselt väärtusetud.” See arvamus püsis ning kunstniku ratsanikega kompositsioonid jäeti välja kõigilt peale surma toimunud retrospektiividelt, vaid 1999. aastal eksponeeriti paari joonistust näitusel “Erootiline kunst”. Kunstniku alasti nais- ja meesratsanike teema oli meie toonasele kunstile võõras, kuid köitis mitmeid eelmise sajandi vahetuse saksa ja vene kunstnikke. Apokalüptilised ratsanikud väljendasid suurepäraselt sajandivahetuse kunsti sümbolismilembeseid meeleolusid. Nüüd, uuel sajandivahetusel eksponeeriti retrospektiividel taas sümbolistlikku kunsti ja räägiti sellistest nimedest nagu Hans von Marées, Arnold Böcklin jt., kelle looming avaldas mõju ka noorele Burmanile. Pauli sümbolistlik kujundikeel, elu ja surma, mehe ja naise teema baseerub luterlikul kasvatusel ja saksa kultuurifoonil. Eesti kunstkriitika märkas Burmani ratsanikes vaid anatoomilisi eksimusi ja tuimust. Tema ratsanikesse on kätketud aga isiklikud hingelised üleelamised, erootilised fantaasiad ning kunstniku omapärane maailmapilt. Huvitav on jälgida erinevate gruppide konfiguratsioone ja piltide ülesehitust, millest hargneb jutustus ja sõlmuvad intriigid. Kõige suurem kompositsioonidest on Eesti kunstimuuseumile kuuluv “Hobuste ujutamine”, kõige ekspressiivsem Riose oksjonil müüdud “Ratsanik valgel hobusel” (kahjuks ei õnnestunud viimast näitusel eksponeerida). Joonistustes ja akvarellides esinevad nii meesaktid – toona peaaegu puuduv kujund eesti kunstis – kui naisaktid hobustel, neid võib leida nii koos kui eraldi. Tihti puudub figuuride vahel reaalne side, kuid ometi õhkub kompositsioonest seesmist pinget. Samast ainevallast oli kunstnikul töid tunduvalt rohkem, kuid sõja-aastatel hävis Karl Burmani kodu koos suure hulga venna töödega. Paul Burman on ise neid ratsanikega kompositsioone nimetanud amatsoonideks ja apokalüptilisteks ratsanikeks. Kristi Burman, kes äsja kaitses Rootsis Umeå ülikoolis Paul Burmani elu ja loomingu teemal doktoritöö, leiab, et Paul Burmani ratsanikke võib vaadata justkui kunstniku teekonda hobusel mööda omi seesmisi Elysioni välju, mis kulgeb pildist-pilti.
Mitmed tööd kujutavad tema kodu, Seevaldi hooneid ja parki. Neist emotsionaalseimaks on “Dr. Kügelgeni kabinet”, ainus teadaolev kunstniku interjöörimaal, mis erinevalt loodusvaadetest on maalitud intensiivse, kohati suisa lõõmava koloriidiga. Surutuse tunnuseid kannavad endas visandid kasvuhoone lilledest – tulbid, hortensiad, hüatsindid – nähtud põneva rakursiga, mis meenutab momentvõtet fotograafias. Kristi Burman kirjutab kunstniku töödele iseloomulikust n.-ö. suurendavast nägemisest: “Tegelik pildiruum jätkub nähtamatuna üle paberi servade, ühendades kunstniku eksistentsiaalset ruumi selle voolavais värvides tema eluruumiga kasvuhoone niiskes soojuses ja õrnas lõhnas maalimise hetkel. Kunstnik on sisenenud kasvavate taimede eluruumi.”
Burmani rahulikumat, suisa mediteerivat poolust iseloomustavad aga natüürmordid õuntega, kus muutub vaid viimaste arv ja paigutus ning neile langev valgustugevus. Kompositsioonid on äärmiselt lakoonilised, Burmani kohta kiretud, rahulikult objekte seiravad.
Omaaegne kunstikriitika heitis Burmanile ette loomingu muutumatust, kuna ta jäädvustas lõputult Tallinna vaateid, agulinurgakesi ja linna lähimat ümbrust. Eesti kunstis on hiljemgi olnud mehi, kes kiindunud kindlatesse motiividesse. Johannes Uiga Pühajärve vaated ei kanna endas rutiini märke, meister väljendab oma emotsioone järvemaastike vahendusel. Burmani tundlik silm registreerib küll looduse muutusi, kuid igasse motiivi on kätketud ka toonane meeleolu. Kohati kipub maastikes pildi pind kitsaks jääma, motiiv oleks justkui vägivaldselt surutud liig kitsasse raami. Burmani Stroomi ranna suplejate piltides on kummastavat dünaamikat, kohati ka avaruse tunnet, samas on suplejate sekka ära eksinud ka üksik ratsanikufiguur.
Isegi ammu tuttavaid Burmani maastikke, lilli, autoportreid ja linnavaateid võib vaadata tänapäeval uudse pilguga. Postmodernistlik ajastu läheneb paljudele kunstinähtustele ja kunstnikele uue nurga alt ning avastab seetõttu minevikust nii mõndagi huvipakkuvat. Näitusega kaasnenud väljaandes kirjutas Umeå ülikooli kunstiajaloo professor Roland Spolander: “Kunst tähendab võõra ruumi valdamist. Seega tõlgendab kunstiajalugu ruumi, mis kasvab välja pingest kunstiteose kui objekti ja võõraste ruumide vahel. Kunstiobjekt liigub teatud määral takistamatult oma ajas, kunstiajalugu on alati seotud olevikuga. Need on oleviku mõtteviisid ja teooriad, millel kunstiajalugu põhineb.”

TIIU TALVISTU