Galeriid

pilt

Mare Vint. Telliskivimüür. 1977. Lito. Repro

pilt

Avangardi näituse avamine oli hoopis omaette näitus. Tairo Lutter

pilt

Killu Sukmit & Mari Laanemets. Route 66. Kaader videost. Repro

Mare Vindi metafüüsilised fiktsioonid

Mare Vindi sünnipäevanäitus “Majad ja müürid” Deco galeriis kuni 28. septembrini.
 
Eesti kunsti on üldiselt peetud maastikulembeseks. Sellest annab tunnistust ka meie kunstiteadlaste selleteemalise analüüsi hulk. Juba Luiga, Kangro-Pooli ja Kompuse Konrad Mäe maastikuvaadete mahlakad kirjeldused on mõnikord värvikamad kui teos ise. Samas kiputakse distantseeruma graafikatehnikas maastikest: seda võib seletada graafika monokroomsuse, tasapinnalisuse ja joontekesksusega. Mare Vindi metafüüsilised fiktsioonid on aga ometi omaette peatükk Eesti kunsti ajaloos. Emotsionaalsel tasandil ei ole mitte just eriti paljud kriitikud suutnud samastuda autoriga ning teoseid kiputakse vaatlema ikka väliselt (vormiliselt) positsioonilt.
Vähesed tunnevad klaasikunstnik Mare Vinti. Graafika vahendusel on Vint end vaatajale tutvustanud nii sise- kui maastikuarhitekti, disaineri ja aiakujundajana. Sirje Helme on iseloomustanud tema töid kui “vaikset seiklust ideaalses arhitektoonilises maastikus”.
Vene konstruktivistidelt päritud ruut ja ring vihjavad kaudselt suprematistlikele mõjudele Mare Vindi loomingus. Tema tööd on tasakaalustatud, ehitatud üles vertikaalidele ja horisontaalidele. ANKi ajastusse kuuluvana ei suutnud kunstnikku “rikkuda” ka rühmituse radikaalne ja äärmuslik iseloom. Stabiilsus, rahu, vaikus ning geomeetria on selle autori teostesse projitseeritud, nendest on aastatega saanud firmamärk. Lito “Telliskivimüür” (1977) on omamoodi tähis, mis peegeldab kunstniku hilisemate tööde vararenessansi meistritele omast puhtust, selgust ja kainust. Mare Vindi tööd on nii “puhtad”, et neil kujutatud objektidel puuduvad varjud ja kontrastid.
Seega võiks Mare Vindi fantasmagooriliste ja kohati unenäoliste etüüdidega tõmmata teadusliku fantastika ning sellealase kirjanduse paralleele. Nõnda võiks Sven Grünbergi “Hukkunud alpinisti hotelli” muusikat vaadata kui müstiliste maastike auditiivset paralleeli.
Vaid ülim kannatlikkus ja järjepidevus viivad kunstniku sellise tehnitsistliku osavuseni, mis peegeldub tööde varjamatult pedantses vormis. Mare Vint on kunstnik, keda ka maalijana võib nimetada graafikuks, sest olematute pintslijoonte, terava pliiatsitõmbe ning minimaalse värvimassi tõttu tema maalid lihtsalt on graafilised.
Dechiricolik tühjuse ja mahajäetuse meeleolu on valdav ka Vindi maalidel ning graafilistel lehtedel. Tema tõusvatel treppidel ja kaugusse taanduvatel perspektiividel puudub vaid De Chiricot iseloomustav ootamatus- ning üllatusmoment.
Oma justkui patenteeritud stiili ja vormiväljenduse tõttu on Mare Vint arvatavasti üks järjekindlamaid eesti kunstnikke. Tema eesmärk pole mitte üllatada oma vaatajat aasta-aastalt uute nägemustega, vaid veenda publikut autori kinnistunud loomingulises laadis. Nõnda esitab kunstnik visuaalse manifesti, mis ei vajagi enam signatuuri “Mare Vint”.

RIIN KÜBARSEPP

 


Road-movie ja
idandamispoliitika
 
Mari Laanemetsa ja Killu Sukmiti näitus “Briis” 12. – 22. septembrini Tallinna Linnagaleriis.
 
Paljusid Ida-Euroopa kunstnikke võib ühendada ühe tunnuse alusel – nad kõik vihkavad silti “Ida-Euroopa”. Allergia avaldub lausa kliinilisel kujul mõne väliskuraatori läheduses, kes tahab suhestumist rahvuse, identiteedi ja Euroopasse kuulumise kinnisideega. Geograafiline ja rahvuslik märgistus tundub seda repressiivsem, mida nürima järjekindlusega seda kohaldatakse. Soren Grammeli kureeritud “Get out! An Exhibition on the Subject of Going Away” oli järjekordne “Euroopa idandamise” (“Germinations Europe”) sarja projekt, mis tutvustas uusi tulijaid. Poolas Bialystokis Arsenali galeriis selle aasta jaanuaris toimunud näituse lähtepositsiooniks oli riikide geograafiliste ja mentaalsete piiride vastuolu ning inimeste vabatahtlik ja pealesunnitud migratsioon.
Mõned idud (kunstnikud) ei tahtnud pakutud “mulda” vastu võtta ning selle üheks tagajärjeks oli konfliktne tekstidevaheline dialoog näituse kataloogis. Mari Laanemetsa ja Killu Sukmiti video “Route 66” esmaesitlus siiski toimus.
Kodupubliku ette jõudis video jalgu trampiva manifestita, selleks olid sidemed ematekstiga liiga tugevad ja mõned teemad jõudnud juba oma aktuaalsuse kaotada. Olukorra mitteametlikkust rõhutas eesruumis avatud baar. Lähte-ideedega dialoogi pidamine tundub aga siinkohal siiski adekvaatsem kui detailitäpne nostalgiabriisi kaardistamine.
Killu Sukmit ja Mari Laanemets: “Meie esimene reaktsioon oli ignoreerida teemat. Euroopal ei ole meie postsovetliku, postpungi põlvkonnaga midagi pistmist. See on pigem riigi avalike suhete valdkonda kuuluv rutiinne protseduur. Kuid me võime ju sellest lobiseda autoga ringi sõites. Niikuinii oli plaanis filmida järgmine video autos.”
Küsimus näib olevat selles, kuidas rääkida täiesti ebaolulistest asjadest vähegi kordamineval intensiivsuse tasandil ning panna labasused kõlama poeetiliselt. Otseseks viiteks on Vincent Vega ja Jules’i dialoog “Pulp Fiction’ist”, kus hamburgerinimede, friikartuli lisandite ja kanepi legaliseerituse alusel pannakse paika kultuuride erinevus: “Euroopas on kõige naljakamad väikesed erinevused. Neil on seal täpselt sama jama mis meil, kuid natuke erinev.”
“Le Big Mac”, hääldab Jules püüdlikult prantsuse versiooni “samast jamast”. “Bismark on Big Mac?” ei taha Killu uskuda kohaliku võileivauru suurejoonelist nimevalikut.
Aga kui Vincent ja Jules sõitsid kalkuleeritud ja laibarohket missiooni täitma, siis militaarvormis ja eeskujulikult meigitud tüdrukutel puudub isegi täpsem sõidusiht. “Põhimõtteliselt on see üsna ükskõik,” leiab see, kes parasjagu rooli keerab. Väljas läheb pimedaks, lennujaamatuled asenduvad metsaga. Katkendlikult vahelduvad jututeemad põrkavad rock’n’rollilt brandivärgile, pimedate jaoks valmistatud ereda valgusega autost house’i ja tangoni. Kordamööda roolis istudes teevad tüdrukud suitsu, joovad cocat ja puuderdavad nina. Hääletajaid peale ei võeta.
“Mis imagoga me sõidame siis?” Tsiteerin veel kord kunstnike kataloogiteksti: “Lähtekoht peaks seega olema Euroopa hülgamine. Sellisel juhul oleks esialgne vastumeelsus või nagu me sõbrad ütleksid – soov asju p...sse keerata, täiesti adekvaatne. Voila! Asendust “Hei, pöialpoisid! Pugege peitu!” võib lugeda kahte moodi: avatud võimaluse või ülbe käsuna. See peegeldab meie ambivalentset positsiooni suhtumisel Euroopasse, mis asub kuskil armastuslaulu ja enesehävituse vahepeal.”
1950. aastate filmide standardsete võtete hulka kuuluv stuudios simuleeritud autosõit taustaprojektsiooniga tagaaknal saab kuraatori kontseptsiooni kontekstis eriti iroonilise maigu. Täpselt samu retoorilisi käike kasutades pöörasid kunstnikud ümber kuraatori korralduse “get out!” ning soovitavad omakorda pöialpoistel peitu pugeda. Selles on üksjagu sedalaadi trotsi ja ärplemist, mis tahab peol ikka selle oma plaadi peale panna. Aga liikumine on kõigest illusoorne – kunst on üks vana Volga, milles mängitakse mängu, et rooli keeramisest midagi muutub. Mitte kuhugi sa sellega ei jõua. Kui, siis Tallinnasse tagasi.
“Route 66” kahtleb pakutavas idandamispoliitikas ja lülitab kuraatori idee liikuvatest identiteetidest teisele re?iimile: “Võiks eeldada, et Euroopa projitseerib meile oma ettekujutuse Ida-Euroopast, tuues samal ajal Ida-Euroopa välja hallist tsoonist. Ning meie naeratame. Kuid kas me ikka tunneme end seal ära?”

KARIN LAANSOO


Avangard
smells like teen spirit
 
Rühmituse Avangard näitus “Smells like Teen Spirit” Rakvere Kesklinna galeriis 28. septembrini.
 
Näituse pealkirjal on mitmene tähendus. Üks tähendustest on kindlasti see, mille peale Sandra Jõgeva ja Margus Tamm ise ehk eriti ei tulnudki – näitusel on midagi sellist, mida võiks iseloomustada samade sõnadega...
Avangard on ambitsioonikas, ta on meediaaldis ning sellel on kaasaegses kunstielus oma kindel koht. Nad – ma mõtlen Avangardi – olid silmatorkavalt tähelepanu keskpunktis juba 2001. aasta “Kananahal” oma projektiga “Avangard või surm”. “Kananaha 2002” raames ärritasid publikut eriti oma “Happy Holocaust’iga” Rakveres, ehkki siinkirjutaja arvates oli nende Haapsalu päeva projekt “We are from the Future” hoopis sisukam ja ka kunstiliselt kandvam. Peale selle peitub siin sisuline seos nende viimase näitusega “Smells like Teen Spirit” Rakveres, kuna suuresti samade tegelaste tehtud samanimeline video annab üsna hästi edasi meeleolu, mida võis näha Haapsalus liveis.
Rakvere näituse põhitonaalsus on suunatud vanade ja noorte vastandamisele. See ilmeb mitmest kandist. Videos jälle samanimeline “Smells like Teen Spirit” – jahivad noored ja kaunid alasti vampiirid mererannas vibudega nende eest kiljudes põgenevaid lapsi, ehkki mõneti jääb segaseks, miks nad seda teevad. Teine sellelaadne vastandus näitusel on kahtlemata Rakveres Kesklinna galeriis eksponeeritud Malle Leisi ja Mihkel Kleisi töödel. Siin on see igati adutav, sest Malle Leis on esindatud oma krestomaatiliste töödega, mida teab igaüks, kes on kokku puutunud meie XX sajandi kunstiajalooga: “Masin ja mõte” (1967), “Mees mere ääres” (1968/79), “Autoportree” (1972/85) ning muidugi ka “Sandra ja Chateau de Tarascon” (1986) ning hiljutised “Lapsepõlveaiad” X, XI, XII. Neil viimatistel on oma kindel seos vähemasti poolega Avangardi koosseisust. Seevastu multitalent, nagu Mihkel Kleisi on ka nimetatud, pole veel valmis hiilgama oma tööde puhul erilise tehnilise teostuse virtoossusega – ja vaevalt see tal üldse eesmärgiks ongi – , on leidnud oma ideedele ehk sobivaima väljendusvõimaluse: olgu see siis “Jumalate hukk” (2002) või eriti viit vappi meenutav narratsioon “Legend Mihkel Kleisist” (2002).
Tegelikult on see, millest ma seni olen rääkinud, vaid üks osa näitusest. Osa, mida saavad näituse lahitioleku aja vältel näha need, keda polnud avamisel. Avamine oli hoopis omaette näitus, mille fragmentaarseteks koostisosadeks olid ka ülakirjeldatud tööd. Avamisel väljendus vanade-noorte vastandus veelgi jõulisemalt: kui galeriist jõuti muuseumisse (aga muuseum presenteerib alati kuhugi kaugesse minevikku kandunut ja sageli ka midagi väga staatilist), siis mugisid end ümmarguse laua taga sisse seadnud lapsed juba torte. Avangardi videodki jooksid eksponeeritud museaalide vahel. Eesti talupoja tööriistade keskel leidsid endale koha DJ-d, laulja; omi luuletusi lugesid Marko Mägi ja Jürgen Rooste:
mul on häbi olla üksinda / ja kaugel / ühes üksikus ja kauges linnas / millel pole isegi / oma / õllevabrikut / sack bei reval / on / hädavariant / haridusministeerium läks/ sellepärast tartu / et sääl on oma õlletehas
Nagu ütlesid pärast seda paar kohal olnud vene tüdrukut: “Vsjo bõlo super, ?al što zavtra nitševo ne budet”!

TEET VEISPAK