Regionaalpoliitilise kunsti tekkest ja laienemisest

MOKSi sellesuvine üritus “PostsovkhoZ 2: kihid” jätkas sisuliselt eelmise aasta temaatikat, kuid laienes nii ajaliselt kui ka osavõtjate hulgalt ja geograafialt. Õnnemuna, mida imetlusega hauti, oli toimimahakkamine külalisateljeena, milleks oli ettevalmistusi tehtud juba rohkem kui aasta. Esimene resideerija Jorge Tarazona Hispaaniast avas oma näituse.

Elu, surm ja argipäev
Tarazona maalid on väikesed ja hallid, neil on kostabiliku stiliseerimisastmega kujutatud elutu maailma kehaosi ja detaile. Tundub, et ta otsib elemente, millest oma maailm kokku ehitada. Tarazona CD-ROMi võluvaim osa oli bussiootamislugu, kus stiliseeritud Mooste bussipeatuses käisid stiliseeritud bussid, mida ootas ja millega sõitis stiliseeritud inimene. Asi oli kellaajaliselt programmeeritud reaalse sõiduplaani järgi. Selle töö võiks maha müüa paljudele maakonnaliinide haldajatele, kes ei suuda oma sõiduplaane adekvaatselt veebis kajastada.
Jorge on tagasihoidlik noormees, kes vaevalt väljus oma euroremonditud ateljeest. Küll aga suhestusid aktiivselt kohaliku keskkonnaga teised väliskülalised. Üks eredamaid kujusid oli juudi rahvusest Tšehhimaal elav Suurbritannia kodanik Natalie Waldbaum. Mitmest projektist, mis ta läbi viis, oli tugevaim pikk performance, kus ta pesi viinas ja piimas tühjast korterist leitud surnud inimeste riideid. Viinavabriku pööningule kuivama jäetud valged riided, mis levitasid spetsiifilist lõhna, viisid mõtted elule, surmale ning piima ja viina rollile.
 
Keemiline ja irooniline eneseabi
Viinal oli oma roll ka üritusel, eriti laupäevaõhtusel peol. Mitte küll niivõrd osalevate kunstnike, kuivõrd Tartust kohale tulnud kontserdi- ja luulepubliku seas, mis koosnes suures osas nn. Pirogovi joodikutest ja milline seltskond on enda hulka neelanud ka teatava osa nooremapoolseid loomeinimesi. Ei tahaks küll propageerida Rootsi stiilis karskuspoliitikat, sest vahel on ju vahva viina võtta, aga teisest küljest on ka kurb vaadata, kuidas rida lootustandvaid tegelasi on ennast lihtsalt seaks joomas. Ilmselt tuleb see mingist lootusetust perspektiivitusetundest ja loota saab ainult eneseabile ajude kasutamise korras.
Suvisest Mooste üritusest on juba mõningane aeg möödas. Teostereast meenuvad veel eredamalt Irene Roosi projektid. Ajuvaba irooniaga, kasutades ära autobiograafilist materjali, püstitas ta mõned üsna tabavad kaasaja monumendid. Endise ujujana võttis ta oma kehalt vormi ja valas selle sukelduja sarkofaagi, videomeediumi vahendusel saime ülevaate moodsa noore daami välimusepainajatest.
 
Olukorrast kaugemal
vabadusekuuest
Mooste külalisstuudio on positiivne näide selle kohta, kuidas rakendada lootusetuse korral eneseabi. Ja kuidas rajada normaalset kunstiinstitutsiooni, jättes seljataha eesti kunstimaailma mõningates kihtides levinud ettekujutused võimumängudest. Süsteemi aluseks ei ole Suur Kunstnik, vaid toimiv struktuur. Tartus oli kord selline vabas vormis vestlus, kus noor kunstnik avaldas arvamust, et kasulik oleks välismaal õppida, mille peale lugupeetud professor teatas, et oh, mis nüüd meie siin Tartus, kes meile raha annab jne., jne. Mille peale küsisin, et aga kuidas Mooste omadele antakse. Ja selle peale ei olnud kellelgi midagi kosta.
MOKS on suurepärane regionaalpoliitilise kunsti näide, mis vastandub pealinnakesksele paradigmale, kus kogu arvestatav kunst asuks nagu aadressil Vabaduse plats 6 või vähemalt 100 meetri raadiuses. MOKS ei vastandu teadlikult, lihtsalt toimib täiesti teistsuguste printsiipide alusel. Nagu ka näiteks Paide tegevuskunstifestival, Viljandi “Kiriküüt”.
Milleks üldse need võimuküsimused? Ikka raha pärast. Mida kaugemal vabadusekuuest tegutsetakse, seda tõenäolisem on saada toetust programmidelt, mille prioriteetideks on regionaal- ja sotsiaalpoliitilised teemad. Kui asi on hea, saadakse toetust ka kunsti ja kultuuriallikatest. MOKSi kui külalisstuudio oluline allikas on samalaadsete asutuste ülemaailmne võrgustik. Ongi kogu lugu. Keegi ei lükka tegelikult kedagi kõrvale sellepärast, et ei ole tutvusi või midagi sellist. Kui tunnetatakse oma võimalusi ja rakendatakse jõud maksimaalselt, on võimalik teha ükskõik kus ükskõik mida. Inimesed on loonud toimiva süsteemi, toonud elu väikesesse kohakesse, loonud töökohad iseendale ja teistelegi kohalikele, struktuurielemendi, mille kaudu kunst ajab oma kombitsad üle Eesti ja rahva hingegi. Ei seata endale eesmärgiks saada maailma kõige kuulsamaks kunstnikuks, vaid luua tingimused tegemaks asja, mis on südamel, ja teadvustada väärtusi, milles ise ollakse veendunud – võimalikult laialt, alustades lähikonnast.
Kui selliseid kohti tuleb juurde, siis on aina rohkem inimesi aina enamates kohtades, kes mõistavad näiteks kasvõi kunstimuuseumi vajalikkust. Väikeste altpoolt tulnud institutsioonide esimeste aastate tõukejõuks on peamiselt entusiasm, jaguks neile ainult suurte institutsioonide toetust, sest muidu inimesed väsivad.

MARI SOBOLEV