Regionaalpoliitilise kunsti tekkest ja laienemisest
MOKSi sellesuvine üritus “PostsovkhoZ 2: kihid” jätkas sisuliselt eelmise aasta temaatikat, kuid laienes nii ajaliselt kui ka osavõtjate hulgalt ja geograafialt. Õnnemuna, mida imetlusega hauti, oli toimimahakkamine külalisateljeena, milleks oli ettevalmistusi tehtud juba rohkem kui aasta. Esimene resideerija Jorge Tarazona Hispaaniast avas oma näituse.
Elu, surm ja argipäev
Tarazona maalid on väikesed ja hallid,
neil on kostabiliku stiliseerimisastmega kujutatud elutu maailma kehaosi
ja detaile. Tundub, et ta otsib elemente, millest oma maailm kokku
ehitada. Tarazona CD-ROMi võluvaim osa oli bussiootamislugu, kus
stiliseeritud Mooste bussipeatuses käisid stiliseeritud bussid, mida
ootas ja millega sõitis stiliseeritud inimene. Asi oli kellaajaliselt
programmeeritud reaalse sõiduplaani järgi. Selle töö võiks maha
müüa paljudele maakonnaliinide haldajatele, kes ei suuda oma
sõiduplaane adekvaatselt veebis kajastada.
Jorge on tagasihoidlik noormees, kes vaevalt väljus oma euroremonditud
ateljeest. Küll aga suhestusid aktiivselt kohaliku keskkonnaga teised
väliskülalised. Üks eredamaid kujusid oli juudi rahvusest Tšehhimaal
elav Suurbritannia kodanik Natalie Waldbaum. Mitmest projektist,
mis ta läbi viis, oli tugevaim pikk performance, kus ta pesi
viinas ja piimas tühjast korterist leitud surnud inimeste riideid.
Viinavabriku pööningule kuivama jäetud valged riided, mis levitasid
spetsiifilist lõhna, viisid mõtted elule, surmale ning piima ja viina
rollile.
Keemiline ja irooniline eneseabi
Viinal oli oma roll ka üritusel, eriti laupäevaõhtusel peol.
Mitte küll niivõrd osalevate kunstnike, kuivõrd Tartust kohale tulnud
kontserdi- ja luulepubliku seas, mis koosnes suures osas nn. Pirogovi
joodikutest ja milline seltskond on enda hulka neelanud ka teatava osa
nooremapoolseid loomeinimesi. Ei tahaks küll propageerida Rootsi stiilis
karskuspoliitikat, sest vahel on ju vahva viina võtta, aga teisest
küljest on ka kurb vaadata, kuidas rida lootustandvaid tegelasi on ennast
lihtsalt seaks joomas. Ilmselt tuleb see mingist lootusetust
perspektiivitusetundest ja loota saab ainult eneseabile ajude kasutamise
korras.
Suvisest Mooste üritusest on juba mõningane aeg möödas. Teostereast
meenuvad veel eredamalt Irene Roosi projektid. Ajuvaba irooniaga,
kasutades ära autobiograafilist materjali, püstitas ta mõned üsna
tabavad kaasaja monumendid. Endise ujujana võttis ta oma kehalt vormi ja
valas selle sukelduja sarkofaagi, videomeediumi vahendusel saime ülevaate
moodsa noore daami välimusepainajatest.
Olukorrast kaugemal
vabadusekuuest
Mooste külalisstuudio on positiivne näide selle kohta, kuidas
rakendada lootusetuse korral eneseabi. Ja kuidas rajada normaalset
kunstiinstitutsiooni, jättes seljataha eesti kunstimaailma mõningates
kihtides levinud ettekujutused võimumängudest. Süsteemi aluseks ei ole
Suur Kunstnik, vaid toimiv struktuur. Tartus oli kord selline vabas vormis
vestlus, kus noor kunstnik avaldas arvamust, et kasulik oleks välismaal
õppida, mille peale lugupeetud professor teatas, et oh, mis nüüd meie
siin Tartus, kes meile raha annab jne., jne. Mille peale küsisin, et aga
kuidas Mooste omadele antakse. Ja selle peale ei olnud kellelgi midagi
kosta.
MOKS on suurepärane regionaalpoliitilise kunsti näide, mis vastandub
pealinnakesksele paradigmale, kus kogu arvestatav kunst asuks nagu
aadressil Vabaduse plats 6 või vähemalt 100 meetri raadiuses. MOKS ei
vastandu teadlikult, lihtsalt toimib täiesti teistsuguste printsiipide
alusel. Nagu ka näiteks Paide tegevuskunstifestival, Viljandi “Kiriküüt”.
Milleks üldse need võimuküsimused? Ikka raha pärast. Mida kaugemal
vabadusekuuest tegutsetakse, seda tõenäolisem on saada toetust
programmidelt, mille prioriteetideks on regionaal- ja sotsiaalpoliitilised
teemad. Kui asi on hea, saadakse toetust ka kunsti ja kultuuriallikatest.
MOKSi kui külalisstuudio oluline allikas on samalaadsete asutuste
ülemaailmne võrgustik. Ongi kogu lugu. Keegi ei lükka tegelikult kedagi
kõrvale sellepärast, et ei ole tutvusi või midagi sellist. Kui
tunnetatakse oma võimalusi ja rakendatakse jõud maksimaalselt, on
võimalik teha ükskõik kus ükskõik mida. Inimesed on loonud toimiva
süsteemi, toonud elu väikesesse kohakesse, loonud töökohad iseendale
ja teistelegi kohalikele, struktuurielemendi, mille kaudu kunst ajab oma
kombitsad üle Eesti ja rahva hingegi. Ei seata endale eesmärgiks saada
maailma kõige kuulsamaks kunstnikuks, vaid luua tingimused tegemaks asja,
mis on südamel, ja teadvustada väärtusi, milles ise ollakse veendunud
– võimalikult laialt, alustades lähikonnast.
Kui selliseid kohti tuleb juurde, siis on aina rohkem inimesi aina
enamates kohtades, kes mõistavad näiteks kasvõi kunstimuuseumi
vajalikkust. Väikeste altpoolt tulnud institutsioonide esimeste aastate
tõukejõuks on peamiselt entusiasm, jaguks neile ainult suurte
institutsioonide toetust, sest muidu inimesed väsivad.
MARI SOBOLEV
|