Külalisateljeed, kellele ja milleks?

Külalisateljee on koht kus loomeinimestel on võimalus end mõneks ajaks sisse seada. Külalisateljees on elu- ja tööruumid. On olemas kommuuni- ja eraklalaadseid külalisateljeesid. Külalisateljeed erinevad resideerimisaja pikkuse, tehniliste ning materiaalsete võimaluste ning ka kriteeriumide poolest, mille alusel kunstnikke valitakse. Erinevusi võib jäädagi üles lugema. Iga külalisateljee on oma looja, peremehe/perenaise nägu.

Suhteliselt hõlpsatele võimalustele vahemaid läbida on lisandunud ka virtuaalsed alternatiivid. Kuid kohalolek, vahetu suhe ümbruskonnaga on jäänud endiselt asendamatuks, külalisateljee annab võimaluse uueks kogemuseks, kontaktide sõlmimiseks, vahetuks kokkupuuteks.
Residential Art Center on eesti keelde tõlgitud kui loomemaja, külalisateljee või ka avatud ateljee. Millist väljendit eelistada? Külalisateljee rõhutab külalisestaatust koos sellega kaasnevate õiguste ja kohustustega. Loomemaja on tunduvalt neutraalsem termin, tuletades meelde, et see on koht, kus tuleb tegeleda ka loominguga. Avatud ateljee (näiteks Kütioru avatud ateljee) kõlab kõige paremini, sundusvabamalt, viidates nii ruumilisele kui vaimsele avatusele.
 
Ajaloolised eeskujud
Ajalooliselt võiksid kaasaegsete avatud ateljeede eeskujuks olla renessansiaegsed akadeemiad, mis lõid omamoodi foorumi ühiskondlike arutluste, dispuutide ja teadmiste vahetamise tarvis. Tänapäevases mõttes võib esimeseks avatud ateljeeks pidada 1666. aastal asutatud Prantsuse akadeemiat Roomas. Rooma akadeemia majutas noori prantsuse kunstnikke. Noorte skulptorite ülesanne oli Louis XIV tellimusel kopeerida Rooma klassikalisi skulptuure Versailles’ aia tarvis. Akadeemias viibimine tõi noorele kunstnikule hulga tellimusi ja avas ühtlasi Academie des Beaux-Arts’i uksed. Siit võib tõmmata paralleeli kaasaegsete külalisateljeedega: stipendiumi saamist prestii?ikasse ateljeesse (NIFCA ateljeed, Academie de Schloss Solitude Saksamaal) võib vaadelda jõudmisena rahvusvahelisele areenile (teatava loomingulise tasemeni), mis toob endaga kaasa laienenud võimalused (kontaktid, koostööprojektid).
Akadeemiatele vastukaaluks tekkisid XIX sajandil Prantsusmaal kunstnike kolooniad, mis olid ellu kutsutud pigem eraisikute (kunstnike) kui ametnike initsiatiivil. Esimese maalijate koloonia lõid XIX sajandi I poolel prantsuse kunstnikud 50 kilomeetrit Pariisist lõunas Fontainebleau’ metsas Barbizoni külas. Kunstnikud hülgasid oma pealinna stuudiod ja astusid vahetusse kontakti loodusega. Barbizonlaste idülliline ja ruraalne koloonia on praeguste avatud ateljeede arkaadiline eeskuju. Arkaadilist mudelit järgivad Academie Schloss Solitude Saksamaal, Kütioru avatud ateljee, Mooste külalisateljee, Polli talu kunstikeskus.
Arkaadilisele mudelile võiks vastandada urbaanse Bateau Lavoir’ kunstnikekoloonia Montmartre’i lammutamisele mõeldud majas Pariisis XX sajandi algul. Urbaansete avatud ateljeede tänapäevasteks näideteks oleks DAADi programm Berliinis, PS1 New Yorgis. Tolleagsed kunstnike kolooniad ei olnud seotud ühegi institutsiooniga, need olid sõpruskondade, hingesugulaste kogukonnad. Tänapäevased avatud ateljeed on institutsioonid (juriidiline vorm on vajalik stuudio majandamiseks, vaid nii saab fondidest raha taotleda). Jäikade eelarvepiirangute ja bürokraatia sobitamine loomingulise vabaduse ning spontaansusega on omaette ülesanne.
Paljud kaasaegsed avatud ateljeed tekkisid 1960ndatel, mil rõhuasetus nihkus kunsti lõpp-produktilt selle tegemise protessile, loometegevuse aktile. Paljudes ateljeedes on publikul võimalik näha kunstnikku töötamas ja nii loomeprotsessi tunnistajaks olla. Loomemajas viibiv kunstnik pole vaid saaja (ateljeepinna kasutaja), vaid ka andja. Tihti on loomemajas viibimise üks tingimus ka kohapeal mõne projekti läbiviimine (näituse, loengu, workshopi korraldamine) või oma loomingu kinkimine kohalikule kogukonnale. Loodud materiaalsetest väärtustest vähem tähtsaks ei saa pidada kunstnike kontakte ja nende kaudu üha laienevat võrgustikku. Nagu arvutivõrk ühendab põõsa ja pilvelõhkuja, nii loovad uued kontaktid inimvõrgu.
 
Seened – Eesti,
traditsioonid ja probleemid
Seened näivad ilmuvat üleöö. Üleöö ilmumiseks on vaja maa-aluse seeneniidistiku olemasolu. Loomemajade traditsioon on Eestis veel üsna noor. Peeter Laurits rajas Kütioru avatud ateljee (KAA) endisesse Ohakate maakodusse. Juba Ohakate ajal oli see koht, kus loomerahvas puhkas ja ka loomingule pühendus. KAA asub Võrumaa metsade keskel väikeses Koloreino külas.
Mooste külalisateljee (MOKS) asub XX sajandi algul loodud mõisasüdames. Külaruum tundub esialgu sellise tegevuse tarvis võõras. Kohapealne kultuurielu on aktiivsem kui mõnes teises maakohas: Moostes on oma rahvateater, kultuurimajas on tihti rahvapeod, vald korraldab sealtkandist pärit Jaan Vahtrale pühendatud laste joonistusenäitust. MOKS paikneb mõisa valitsejamajas ja stuudios tehtav on alati rahva silme all. Valitsejamajja on plaanis rajada ka kunstiraamatukogu ja videoarhiiv. Stuudiot on sisse töötatud üle aasta. Korraldatud kultuuriüritustele on alati kutsutud ka oma küla inimesi. Päris ignoreeritud ei ole ühtegi ettevõtmist. Külainimestelt kuuleb nii kiitmist kui laitmist. Seepärast tekitabki hämmastust ühe kohaliku ametimehe arvamuseavaldus, et “lihtrahvas vajab midagi muud”.
Eestis on teisigi juba rajatud või rajamisel külalisateljeesid (Polli talu kunstikeskus, Muhu Kess, Käsmu kirjanikemaja, Multikultuurimaja, Antoniuse gild). Ateljee majandamiseks on vaja luua juriidiline vorm – mittetulundusühing. Ateljeesse kunstnike kutsumisel ja valimisel peab vähemalt aasta ette mõtlema. Et normaalselt tegutseda, on vaja pikemaajalist riiklikku rahastamispoliitikat, nagu see toimib Soomes. Toetus moodustab vaid osa eelarvest. Ilmselt aitaks kaasa ühisrinde, Eesti avatud ateljeede võrgustiku loomine. Maal on võimalik taotleda raha Euroopa Liidu regionaalarengu fondidest – PHAREst. Näiteks Soome Itä-Uusimaal asuv Loviisa külalisateljee saab toetust PHAREga analoogsest INTERREGi fondist; Itä-Uusimaa on mõnes mõttes Kagu-Eestiga sarnane piirkond.
Avatud ateljeed ei ole lihtsalt veidrike eralõbu. See on pikemaajaline investeering inimsuhetesse, kontaktidesse, haridusse, avatusse – väärtustesse, mille hoidjaks peaks olema riik.

EVELYN MÜÜRSEPP