Minu päevik 2002

22. september
Saksa valimistel meile palju õpetlikku:
a) nende Riigipäev on suhteliselt väike – 600 kohta. Kui Eestis oleks ühe elaniku kohta sama vähe saadikuid, siis oleks meie Riigikogu ainult 11-kohaline ja sinna koguneks tõepoolest rahva mõistuse ja südametunnistuse koorekiht. Kuigi vaevalt. Kindlasti sokutaksid erakonnad igaks juhuks ka kolm-neli juhmardit-töömesilast sekka. Igal juhul tõuseks iga üksiku saadiku vastutus ning valimised muutuksid ka valijale erutavaks sündmuseks, mitte tuimaks kodanikukohuse täitmiseks. Koalitsioon ja opositsioon jaguneks enamasti 6:5, kogu süsteem oleks haaratav ja arusaadav.
/---/
g) tähtis on õppida ajaloost, aga just selles on Saksamaa endiselt nõrk. Ameerika-vastane retoorika, millega Schröder hääli püüdis, tõi kaasa tõsise konflikti USAga. Aga mitte ainult. Unustades, et idas on Ühendriikidel ustav liitlane Eesti, kinkis kantsler Saksamaale sisuliselt taas kahe rinde perspektiivi.
 
23. september
Kaarin vedas mu kinno – naisena näeb ta Malmstenis seda, mida mina ei näe. /---/
Kui mõelda, et “Agent Sinikaela” hakati tegema kui pooleldi dokfilmi (osutus võimatuks), ja kui veel mõelda, et debüütfilm, siis kolm tärni. Kuigi, mis tähendab debüüt? See oleks siis, kui mitte ainult re?issöör, vaid ka kõik teised – operaator ja näitlejad – teeksid oma esimest asja. Ja raha küsitaks metseenidelt, kellele see oleks esimene kord kunsti heaks anda. Või oleks üldse vennikeste esimene raha. Aga nii nagu praegu, et jälle Okk, jälle Vaarik & Co, on debüüt väga tinglik mõiste. Film ise jahe, nii et lõpus, jahistseenis, antakse kriitikutele lausa sõnad suhu: “Kas läks pihta?” – “Ei, ainult riivas.” Ongi tore vaadata meie kriitikute (või on nad filmiajakirjanikud) lootusi iga esilinastuse järel, et lõpuks ometi on eesti re?issöör teinud midagi, mis ei olegi eesti film! Selles mõttes, et ilutsev, segane, loomuvastase dialoogiga, jõuetute massistseenidega jne. /---/ Oli tsitaate ja muid vaimukusi. Hans leidis otsitud kinga (ketsi) umbes sama absurdselt nagu Pärna “Eine murul” kangelane oma, spioonifirma ühe töötaja nimi oli Sillar jne.
Nimedest veel. Valka Kuik on pannud oma stsenaariumi pangaröövlist tegelasele nimeks Marek Uibo, ja Udo on selle 9. Loomingus ära avaldanud. Samas Marek Tuglase või Marek Kuusbergi nimelisi kaabakaid eesti kirjandusest ei leia. Sest omal ajal ei tulnud niisugused mängud kõne alla.
 
24. september
Vaalas Agur Kruusingu “Voodi”. Hoolimata motiivivalikust (paljaste jalgade nahavagudesse sööbinud mustus, talla alla jäänud prügi jms) esindab autor siiski puhast kunsti. Aga näitusel on ka sotsiaalne tähtsus: harjutada vaatajaid mõttega, et ka nende voodi alt võib ühel ilusal hommikul leida inimese kaameraga.
 
25. september
Täna tõeline üllatus. Arvasin juba, et vabaduse monument kui lootusetu projekt on lõplikult maha kantud, aga järsku kuulutati välja järjekordse konkursi võitja. Ma siiski ei usu, et me vajame uut monumenti. Piisaks täiesti, kui kasutaksime ära seda, mis meil juba on. Olen pakkunud vabaduse monumendiks Pikka Hermanni. Selle jalamile Falgi tee äärde tuleks vaid ehitada platoo. Seal saaks korraldada tseremooniaid (pärjapanekuid), samuti paraade (kas üles- või allamäge, selle otsustaks valitsus iga kord eraldi, vastavalt sellele, kuhu kogu asi parajasti liigub). Praegu on selle koha peal mingi kelder, mis tuleks teisaldada, ja võib-olla peaks ka mõned puud maha võtma. Pika Hermanni kui vabaduse monumendi eelised: a) ei lähe kalliks, ja b) kannab ka piisavalt informatsiooni: kui on üleval sini-must-valge – on vabadus, kui on mingid teised värvid – vabadust netu!
FIDE president Tallinnas. Õhtul kuulsin vaimukõrvas dialoogi:
Campomanes: Gens una sumus!
Savisaar: Meiega võidad!

Uku-Ralf Tobi