Somnambuul

6.jpg (10770 bytes)


Kord sattusin magama ühe külmkapi vahetus läheduses. Peatusin sel ajal tädi pool ja võtsin endale kohustuseks valvata tema külmkappi. Mingitel kummalistel põhjustel oli külmkapist kaduma läinud maksapasteeti, mida tädi jõuludeks tegi ja mille üle ta varjamatult uhkust tundis. Seal pimedas köögis, kus kardinate vahelt vaid tänavavalgus sisse kumas, tulid tihtipeale pähe kummalised mõtted. Näiteks tol korral, kui ma olin poole ööni linna peal jõlkunud ja kui ma siis välivoodi lahti tegin ja sinna end siruli viskasin, ei tulnud mul und. Tahes tahtmatult mõtlesin Ahjualuse peale, kes iga hetk võib avada elektripliidi ukse, ajada sealt välja esmalt oma suure pea ja pruntis huuled ning siis oma aplate kätega tõmbab ta end ahjust tervenisti välja. Väike, aga see-eest kogukas kere vilavate silmadega viskab köögile pilgu peale ja hetkega on tal toimunust täielik ülevaade. Kohe on ta valmis ründama külmkappi ja sahvrit ning tädiperet paari kiire liigutusega paljaks sööma. Nüüd päevavalgusel tundub see jutt mulle endalegi kahtlasena. Aga siis ei saanud ma muidu, kui tegin köögisahtli lahti ja võtsin sealt kulbi. Seda käes kaaludes oli ilmselge, et ühe vilunud õgardi jaoks oli see liiga kõhnuke relv. Seepärast jätsin igaks juhuks, kui peaks minema suuremaks madinaks, enda kõrvale ka pesukausi ja prügikühvli. Olin ta tulekuks igati valmis.
Kuigi ei saaks öelda, et ma sel päeval midagi just asjalikku või tarvilikku tegin, olin ma neetult väsinud. Nimelt otsustasin, et jõlgun seni linna peal, kuni tädipere on magama läinud ja aknad pimedad. Telekast tuli aga üks dokumentaalfilm Venemaa-Jaapani sõjast, mida tädimees juba vaatamata ei jätnud, selles võis kindel olla. See jõlkumine väsitas mind nii nagu ka kõik muu. Tegin tiiru mere ääres, kuni muuli otsani välja, käisin korra ujumas, kuigi vesi ei olnud enam teab mis soe; siis kõndisin kuni keskväljakuni ning läksin tiiruga sillani, kust nägin, et see nõme film ikka veel käib.
Vastu hommikut, kui hakkas juba valgeks minema, ma nägin teda. Ärkasin ahjuukse krigina peale. Olin unest veel segane ja pilutasin silmi ja hetke mõtlesin, et ma lihtsalt ise arvan teda nägevat. Ja tegelikult, kui nüüd tuli põlema panna, pole seal kedagi. Seda oli minuga ennegi ette tulnud. Tuld ma aga põlema ei pannud, sest arvasin paremaks teda rünnata pimedas. Kobasin käega vaikselt pesukausi järele, sain selle kätte ja otsustasin, et kui ta nüüd külmkapi ukse peaks lahti tegema, lajatan talle sellega lagipähe. Juba oligi see reo oma ilgeid näppe ukse lingi külge ajamas. Kargasin välivoodilt püsti, võtsin kaarega hoogu, et siis talle kausiga valada, nii et küll saab ja ta lõpuks mu tädipere rahule jätab. See närukael avas ukse ja valgus külmikust paistis talle näkku. Ma tardusin paigale. Väikse paksu, suure pea ning lihavate huultega eluka asemel kössitas külmiku ees sorgus juustega ja kukepükstes kõhetu kuju. Tema nukrates näojoontes, mida külmkapi sisemus valgustas, oli midagi mulle nii tuttavat. Aga mida, ei suutnud ma enam mõelda, sest kogu päevatöö rammestas mind, raskus langes jalgadesse ja ma vajusin voodile ning jäin magama. Silmanurgast nägin veel vaid niipalju, kuidas ta võttis taskust kokku volditud ajalehe, oskuslikult pasteedikausi ümber keeras, kausist sisu välja koputas ja ajalehepaberisse pakkis; pani selle siis halli kulunud pintsaku põuetaskusse ja kadus nobedalt praeahju.
Kuigi tädi sai väga hästi aru, mis oli juhtunud, siis viisaka inimesena ta kadunud pasteedist juttu ei teinud. Mõtles vaid, et kasvav organism, las ta olla. Üldse ei rääkind me palju. Kui aga järgmiselgi ööl kordus kõik nagu eilegi, oli tädi pilgus näha etteheidet. Vandusin endale, et maksku mis maksab, täna teen Ahjualusele lõpu peale. Kui tädi ja tädimees olid tööle läinud, tõin nende riidekapist vanaisa jahipüssi ja padruneid. Olin mitmeid kordi näinud, kuidas vanaisa tegutses, kuidas ta jahile minnes valas padruni kesta sisse püssirohtu ja haavleid. Koukisin kaks padrunit lahti, võtsin haavlid välja ja kallasin jämedat keedusoola sinna asemele ning mätsisin padruni otsa jälle uuesti kinni. Lükkasin siis padrunid rauda ja jäin teda raiska passima.
Kui hakkas juba pimedaks minema, istusin praeahju ette maha ja võtsin püssi põlvedele. Ja kui ahju uks peaks veidigi liikuma, ilma et ta saaks poolt sõnagi enda kaitseks poetada, kihutan talle soola kerre nii, et on. Tundsin Ahjualuse vastu korraga meeletut viha. Ma adusin, et tema ongi mu elu – mis siin häbeneda, ütleme otse välja – perse keeranud. Kui ema ja isa tegid kihutustööd, et ma peaksin minema ja selgeks õppima mõne kindla ameti, mis toidab, siis Ahjualune selle jutu peale vangutas mulle pead. Muidugi oli mu vanematel õigus, ma ju teadsin, et ega minust ei olegi midagi tulemas. Mina aga, seda raiska kuulates, lasin end meelega tööstuskoolist välja visata ja jäin ootama midagi suurt ja enneolematut, nagu Ahjualune mulle tõesõnaga lubas.
Veel süüdistan ma seda sindrinahka pruudivarguses. Ta vehkis sisse Terje, keda ma armastasin, kellel olid suured rohelised silmad, kõige ilusamad rinnad, mida ma eales näinud, täpselt nagu hommikused kastepiisad krookuslehel, ja tohutu suur pehme sall, millesse me mahtusime mõlemad sel novembriõhtul Emajõe ääres. Selles sallis tuli mulle aga uni peale, ma jäin magama ja ma nägin, kuidas Ahjualune silmade vilades, Terje käevangus, jalga lasi. Alati, kui ma mõtlen Terjele, tuleb mulle uuesti uni peale. Nii ka sel korral. Silm vajus kinni, püss kukkus põrandale.
Hommikul peavaluga ärgates nägin, et praeahju uks on irvakil. See varganägu oli jälle käinud ning sel korral teinud täiesti puhta töö. Enamus pasteete, juust ja vorstikäntsakas oli kadunud. Igasse pasteedikaussi, mis veel alles olid, oli ta oma hambad sisse löönud; võtnud vaid paar ampsu ja siis kohe järgmise kallale asunud. Alles käiva marjaveinitünni, mille ees onu igal õhtul peatus, et kuulatada selle mulksumist, oli ta lahti teinud. Pool toorest veinist alla kulistanud ning osa põrandale kallanud. Nutt kurgus, lasin jalga.
Käisin psühhoterapeudi juures ja rääkisin tollele kogu loo. Too vaatas mind mõistvalt ja kaastundliku pilguga. Kui ma jõudsin oma jutuga aga Ahjualuse juurde, läks ta lausa põlema –
“Ahjualune!? Väga huvitav, väga huvitav.” Ja siis läks kammaijaa lahti. Mind kirjutati haiglasse sisse; hommikul analüüsid, läbivaatused, siis lõuna, peale seda üksikasjalikud järelepärimised Ahjualuse kohta. Aga nagu kiuste polnud siis, kui vaja, teda mitte kusagil. Nädala pärast kirjutati mind haiglast välja. Mulle määrati antidepressandid ja soovitati tööle minna.
Saingi tööd Eesti Rahva Muuseumis valvurina. Kolm esimest päeva polnud midagi. Istusin ja lugesin, tegin maja peal mõned tiirud, jõin kohvi ja mõtlesin, et ju ta jäi tädi juurde, parema elu peale. Aga ma eksisin.
Ühel õhtul kuulsin saalis kobistamist. Võtsin taskulambi ja läksin asja uurima. Ja seal ta oligi! Just reheahjust end välja ajanud, silmad vilamas, kloppis ta oma hallilt pintsakult tahma maha. Haarasin ühest vitriinist koodi ja hakkasin sellega teda taga ajama. Aga nii nagu ta oleks võinud võita kõik söömisrekordid, samuti oleks ta arvestatav vastane Erki Noolele ning Ben Johnsonile. Seal muuseumis saavutas ta uue maailmarekordi sajas meetris, maratonis ning tõkkejooksus. Mängleva kergusega ületas ta rahvariiete väljapanekul muhu seelikuid, ise seejuures jalgu imekiirelt ja osavasti kõhu alla tõmmates. Edasi jooksime ringiratast, mööda karuäkkest, pekost, vikatitest, loorehast, saanidest, kaelkookudest, viiskudest, laest alla rippuvast kätkist, toobrivitsadest, puust jalgrattast, esimesest traktorist ja kombainist ning jõudsime uuesti karuäkkeni välja. Nii muudkui aga edasi ja edasi. Ahjualune tegi mulle juba ringiga ära ja kihutas must mööda. Jäin kohmetult seisma, oimetuna toetusin koodi najale. See sinder jooksis aga ikka edasi, tehes justkui auringe, näidates sellega mulle oma üleolekut. Vupsas siis tõnnivaka juurde ja tühjendas selle hetkega ning patsutas kõhtu. Asjalikult nagu taluperemees peale rasket teopäeva haaras ta kummagi kaenla alla kaks linavihku ning hakkas ahju poole vaaruma. Korraga tuli talle nagu miskit meelde, harutas põuest välja ajalehe ja laua pealt, mille ümber istus takuste juustega pererahvas, kahmas ta kiviks kuivanud leivakäntsaka, nutserdas selle paberisse ja läinud ta oligi.
Mina sel ajal juba magasin. Ei tea, mida ma unes nägin.

Urmas Vadi