Minu päevik 2002

17. jaanuar
Võiks näiteks nõuda, et inimesed, kes käivad kesklinnas, oleksid ka vastavalt riides. St mitte ainult puhtalt, vaid just nõudlikult. Meestele võiks öelda otse: ilma rätsepaülikonnata kesklinna ei saa. Just hüpertrendjas tänavapilt võib anda linnale puuduva maine. Ja see ei oleks ka kallis: inimestelt pool, ja teise poole (ca 900 miljonit) maksaks linn.
 
18. jaanuar
“Lavastajaraamat” tuli välja. Pidi olema kõigest. Ei hakka praegu lugema. Olgu teater mulle veel vähemalt hooaja lõpuni ime.
Nagu ma imestasin, et nad üldse lasid ennast intervjueerida. Olen ise ajakirjanikule intervjuu andnud, nii et ?anri karisid ma tunnen. Minu kogemus: intervjuud andes sa räägid tahtmatult palju niisugust, mida arukas inimene normaalses seisundis üldse ei räägiks, pigem varjaks iga hinna eest. Aga seal sa ainult räägid! Vait jääda ja mõtteid koondada sa ei saa, sest diktofon kerib ja sa ei taha, et linti jääks paus, mida ajakirjanik pärast naeraks. Ajakirjanik aga ei oska midagi küsida, nimed kirjutab pärast nagu kuuleb, pluss trükivead otsa. Nii et kui su intervjuu ilmub, siis loomulikult kõik küsivad, et miks meil intervjueeritakse ainult idioote?
 
19. jaanuar
Paul-Eerik sai Talveaias 60.
Lugesin Reformi ja Keski koalitsioonilepet. Ilus dokument. Tuli ja vesi on nii osavasti kokku pandud, et isegi auru ei tõuse! Ainult ühest kohast ma ei saanud aru: koalitsioon “töötab välja Eesti väikejärvede kalavarude pikaajalise taastootmisprogrammi”. Milleks see?
Õhtul leidsin “Kohvikumuusikast”:
Olen õnnelik, kasvatan haruldasi kalu
(kes mu tootmise järjest kasvades polegi
enam nii haruldased kui siis kui algasin –
/---/
Müün neid lennukompaniile /---/ Jne.
Nii et jälle ühe tubli parteisõduri ärihuvid? Jah, ilmselt seda Eestit mõned tahtsidki.
Eesti eurolaulud näidati ära. Ma ei usu, et ühel väikerahval saab tulla korraga kümme nii head laulu, et ka mina peaksin neid kuulama. Aga kodurahu huvides ma ei toonud oma arvamust reljeefselt esile.
 
20. jaanuar
Kodurahu (pannkoogid, moos).
 
21. jaanuar
Vene TVs Igor Moissejev. Saab täna 96, aga töötab edasi, ja ikka tantsujuhina: näitab noortele samme ette. Lehitsesin tema mälestusi. 18 korda oli kutsutud parteisse: “Ei tohi olla kollektiivi juht, kui ei ole parteis!” – “Aga kas ma kollektiivi luua tohtisin?” – Selle peale jälle natuke aega ei kutsutud.
Saksamaal sama! Leni Riefenstahl, küll varjamatult parteiline kunstnik, teeb oma 100. sünnipäeva puhul filmi. Meil siin on selles suhtes kuidagi normaalsem. Ei ole nii, et Ullo Toomi (99) tantsib ja Herbert Rappaport (93) teeb kino.
 
22. jaanuar
Siim taotles Riigikogus valitsusjuhiluba ja sai ka. Tsiteeris kõnes Paul-Eeriku luuletust (ühte teist). Pärast mitmed küsisid minu käest, et kas see on nüüd mood?
Paistab, et rahvale on jäänud mulje, et ka president vana-aastaõhtul tsiteeris luuletust, küll Jaani oma. Selgitasin, et tegelikult president vaid võttis ühe lausega kokku Jaani “Hinge tagasituleku” (muide poeem, mitte luuletus). Ütles paari sõnaga ära selle, milleks luuletajal kulus tuhandeid sõnu. Nii et pole veel selge, kes räägib pikalt ja segaselt.
Opman Sinijärv teeb ühte ergumat saadet meie taevalik-nõiduslikus TVs. Aga alati, kui OP on läbi, meenub mulle meie maarahvas. Kas ka inimestel, kes elavad eemal suurtest teedest ja esteetilise mõtte peavooludest, oli sellest saatest kasu? Täna vist oli. Vaevalt nad varem teadsid, et see tohutu Ühispank, mille pilte nad seni kõheduse ja hirmuga on vaadanud, on seest hoopis tühi. Nüüd teavad. Ja see teadmine võib kütta soojaks külmemagi talve.

Uku-Ralf Tobi