Ja teiste teekond ämmaemandast president Lennart Merini

Lehte Hainsalu, Kellakuuljad. Eesti Raamat, 2001.

Üks väikest kasvu võimas naine on aastaid Tartu kirjandusmuuseumis ja ülikooli raamatukogus istunud, uurinud lisaks kogu Eesti kirjanduse trükis ilmunud kirjavarale ka käsikirju, kirjavahetust, arvustusi, kõike-kõike.
Ja kirjutanud seepeale kokku ainulaadse kirjandusloo, mille peategelane Jott Tee kehastab läbi kahesaja aasta neid tublisid ja ausaid mehi, kes on alati kõigi tähtsündmuste juures ja võitlevad õigel poolel, ent kellele saatus pole õiguseks ja kohustuseks pannud nii suurt annet, et tema nimi ajalukku läheks.
Saunas osava ja ebauskliku ämmaemanda käte vahele Kristjan Jaak Petersoniga samal ajal sündides saab tema intellektuaalsusest märgutavat kogu kirjeldada samamoodi nagu Tammsaare kirjeldas tillukest põllutöökõlbmatut peenikese kaelaga ritvjat Indrekut. Ja koos nendega, kes nimeldasa aja- ja kirjanduslukku sujunud, on ta läbi teinud ka luuletajatele omase põhitöökohtade jada: õpetaja, lindprii, ajakirjanik. Ime veel, et ta tänapäevaseks copy-wrighteriks ega pr-meheks ei ole teisenud. Ju seal on teised (Ja Teised) risti-põiki ees.
 
Tarbekas erudeeritus
Keset raamatuid, tolmu ja aegade aurat vanadesse ürikutesse kaevujaid on küll ja küll. Nii kirjandusmuuseumis kui raamatukogus on riiulivahed ja lauatagused täis teadureid, kelle isiklik teadmistik küll aina täieneb ja laieneb, ent sünnitab tulemuseks vaid rahvakauget teadust. Sedalaadi vaimset korrastatust, mis laiemate inimhulkadeni ei jõua ja kui jõuakski, siis ei ütleks suurt midagi.
Hainsalu uurimistöö tõeline suurus seisnebki selles, et ta on seda kõige elavamal, laiemal ja sügavamal moel kasutanud inimeste jaoks. Kõik, mis tema teada saanud, on ta kenasti oma ladusasse ja leidlikku süsteemi pannud ja romaani kujul nii paljudele lugejatele kui vähegi kulub ja võimalik, mugavalt kätte toimetanud.
Tema jaoks ei ole erudeeritus mitte eesmärk nagu Jaan Krossil, vaid abinõu. Ainuvõimalik vahend selleks, et üldsusele jutustada, kuidas kõik oli, enne kui sai nii, nagu on. Et ei ununeks.
Erudeeritus on elementaarne eeltingimus pühendunud tööks, mitte vaimutõusiklik luksusnipsasjandus à la Kadri Kõusaar. Mitte lapsik eneseupituspostament, vaid küps tööriist.
 
Maitsev lõunaeesti keel
Mahlakas Tartu-kandi ja veel Tartust lõuna poole keel võidutseb 500-leheküljelise raamatu esimeses pooles. Nii autoritekstis, otseses kõnes kui tsiteeringuteks valitud luulekatketes. Küllap autor toda murrakut, mis on küll õigupoolest lausa iseseisev keel, väga õigesti ja autentselt kasutab. Tänu aja- ja asjakohasele keelele on raamatu esimene pool aeglane, mõtlik ja pikaldane nagu eelmiste sajandite aja kulg isegi.
Ei, mitte veniv. Voolav ja ladus ikka.
 
Uskumatu, aga tõsi
Teine raamatupool on vaevav ja vihastav. Oh ei, mitte autori süül. Hoopis tänu tema tabavusele ja tundlikkusele, millega ta nõukogude okupatsiooni aegset ilget absurdi meenutanud ja kirjeldanud on. Inimestele on enesekaitseks kingitud omadus unustada kõik ebameeldiv. Mida ebameeldivamad mälestused, seda kiiremini ja põhjalikumalt need unuvad. Seepärast on punaterroriaegse elu ja loome meeldetuletus uskumatu, aga tõsi. Kümneaastase iseseisvusega on saanud uskumatuks, et nii hiljuti tõugeldi tsensuuriga, kakeldi keelamistega, kannatati karistuste all. Seda ongi vaevav ja vihastav lugeda.
Aitäh tädi Lehtele sellegi eest, et ta on raatsinud oma aega ja närve kulutada sellele, et jutustada, kuidas kirjanikud koos teiste väärt inimestega sabades oma elu raiskasid, defitsiidi ümber kiseldes intelligentsile vaatamata loomastusid, vaesuse kiuste inimväärikuse säilitasid ja enda kõrval küüniliste soodustustega sõjaveterane-invaliide talusid. Brr!
Õnneks pole kirjanik oma ahelromaanis jälkuseahelaid liialt koomale kõlistanud. On äraolnud paratamatust vaadanud nii üleolevalt ja humoorikalt kui vähegi võimalik. Iseäranis õnnestunud on selles mõttes episood, kuis toimis kirikuõpetajate Haamerite dünastia, kui Tarvastus Harri Haameri mälestusteenistust peeti: Eenoki kaasa nõutas Indrek Toomelt kätte loa see teenistus ikkagi pidada, kultuurirahvas pühkis vaikselt ja väärikalt pühakoja ukse eest jalust Dvigateli šefid, kes põldureil nii-öelda koristustöödel abiks olid, ning kõige tipuks möirgas Naatan nuhile pealtkuulamisaparaati, nii et hinnaline riist kokku jooksis. Armas. Ja ülev. Oh aeg, ja nii see kõik ju oligi...
 
Jumal, Sul ligemal…
Ja niimoodi on ka, et kõigist Eesti kirjanike raamatuist ainus, kus elab ja enesestmõistetavalt ligi on kõigi teiste tähtjate tegelaste kõrval ka Kõigevägevam, ongi “Kellakuuljad”. Ei Vindil, Kivastikul, Kivirähal ega ammugi mitte niinimetatud kultuskirjanikel ole Jumalaga vähimatki pistmist. Ei saagi olla, nagu näitab nende tekstide sisu. Hiidraamatus elab Jumal eranditult ja absoluutselt igas episoodis. Ka siis, kui temast ei räägita. Hingamisest ju ka ei räägita, eks ole. Jumal ja tema teenimine on kirjandusega ka sellepärast otse ja sügavalt seotud, et kirjanik pole ajaloos õieti kunagi olnud elukutse. Samavõrd kui nüüd, nagu ka varem, püüti seda ajakirjandusega sobitada või siis oli ta õpetajate, ajaloolaste, muusikute, arstide – mis erialameeste iganes – tõelisim ja igavikulisim eneseavaldus.
Ent suurim ja määravaim seltskond kirjanduse, omariikluse, rahvusluse ja vaimsusega seotud inimesi, rahva juhte ja julgustajaid, olid kirikuõpetajad. Ikka need pärisõpetajad, kes tõesti rahvaga ühes, võimuiha ja ahnuseta seda va pärisasja ajasid.
Hainsalu võtab ja annab luterlust loomuliku ühiskondlikke suhteid korraldava nähtusena ega kuluta liialt sõnu, et Jumal kogu teose vältel ligi püsiks. Püsib küll ja igal juhul.
 
Kirjanike tehtud ajalugu
Arvestades sellega, et autor on kirjanik, ei saa keegi teine kui rahvuslik kirjanikkond ollagi keskne ajaloo tegija ja maailma muutja selliseks, nagu rahvas soovinud. Kui meie riigi saamise lugu jutustaks mõni kunstnik, teadlane või põllumees, oleks ka ajalooline telg teisem.
Eks eetika olegi kirjarahvast hulgi otsesesse poliitikasse ajanud: kus viga näed laita, sealt tule ja aita, manitseb rahvasuugi. Varasematel ajastutel ei piirdunud kirjanikud vaatleja-töötleja rolliga. Ega olnud nii abitud-mõjuvõimutud kui nad praegu on.
Aegadel, mil sõnum sobitati ridade ja lillede vahele, oldi julgustajad, teenäitajad ja mõttekaaslased rahvale, kellest juba uskumatult suur osa olid raamatulugejad.
Nüüd, kus avalikult võib rääkida millest ja kuidas tahes, pole kirjanik vähemalt hetkel küll oma napilt tuhande raamatueksemplariga mingi ajalootegija. On lihtsalt selline aeg, et Jüri Ehlvest uneleb oma absurdumites, samal ajal kui ka ühe raseeritud jalaga sekretäribeib Kerttu Rakke raamatust ei kibele just väga maailma parandama. Aita Kivi tegelanna piirdub kannatlemise ja enesehaletsemisega, Andrus Kivirähk paneb muhedat ambitsioonitut paganlust – kui ta õnnetul kombel ei satu just stsenaristiks tippmaitsetule nukusaatele “Pehmed ja karvased”, mis on pisarateni piinlik episood tema loometeel. Ajaloo talletamise või tegemise asemel püüab Jaan Krosski pigem tänapäeva kohta sõna võtta. Tõsi küll, tänane on homme juba ajalugu.

Võis olla küll
Eelmise aasta kirjandussaak pakkus lugejatele närvikõdi ja pikantset lusti prototüüpide äraarvamisel. Kadri Kõusaare “Egos” on üks suur ja uhke Hans H. Luik. Kaur Kenderi “Check out’is” koguni kaks – nii see, keda Luigeks nimetataksegi, kui ka minategelane suuresti.
Prototüüpe otse elust on teistelgi: Jüri Ehlvestil kadunud Vello Sõukand, Mart Kivastikul “Presidendi lastes” terve galerii tuntud kultuuritegelasi. Väga hea ajaloolise väärtusega kogumikuna küll, ent kaugeltki mitte romaanina.
Lehte Hainsalu on täiesti reaalsed kirjanikud pikkinud ajalukku, kust nad ju tulnud ongi. Mõelnud neile ümber suvalised situatsioonid, millest mõne eest ta kriitikutelt-punktualistidelt kindlasti võtta saab. Et kuidas teise inimese elulukku võib episoode välja mõelda või nii.
Võib küll, sest tegemist pole biograafiatega, vaid kujundlike motiividega, sümbolsituatsioonidega, heatahtlike oletuste-tuletustega.
 
Minatu keset egosid
Viimaste aastate eesti kirjanduse taustal on proua Söödi kaasale Ilmarile pühendatud kahtsadat rahvusriigi saamisvalu aastat embav suurteos lausa sündmatu. Selles mõttes, et kirjanik ei nautle ümber iseenda. Kuidas siis nii, et keset imetlusväärseid egosid, kes valavad lugejale oma räiged pihtimused halastamatult kaela, on üks nii isetu daam, kes käsitleb iseennast vaid teenijana?
Aga nii, et ta kirjeldab end ühena nendest, kes kogunesid Tartu kirjanike majja üksteise peal meelsust peegeldama ja julgust võtma. Tema on see, kes erifondi lube trükib. Nagu ajastu enne uue aja loomist-saamist nõuab.
Ta esitab ujedalt oma manifesti: tema ülesanne ongi teenida, mitte tunnelda. Ja kui tal õnnestub luua luuletusi kui palveid, millele rahvas kaasa pulseerib ja hingab, on tema tähetund.
Kusjuures see minatu teos on õnnestunud nii põnevaks kirjutada, et seda ei saa diagonaalis lugeda ega pooleli jätta. Sellesse raamatusse sisenenult enne lõppu välja ei saa. Ja kuna aja- ja kirjanduslugu kerib end üha edasi, siis pole lõppu veel tulnudki ja välja ei saagi saama.
 
Kiire ja kitsas hakkas vist
Tänapäevast on vapper ajalooharutajanna õige närviliselt ja enesestmõistetavalt läbi tormanud: ah, küllap teate isegi, kes ja kuidas praegu on. Teame muidugi. Aga kümne aasta pärast heidetakse üliraamatu pealiskaudset lõpuosa juba ette: miks ei kirjutanud?
Võibolla emand Hainsalu lihtsalt ei tea ega tunne tänaseid tegijaid? Pigem ehmatas lõhki kasvada ähvardava romaani paksusest ja hakkas otsi kihku-kähku kokku tõmbama. Seda enam, et romaanivõistluse tähtaeg lähenes.
Ja eks ole tänapäeval aja märgina ka rohkem prosaiste kui luuletajaid. Ja neid Lehte üldjuhul kellakuuljate hulka ei arva. Ehkki neid on seal ju ometi. Loomulikult mitte selle va “kultide” seltskonna seas, kes on ise endast hakanud rääkima kui kultuskirjanikest ja bestselleristidest, ehkki nende tekstide lugemise järel on pohmell, kaamos ja tühi mõttetusetunne. Raisatud elud ja nendest lugemise aeg.
Aga kuna ahelasse on põimitud nii palju tegijaid, kipuks pisut agatama siiski. Ja küsima, miks pole panoraami looja üldse puudutanud või vaid korra maininud kirjutavaid ajas ja ruumis häälitsejaid nagu Arder, Beier, Hirv, Isotamm, Kivi, Kivastik, Kivisildnik, Kurvits, Malin, Mihkelson, Milius, Laaban, Peegel, Park, Promet, Raud, Remsu, Saat, Saluri, Sang, Suumann, Talvet, Tarand, Tungal, Vanapa, Vee ja Vint.
 
Emadus-isadus
On veel üks asi, mille pärast “Kellakuuljad” nagu polekski tänane eesti kirjandus. Seksi pole. Füüsilisi aistinguid ka üldse mitte. Keegi ei higista ega oksenda ega midagi. Ja narkomaaniat ei ole. Kuidas nii kirjutada saab? Ainult mõni Talvik või Kallas ja kolmas-neljas mees paneb närviliste aegade tuimestamiseks tina. Vindi uue joodikuromaaniga võrreldes pole seegi miski asi.
No ei ole emasust-isasust. Küll aga on emadust-isadust. Ja selles ilmnevad ajastuid iseloomustavad tendentsid. Eesti kirjanduse hälliperioodil nimelt välistas loomingule pühendumine emaduse-isaduse. Sügavast vaimsusest tuli tiisikus, mitte titt.
Ja kes ei arvestanud sellega, et intellektuaalne väljavalitus jätab ta ilma pereinimlikkusest-lapsevanemlikkusest, oli sunnitud oma lapsi matma. Carl Robert Jakobson mattis neid hulgi ja järjest. Tuglase Elol oli emakaväline rasedus. Aira Kaal ja Debora Vaarandi elasid üle emaliku õnnetuse. Ja need, kellel õnnestus vaatamata vaimsusele lapsed suureks kasvatada, jäid tol perioodil lapselastest ikkagi ilma, sest järeltulijad olid paadunud vanapiigad. Ilmekaimaks näiteks Koidula lapsed.
Alates kuuekümnendatest on tendentsid täpselt vastupidisteks keeranud: Sööt-Hainsaludel endil on kolm last, palju-palju on järeltulijaid Runnelitel, Krossidel, Kaplinskitel ja Kauksi Üllel ning Valeria Ränik ainult poegadele elabki.
Hainsalu lapsed hoiavad ka pöialt, et teisema, tavalisema stiiliga kirjandusloolased ema Lehtet tema ulja fantaasia ja faktiliselt kinnitamata kujundileidlikkuse eest väga ei tümitaks. Ehk ei. Puhast, väärikat ja isetult truud kirjateenrit tuleb hoida nagu tulukest tuule eest. Teadagi, millest kõik see tuul koosneb. Võeh!

KATI MURUTAR